....ütles kunagi üks mees, kelle nime ma pigem siia ei kirjutaks.
Aga nii üldjoontes küsiksin endalt, et miks on vaja õppida?
No baas on arusaadav ja elementaarne. Tähed ja numbrid, sõnad ja teadmised. Üldine. Hästi-hästi-hästi üldine.
Aga miks omandada eriala? Ametialane haridus?
Iseenesest on asi selles, et inimesel tuleb ju midagi teha. Luuserdava päevavargana, Robertina laulust "Robert tööd ei tahtnud teha" sa eksisteerida ei saa. Tuleb leida teine väljund. Niisiis töö kui selline on üks võimalikest võimalustest.
Selleks, et tööd teha, tulebki valida missugust tööd täpsemalt?
Kes kraavi ei viitsi kaevata, laudast sõnnikut kühveldada, käruvedaja kaupluses olla või terve elu ühte stampliigutust liinioperaatorina, see peaks veidi rohkem õppima. Mitte, et ma mainitud tegevusi kuidagi alavääristaksin. Ei, lihtsalt on inimesi, kellele sobib selline vaikne askledamine rohkem kui pikad õppeprotsessid ja valitud suunad.
Aga ma olen enesele avastanud, et õppida on hea. Ja mitte ainult ameteid või eriala, ka uut tööd, mis mingil vähesel moel haakub õpituga kesist servapidi.
Õppida elult endalt, õppida tundma erinevaid inimesi, õppida suhtlema erinevates keeltes, saada igapäevaselt uusi kogemusi, olla protsessil kui just mitte kesksel kohal, siis vähemalt peaaegu ringis sees ning märgata enese ümber, enese sees, enda kõrval, ees, taga, üleval ja all õppevõimalusi.
Nüüd oma kirjandusteadust edasi õppides leian ma üha rohkem ja rohkem seda, kui kaugel need kaks asja teineteisest on.Elu ja kirjandus.
Mitte, et ma valitut kuidagi kahetseksin. Ei, ma olen määratult muutunud ja muutnud. Iseennast, teisi mõjutanud oma kohalolekuga, saanud teistelt mõjutusi nende kohalolekuga, aga samas on kõik need õpitud asjad ainult sekundaarsena vajalikud.
Esmatasandil mängivad rolli ikkagi lihtsad asjad - sünd, surm, söömine. Soe tuba, täis kõht, seljariided. Ravimid ja voodiase. Lähedased. Töökoht.
Need on esiseisul. Või väljendudes militaarselt - eesliinil.
Samas vaatasin veidi oma õpinguaastaid. Koronoloogiliselt - 1983-1991 - põhikool; 1991-1996 medkool, 1997-2000 medkool (tasemeõpe, jäi lõpetamata), 2001-2006 Tallinna Ülikool bak.õpe; 2007-......? Tallina Ülikool magistrantuur. Sisuliselt on viimasest 26 aastast olnud õppevabad ainult kolm.
Järelikult 23 aastat olen ma istunud pingis, kuulanud tähtsalt loenguid, istunud praktikumides, vedelenud laboratooriumites, teinud referaate, ettekandeid, esseesid, kirjutanud töid, lugenud, koostanud mingeid asju.....
Lugenud, õppinud, lugenud, õppinud, lugenud, õppinud. Pidevalt ja vahelduvalt, perioodiliselt, permanentselt, ajutiselt ja püsivalt....
Oehh, kas minu õpihimu ükskord ka raugeb? Ja millal saan ma ometigi välja anda mõne omakirjutatud raamatu? Ma ei pea silmas individuaalraamatuid, need on peresisesed, aga ma mõtlen sellise, kus trükisoe ja värske teos riiulil seisab.
Ja kus kajastub autori õpitus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar