Ehk et parafraseerides seda kulunud lausungit - kas inimesed näevad eelkõige välimust?
Kas kohates kedagi paneb kaaskodanik talle kenasti post-iti õlale ning ongi korras, inimene on mingite väliste tunnuste alusel lahterdatud? Märgitakse ära subkultuuri kuuluvaks objektiks? Välimus määrab ära sotsiaalse staatuse?
Tegelikult olgem ausad - täpselt nii see on. Kuidas me ka ei hakka endale vastu kõnelema, et see ei loe, missugune inimene välja näeb, loeb ainult see, mis on kõrvade vahel ja rindkeres kinni, tegeleme me rämeda valetamisega. Me hindame inimest. Ja hindame teda selle põhjal, milline ta välja näeb. Ning tunnistagem ka seda - AUSALT - inimese välimusest saab lugeda väga-väga-väga palju asju.
Tema riietusest, soengust, jumest, kehakaalust, pikkusest, kehakujust, silmadest, kätest, ninast, suujoonest, kõrvadest - millest iganes. No see hindamisoskus muidugi on tihedalt seotud inimtundmisega, aga ütleme nii, et paika peavad paljud nüansid.
Tervis. Hügieen. Põhimõtteline kuuluvus mingisugusesse gruppi (no nt bikermees ja budist - nende olekust saab palju infi). Üldjoontes ka joomalembus, seksuaalnorientatsioon. Inimese udupäisuski paistab tema sammust, kehahoiakust.
Ja blogija möönab, et ilu ja meeldivus on vaataja silmades. Jaa, ma tunnistan enesele, et ka üsna mõttetu välimusega võll keeltemaja kohvikus võib osutuda tegelikkuses ülilahedaks, hingeliseks, põnevaks persooniks.
Aga... kuidas ma ka ei pingutaks, kui puudub väline sümpaatia, ei saa tekkida sisemist klikki. Ei saa ja kõik.
Muidugi võib aja jooksul harjuda teise inimese isikupäratusega, tema kaantega, raamidega - nimetagem seda kuidas tahes. Esmane kontakt, emsamulje, esimene täiesti füüsilisel näitajal põhinev hinnang määrab paljuski ära edasise nende vahel, kes kommunikeeruma hakkavad.
Ja sinna ei saa midagi teha.
Isa ütles mulle mõni aeg tagasi, et ma olen selline naine, keda võiks kutsuda matriarhaaadiks. Kusjuures - kunagi oli loeng Toomas Liiviga. Ma enam ei mäleta mis ainekursust käsitleti, aga juttu tuli Anna Kareninast. Tema hullumeelsest armastusest ja lollist surmast. Istusin toona auditooriumis alati ees (tegelikult on see harjumus mul säilinud tänaseni), ja mingil põhjusel olin ma Liivile meelde jäänud juba vestluskomisjonist, ikka eesnimega ja puha.
Ning Liiv pöörduski minu poole küsimusega: "Kas teie tahaksite seda kuidagi kommenteerida, ürgnaine nagu te olete"
WTF??
Aga igatahes kleepus see mõte minu külge ning enam ma sellest lahti ei saagi.
Mitte, et see mulle korda läheks, kuidas minust arvatakse, mida ja miks.
Mina olen mina ja enamik on enamik ning me ei sega üksteist mingil viisil.
Kuid ilmselt ei meenuta ma oma välimuse põhjal mitte kuidagi meedik-kirjandusteadlast (sic!!!). Ilmselt ei loida minu silmades teadmishimu, vaid sootumaks muu, mis loodusest antud. Ilmselt ei meenuta ma isegi oma õeriietuses klassikalist õde - hoolitsevat ja jahedakäelist, leebe lambasilmaga ning alati altruistlikku isikut.
Viimati tõi mulle abistamise eest kommikarbi vanem meespatsient, kes palus need mulle kui SELLELE MUSTLASÕELE edasi anda. WTF???
Niiet - kas inimestele antakse hinnang nende kaante järgi?
Antakse küll ja kuidas veel.
Ning petlikult primitiivse ürgnaisena ei taipa enamik suhtlejaid, et ka mina nad salamisi oma kriteeriumite põhjal ära olen kohendanud, info nende välimusest välja lugenud ning üsnagi tõenäoliselt õiged järeldused valmis rehkendanud.
See on elu, mis parata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar