Minu blogide loend

teisipäev, 29. september 2009

Perenaisesus versus iseolemine - mida see nõuab?

Iga asja tegemiseks peab olema aega. Muuhulgas peab selleks olema ka tahet ning oskust. Kogenud inimesena ning üsna mitmekülgse pagasiga perenaisesuses (see sõna kõlab kõrvale paremini, kui kodundus või perenaisendus vms) on need teemad, mis argiselt kodused ning koduselt argised võivad näida/tunduda/suhestuda.
Ma olen nüüd paar nädalat jälginud neid tegusid, mida üks lastega ema teeb ning imestasin, et kuidas ma nii palju sagin, aga tulemust vähevõitu.
No loomulikult on vaja teha süüa, pesta nõusid, koristada tööpindu, kraamida tualettruumi ning vannituba, harida vaipu, pühkida tolmu, pesta riideid, nõeluda auke ja õmmelda ette teabkuhukadunud nööpe.
Ka on perioodiliselt vaja vahetada voodipesusid, pesta kardinaid ja aknaid, korrastada külmkappi.
Tihti on tarve kütmise, puude sissetoomise ja tuha väljaviimise järele.
Kena oleks ka oma köögikappe ning pesuriiuleid korraldada. Aeg-ajalt valgeid asju valgendada.
Vaja on käia ostunimekirjadega poes. Vaadata üle majapidamises puuduolev ja seda võimalikult soodsate hindadega.
Aiaomanikuna tunduks mõistlik sealgi veidi ennast viibutada, kuigi paljud asjad teeb ära keegi teine.
Vastu talve tuleb paigutada talvituma suveasjad ning valmistada elamine ette külmaperioodiks. Talvel rookida lund, sügisel lehti, suvel muru ning kevadel olla lihtsalt tore aianaine.
Arved maksta. Hoida kulud kontrolli all.
Kuid well - need on kõik majapidamisega seotud lihtsad hulgitegemised.
Sest - perenaisesus tingib ka teatud tegelemist perega - seega toimetamist poegadega.
Lasteaed, sealsed üritused, mis vahel eeldavad teatavat ettevalmistust (mihklilaat, sügisnäitus, kolletamispäev, kadrisanditamine, jõulupidu etc). Lisaks eelkool. Lisaks mõned arstivisiidid. Enamik asju organiseerib, ajastab, sehkendab ema. Ehk et mina.
Loomulikult on vaja sorteerida lastele väikseks jäänud riideid, korjata üles mänguasju, parandada katkiseid raamatuid, leida kõikvõimalikest kohtadest klotse ning eraldada puruks ning terveks jäänud kannid.
Lastega on vaja käia väljas, nt raamatukogus, kinos, linnas jalutamas, näitustel või teatris.
Neid on vaja juhendada, õpetada, selgitada ja suunata. Numbrid ja tähed, keeleharjutused, võimlemine ja vitamiinid. Hügieen ja küünelõikus.
Jälgida seda, millal keegi lapsed lasteaiast toob ja viib, kes käib eelkoolis järel ning poleks paha aeg-ajalt ujulasse põigata. Ratastest, kiikedest, kiivritest, pallidest ja kelkudest ei maksa kõneldagi.
Aga see on kõik kergelt köki-möki, sest...ka ülikoolile on vaja näpistada. Refereerida, loengutes istuda, seminarideks ettevalmistada, artikleid lugeda, romaane töödelda. Mõista ja mõistadada. Esseesid kirjutada. Olla arukas ning mõtlik. Ning mis kõige olulisem - et aeg, raha, õpitu kanaliseeruksid kindlaks paberiks - magistrikraadi lubavaks diplomiks.
Kuid sellegagi ei näi piirduvat inimeseksolemine ehk iseolemine (see sõna näib enam kandvat endas jõudu iseloomustamaks seda, mida inimene pidevalt endaga teeb). Arstilkäik, riideteost, saabaste parandus, sukkpüksid ja ilutooted, ravimid ja juuksur. Kindad ja käekotid, mantlid ja püksirihmad - et kõiki oleks ikka kasitud ja korras. Et naine oleks esteetiliselt vaadeldav kui mõnus silmapala.
Ning mõnikord tuleb ikka raamat käes pugeda eelsoojendatud voodisse ning paitada oma lugemishuvi järjekordse meelemõnuga.
Ning samas on blogija ju ka täiskoormusel töötav õekene kõrghoones. Ja sealgi tuleb teotseda tarmukalt. Protseduurid ja sidumised, kirjatöö ja patsiendid. Kolleegid ja tööruumid, semutsemine ja napid puhkeminutid suitsutoas. Ja seda sagedusel 15-16 korda kuus.
Tundub, et inimesel on vaja olla pidevalt mesilasena teel uuele korjele, konnana uude kudemispaika, kurena lõunamaale, teona aeglaselt ja kindlalt oma äraspidisesse maailma.
Milleks? Kas selle kaudu identifitseerin ma ennast tõesti inimesena? Või tegelikult mida ma oma üüratu ajaga peale hakkaksin, kui oleksin sündinud kuninga tagatoas ja kasvanud üles siidtekil, teenijad siin ja seal, varmalt täitmas igat minu soovi.
Tõenäoliselt ma teekisn aastase ümbermaailmareisi ja ülejäänud aja kannaksin neid kogutud ja kogunenud elamusi üheks deltajutustuseks.
Ning hariksin ennast. Kogeksin meelelisi elamusi ning hakkaksin koolitajaks. ELUKOOLITAJAKS.
Iseolemine ja perenaisesus on tänapäeva üsaomanike paratamatu argitegu.

esmaspäev, 28. september 2009

Uudne raputus

Soomlastel on üks nali, kus jumal kuuleb, et soomlastel käivat naised-mehed läbisegi paljalt kuskil koos. Jumal tahab teada, mis koht see on, kus sellist pattu tehakse. Saadab ühe inglitest asja uurima. Too tuleb jahmunult tagasi ning jumal küsib, kas kuuldu vastab tõele. Ingel ütleb:" Jaa, see vastab tõele. Nad käivad saunas, kõik on paljalt ning nad nuhtlevad ennast selle eest kõvasti...."
Saun. Saunatarbed, saunameed, saunalinad, saunajoogid. Viht, lava, keris, ahi. Kõik elemendid, mis moodustavad üldise saunakultuuri.
Teine suur osa sellest on seltskond. Juba aastaid on mul vend käinud pühapäeviti "Petsi pool saunas".
Ja eile käisin minagi. Tallinnast väljas nii kolmkümmned kilomeetrit idapoole.
Suur maa-ala. Tihedalt maju, kasvuhooned. Sügisesed puud, õuel askeldav perenaine, kogunev saunaliste seltskond, suur hundikoer.
Ning saun ise - tulikuum, ehtsalt maahõnguline. Ja inimesed olid sõbralikud.
Ei, see pole vist õige sõna. St sõbralikud ka, aga neid inimesi, keda ma seal eile kohtasin - nad olid ausad. Ei keeruta ilmselt kuigivõrd. Ning ühe saunalise samaealine poeg minu poegadega võttis nad oma hõlma alla ja mardikad väsisid nii ära, et tagasiteel vajusid nad unerüppe ning voodisse saades keerasid endid hommikuni kulmudeni tekkidesse.
Ja saunalised olid pretentsioonitult saunalaval. Kõrvuti. Linadeta. Sest saunas lihtsalt ollakse nii. Igasuguse udutamiseta.
Enamikel inimestel on mingeid veidraid kiikse oma kehade suhtes. Küll varjatakse niigi nähtavat, luues riietega optilisi efekte. Kuid sauna silmes on kõik võrdsed ning kellegi ihu ei tuleks kriitiliselt vaadelda. Tõsiküll naised tõmbasid saunalinad ette, kui eesruumis istuti ja jahtuti. Ei teagi miks. Mehed istusid nii nagu nad olid.
Ning loomulikult oli ka mingi ristimisrituaal - sissevihtlemine. See oli vägev!! Kahju ainult, et ma ei saanud tervet protseduuri teha, sest minule oli kuumus saunas siiski liig ning - kuidas nüüd öeldagi - hakkas kergelt südamele käima. See on üldse üks veider asi minu tervises, et pärast poegade ilmale toomist ma enam suur kuumataluja pole.
Aga... pererahval on välidush. Pärast leili, pärast vihtlemist läksin ma selle alla ning.... pärast augustikuist varahommikust Piritasuplust H-ga pole ma midagi nii erootilist kogenud.
Küllap lihtsalt momendi uudsuse võlu, aga see hetk - vihaleheline selg, jahe vesi, septembrilõpp, väljas marutav soe tuul, õuedushialusel seista ning hämarduvas õhtus endale vett peale lasta....
Pealegi oli pärast sauna ülihästimaitsev hapukapsasupp ning perenaise äsjavalminud hoidis, mis purgisoojana meie koju rändas.
Sellised õhtud raputavad inimest. Siiralt. Vägevalt. Ausalt. Teistmoodi. Uudselt.

laupäev, 26. september 2009

Virtuaalselt avalik elu

Vahel tuleb mulle hirm peale, kui ma mõtlen sellele, et interneti vahendusel olen ma avatud miljonitele inimestele.
Kõik muidugi ei saa aru kirjast, mida ma toksin, kõik ei mõista keelt, milles kirjutan, aga see anonüümsusetus on suhteliselt ...eee... hirmutavalt eksootiline? Painavalt põnev? Magusalt meelas?
Ma ei tea, aga üldjoontes on virtuaalselt võimalik ikka väga palju endast anda ja loomulikult teistest teada.
Nt kooliõdede kohta, endiste ja praeguste armukeste kohta.
Nt võib võrgumaailmast avastada mõndagi huvitavat informatsiooni. Võib ennast laotada avali teiste ette ning isegi mitte üritada ennast kellekski teiseks teha.
Minul pole muide see kuidagi õnnestunud. Hiljuti tutvusin inimesega, kellega lobisedes selgus, et perekooli vahendusel ta tunneb mind piisavalt hästi. Mõtleks - kaksikud pojad, isa poolt taaskord hüljatud, õena töötav ning kirjandusteadust tudeeriv, 33-aastane üksikema, kes mattis kevadel ema....
Palju jooni tuli talle tuttavad ette ning paljust oli vestelda.
Eks see siinnegi blogi ole üks pidev paljastamine. Aga samas - mida mul varjata on?
Elu kulgeb täpselt sellisel joonel nagu vaja ning avalik elu on eraeluline ning eraeluline avalik. Miks peaks teesklema?
Miks peaks esitama endast kedagi, kes sa tegelikult pole? Ma olen ematu, lootsitütar, elan poegadega koos ning väldin püsisuhteid nagu hulkuv koer püüdjaid.
Minust ripuvad avalikus ruumis fotod (muidugi mitte need, mis SIIS tehtud...) ning ma avaldan endast järjest enam seiku, mis ei peaks ehk valget trükimusta vajama.
Aga kes teab....
Vahest õnnestub sedasi hakata murdma eestlaslikult stereotüüpseid ja suhteliselt rumalaid teentallenüüdsellefotogaära heietusmudeleid.
Või õnnestub purustada müüte, kus inimesed arvavad, et enne neid oli inimene valge sein, aga nüüd alles koos olles joonistatakse sinna eluks vajalikku?
Kes teab, kes teab.....
Aga ma kuulen järjest enam ja enam oma tuttavate käest - ma lugesin su blogi ja tead...
Vahel hämmastan ma oma julge prõmmimisega ennast isegi. Poleks arvanud, et ma suudan sedasi laialt vilistada üldisele heale tavale ning sammuda elust kahurlikult läbi.
Olla suhteliselt neutraalne kõigele, mida elukene oma mitmes kihis radadele kallab ning koristamata jätab....
Privaatsuse kadumine teeb õõva. Aga mis siis, kui minu unistustel ongi määratud täituma? Kas siis võiks TEMA kasutada SEDA, mis tal ON, minu suhtes ära? Kas siis jagub mul otsustavust lükata pea püsti, vaadata lugejale südamesilma, niiet hingekõrvad loperdavad....
Loodame, et seda ei juhtu ning virtuaalne elu jääb siiski ainult masinasse ning ei mõjuta inimsugu ja meie kirjut kogukonda.....

teisipäev, 22. september 2009

Miks ja mida inimesed usuvad?

Vahel ma kuulan, mida inimesed räägivad. St ma kuulan süvendatult, millest nad räägivad, kui nad mõtlevad sõna 'usk'.
Kunagi oli üks kolleeg, kes kerjas igalt töötajalt raha. Kui sa seda ei andnud, siis hakkas ta sajatama, vanaveneusulisena ning suhteliselt poolearulise muljet jättes kartsid teda osad kolleegid tõsimeelselt.
Mina käratasin talle venekeeli paar robustsevõitu omapoolset sajatust ning ta jättis minu rahule. Hiljem tuli minu juurde ja uuris, miks ma jumalt ei usu? Ma ei vastanud talle. Olin hõivatud oma eluga ning ei uskunud siis mitte millessegi ja toona ma ei mõelnud selle peale rohkem. Pole ausaltöelda mõlenud tänaseni kuigivõrd. Usk on sedavõrd filosoofiline mõtisklus maailma, enese, looduse, saatuse, määratuse, juhuslikkuse, ajaloo ning elukestvuse üle, et ma pole söandanud ikka veel usuteemat enesele avastada.
Või... mis siin ikka keerutada - kainelt ja realistlikult kaalutleva inimesena ei leia ma religioonil kui institutsioonil enda jaoks mitte mingit tähendust. Olen teadmistepõhine inimene ning eelistan fakte ning käegakatsutavaid nähtusi.
Mis muidugi omakorda ei takista minu mõtteupperpallidel veeremast kaugematele teadmiste äärealadele. Tegelema vahel suisa uduga. Mida, ma kaldun arvama, enamik inimesi, kes pole kirjandusteadusega kuidagigi seotud, ka minu õpitegevusest arvab.
Aga mida inimesed usuvad? Jumalat. Selle kõige eripalgelisematel viisidel. Kõige erinevamates vormides. Kõige erinevamatel meetoditel.
Saatust usuvad. Ettemääratust. Elujoonele kirjutatut. Miks? Vot ei tea. Ehk on nii kergem põhjendada oma suutmatust argise olelusvõitlusega rinda pista?
Teadust usuvad. See on neist ka kõige loogilisem.
Iseennast. Sellise üllatava väljaütlemiseni jõudis hiljuti üks neljakümnendates juhututtav, kellega ma sattusin ühise välikohvikulaua taga istuma. Et see olla väheste inimeste loomuses sees. Usaldatakse iseennast ja oma vaistusid (mis muuseas võivad tihtipeale petlikuks osutuda - kasvõi siitsamast blogist on seda lugeda saanud) ning seda ja ainult seda.
Inimestel on kalduvus uskuda ka armastusesse. Ning mõned inimesed usuvad ka loodusesse. Et kõik, mis naturaalne ja optimaalne, on hea ning loodus teab täpselt , kuidas ennast tasakaalus hoida.
Kuid ikkagi jääb õhku küsimus MIKS?
Milleks on vaja inimesel üldse millessegi uskuda? Kas see aitab päeva paremaks muuta? Kas see on omamoodi suunanäitaja elu kurvilisel ja pimedal matkal? Kas see aitab inimesel ennast kuidagi paremini identifitseerida? Tunnustada? Interpreteerida?
/väikese vahemärkusena - ma ei kannata viimastel aegadel neid väljamaamaigulisi sõnu mitte üks kivi ka/
Ma ei tea.....
Ja kui keegi teaks üleüldiselt kehtivat tõde, siis ma arvan, oleksid kõik, täiesti aj eranditult kõik filosoofid, entsüklopedistid, valgustajad, kirjamehed, sulesepad, oraatorid, riigipead, teadlased, poeedid ja mistahes muud vaimuvõimu tegelased ammu loobunud oma mõtete poetamisest nagu Hansuke ja Greteke metsaeksinutena.
Inimesel peab olema suund, siht, eesmärk, tahe ja soov.
Ja ilmselt aitab mingi uskumisevahenditest tal neid eelnimetatuid saavutada.
Või vähemalt annab näiliselt tunde, et just nii see ongi.....

pühapäev, 20. september 2009

Kunstiline nädalalõpp

Põhimõtteliselt pakub kunst ainult sekundaarseid mõnusid. Kui primaarne on olemas ja keegi siis otsustab ennast teostada, oma annet ilmale näidata mistahes muusa teenistuses olijana.
See nädalavahetus küllastas mind kunstiliselt - küll lugesin tekste, mis kunsti haaravad, küll vestlesin KUKU juures kunstnikega nende loomingust ning täna käisin ka Kunstihoones näitusel "Kogutud teosed I".
Esmakordselt püüdsin ma näitust vaadata erapooletult ning kriitiliselt. Ning minu suureks üllatuseks nägin ma....suurt eimiskit. Staatilised, elutud, tuimad ning emotsioonitud tööd. Hingeta ning ebaoriginaalsed. Sisud kuidagi läbinähtavad ning pinnapealsed. Ma kindlasti vabandan nüüd kõikide elusolevate ning teispoolsusesse jõudnud kunstnike ees, kuid kahjuks masendas mind sealne ühtlane ühetoonilisus väga. Justkui oleks tegemist insuldist taastuva inimese esmaste sammudega, et kõnnimuster oleks korras ning liigutused hädapäraselt eluvajalikud.
No ei ole seal SEDA, mida ma ilmselt ikka veel "Modernismist" lugemise järgselt tundnud olen. Lappan emast jäänud kunstialbumeid, sirvin eksliibriste kogusid ning loen kunstnike elulugusid, annotatsioone, arvamusi....
Ning ei pea ennast sugugi võhikuks. Söel ja pliiatsil teen vahet, akvarelli ja akrüüli segi oma vahel ei aja. Oskan vaadelda erinevaid pintslilööke, kuigi ei tea nende täpset tehnilist nimetust.
Ja neid töid vaadates, nende ees seistes ja nende üle mõtiskledes ei märganud ma mingit müstilisust, esteetilisust. Kuidagi ülesupitav ja hoolimatu. Värvitu, laialivalguv.
Ma tean, et olen hetkel neid sõnu öeldes kuri ning paha, aga ma ei saa sinna midagi parata.
Muidugi paelub mind jätkuvalt loominguline protsess samavõrd kui lõppsaavutus, aga miks siis need maalid minuga ei räägi?
Miks nad ei seleta ennast mulle lahti tunnetes ja mõtteis?
SEST neil pole ei ühte ega teist. Jaa, nad on tehtud, kunstnik on vaevunud värvidega mängima, on kasutanud materjale, kuid võrreldes seda kõike nt 20.sajandi alguskümnendite töödega, on midagi väga erinevat.
Tundub et paljud ülevalrippunuist olid lihtalt raha eesmärgil loodud. Loomulikult pole iga kunstnik võimelinegi oma kõikidesse töödesse südant kaasa panema, aga üks meie kunstiesileedisid oli värvinud paberi siniseks ja nimetanud selle Vaikuseks? Sambaks?. Mõsitan-mõisatn valguse ja varjude kollaazhiline töö, tekib nägemus, et.... Aga kuhu jääb soov mõitiskleda, nautida, naudelda?
Vahest on see karm hinnang, aga ikkagi.....

laupäev, 19. september 2009

Kaunisolemiseks vajaminev

Ühiskond laob naistele selga suhteliselt priske koorma - reguleeri sündivust, tööta ametipostil, toida peret, kasi majapidamist, tegele sotsiaalsete teemadega. Kasvata lapsi, koolita ennast, tee hoidiseid sisse, käi kenasti riides, näe kaunis välja.
Kõikjal reklaamitakse ilutooteid, igas klantsajakirjas säravad elurõõmsad naised, kes kommenteerivad, kuidas neil trennide tegemiseks, akude laadimiseks ning jumal teab mitmeks muuks protseduuriks aega jääb. Tempo tõuseb, aeg lendab ning naine tahab ka veidi 30+ alates kena välja näha. Kes meeste, kes iseenda pärast.
Mida siis naised teevad?
Koorivad, kreemitavad, pediküürivad, maniküürivad, meigivad. Riietavad, dushitavad, ternnitavad, joogatavad, reigitavad. Teevad soenguid, värvivad juukseid, peavad dieeti.
Söövad vitamiine, määrivad midagi peale, möksivad seespidiselt. Kõike selle nimel, et hea välja näha ning olla atraktiivsed?kaunid?veetlevad? silmale head vaadata?
Vehivad joosta ja võimelda, sirutavad ja painutavad. Toituvad tervislikult. Joovad ainult ökomahlasid. Ja seda miks?
Kas pigem tõesti seetõttu, et olla terved ja tugevad, nooruslikud ja vastupidavad? Või sisemise ebakindluse tõttu, et ühsikond ju nõuab neilt ÜLIINIMESEKS olemist - töökas ja kaunis, intelligentne ja toimekas, väsimatu ja teokas?
Ma vaatasin iseennast, et mida ma teen enda jaoks. Olla veetlev ema ja sotsiaalselt vastuvõetav naine tänavapildis. Kerge võimlemine, vitamiinid, hea ööuni, veeprotseduurid, koorimine ja kreemitamine, puhtad riided, hoolitsetud käed ja juuksed, kerge meik.
Ja ma küsin oma peegelpildilt, et milleks see kõik? Miks ma kulutan apteegis igakuiselt platsentaampullidele, naisvitamiinidele, titetakistajatele? Miks ma käin ilutoodete kaupluses ostamas värvimisvahendeid, shampoone, kreeme, balsameid, näo- ja juuksemakse? Seebist ja hambapastast ma ei räägigi. Miks ma ostan endale pesu ja sukki? Pluuse ja aksessuaare?
Saab ju märksa lihtsamalt?
Sest moodsa aja moodas nõuded on mind rikkunud ning tuleb vastata standarditele. On ka lihtsamaid teid, kuid neid ma tallata veel ei taha.

neljapäev, 17. september 2009

Kas raamatu puhul loeb sisu või kaas?

Ehk et parafraseerides seda kulunud lausungit - kas inimesed näevad eelkõige välimust? 
Kas kohates kedagi paneb kaaskodanik talle kenasti post-iti õlale ning ongi korras, inimene on mingite väliste tunnuste alusel lahterdatud? Märgitakse ära subkultuuri kuuluvaks objektiks? Välimus määrab ära sotsiaalse staatuse?
Tegelikult olgem ausad - täpselt nii see on. Kuidas me ka ei hakka endale vastu kõnelema, et see ei loe, missugune inimene välja näeb, loeb ainult see, mis on kõrvade vahel ja rindkeres kinni, tegeleme me rämeda valetamisega. Me hindame inimest. Ja hindame teda selle põhjal, milline ta välja näeb. Ning tunnistagem ka seda - AUSALT - inimese välimusest saab lugeda väga-väga-väga palju asju.
Tema riietusest, soengust, jumest, kehakaalust, pikkusest, kehakujust, silmadest, kätest, ninast, suujoonest, kõrvadest - millest iganes. No see hindamisoskus muidugi on tihedalt seotud inimtundmisega, aga ütleme nii, et paika peavad paljud nüansid.
Tervis. Hügieen. Põhimõtteline kuuluvus mingisugusesse gruppi (no nt bikermees ja budist - nende olekust saab palju infi). Üldjoontes ka joomalembus, seksuaalnorientatsioon. Inimese udupäisuski paistab tema sammust, kehahoiakust.
Aga kas saab paigutada inimese absoluutsesse kategooriasse (pikakasvuline kehakultuurlane ei pruugi ilmtingimata olla puruloll raamatuvõhik või supernaisekargaja)? Ilmselt siiski mitte.
Ja blogija möönab, et ilu ja meeldivus on vaataja silmades. Jaa, ma tunnistan enesele, et ka üsna mõttetu välimusega võll keeltemaja kohvikus võib osutuda tegelikkuses ülilahedaks, hingeliseks, põnevaks persooniks.
Aga... kuidas ma ka ei pingutaks, kui puudub väline sümpaatia, ei saa tekkida sisemist klikki. Ei saa ja kõik.
Muidugi võib aja jooksul harjuda teise inimese isikupäratusega, tema kaantega, raamidega - nimetagem seda kuidas tahes. Esmane kontakt, emsamulje, esimene täiesti füüsilisel näitajal põhinev hinnang määrab paljuski ära edasise nende vahel, kes kommunikeeruma hakkavad.
Ja sinna ei saa midagi teha. 
Isa ütles mulle mõni aeg tagasi, et ma olen selline naine, keda võiks kutsuda matriarhaaadiks. Kusjuures - kunagi oli loeng Toomas Liiviga. Ma enam ei mäleta mis ainekursust käsitleti, aga juttu tuli Anna Kareninast. Tema hullumeelsest armastusest ja lollist surmast. Istusin toona auditooriumis alati ees (tegelikult on see harjumus mul säilinud tänaseni), ja mingil põhjusel olin ma Liivile meelde jäänud juba vestluskomisjonist, ikka eesnimega ja puha.
Ning Liiv pöörduski minu poole küsimusega: "Kas teie tahaksite seda kuidagi kommenteerida, ürgnaine nagu te olete"
WTF??
Aga igatahes kleepus see mõte minu külge ning enam ma sellest lahti ei saagi.
Mitte, et see mulle korda läheks, kuidas minust arvatakse, mida ja miks.
Mina olen mina ja enamik on enamik ning me ei sega üksteist mingil viisil.
Kuid ilmselt ei meenuta ma oma välimuse põhjal mitte kuidagi meedik-kirjandusteadlast (sic!!!). Ilmselt ei loida minu silmades teadmishimu, vaid sootumaks muu, mis loodusest antud. Ilmselt ei meenuta ma isegi oma õeriietuses klassikalist õde - hoolitsevat ja jahedakäelist, leebe lambasilmaga ning alati altruistlikku isikut.
Viimati tõi mulle abistamise eest kommikarbi vanem meespatsient, kes palus need mulle kui SELLELE MUSTLASÕELE edasi anda. WTF???
Niiet - kas inimestele antakse hinnang nende kaante järgi?
Antakse küll ja kuidas veel. 
Ning petlikult primitiivse ürgnaisena ei taipa enamik suhtlejaid, et ka mina nad salamisi oma kriteeriumite põhjal ära olen kohendanud, info nende välimusest välja lugenud ning üsnagi tõenäoliselt õiged järeldused valmis rehkendanud.
See on elu, mis parata.

kolmapäev, 16. september 2009

Suhtlemisest üldiselt

Mitu tundi päevas kulutame suhtlemiseks teistega?
2? 3? 4? 6? 10?
Ilmselt oleneb see sellest, kus keegi töötab, milline on tema perekondlik staatus, elab ta kusagil tsentrumis või hoopiski asumaalikult värskes metsatukas. Oleneb sellest, kas inimene külastab poodi, tegeleb mingi hobiga, kohtub tuttavatega, elab koos suures leibkonnas ning on sunnitud õlg-õla kõrval teotsema.
Ja loomulikult pole vähetähtis ka suhtlusetüüp.
Telefon, skype, MSN.
Kiri, kõne, viipamine.
Kolleeg, teenindaja, ametnik, transpordikaaslane.
Ema, isa, poeg, tütar, õde, vend, kaaselanik, kojamees, parklakaaslane, garderoobi kapi naaber, postiljon, lasteaiakasvataja, uksehoidja. Lõppematult palju variante.
Mõned ametid eeldavad tuhandeid minuteid suhtlemist. Ja see on kohutavalt väsitav tegelikult. Patsiendid, kaaasõde, arstid, hooldajad, abipersonal, lähedased, omaksed, teiste osakondade töötajad. Telefon tiriseb, tihtipeale tuleb tegeleda kolme või nelja teemaga korraga ning tavaliselt kahes erinevas keeles. Vene ja eesti. Sekka ka inglisekeelselt....
Igatahes töölt naastes tahan ma rahu ja vaikust, sest suhtlemist on olnud liiga palju. Isiklikku, ametialast, elulist, positiivset, negatiivset.
Palju probleeme, palju asju, palju mõtteid, palju protseduure. Kõik nõuab lahti rääkimist, kõik nõuab SUHTLEMIST.
Mäletan kui kooliõpetajana ma esimestel kuudel koju tulin ning sirakil diivanil lesides padja kõrvadele tõmbasin, sest kooli igikestev lärm, müra, lämin, tirisev kell, müdistavad õpilased ning õpetajate valjuhäälsed kõnelused mind täiesti tümaks tõmbasid.
Olgugi, et ma suhelda suudan, rääkimisest rõõmustan, kuulamisest kosutun, vestlemine veetleb ja loba leevendab, olen ma omadega õhtuks ikkagi suss. Mittemingisugune.
Ma üritasin kokku lugeda oma tänase päeva suhtuluskaaslased - hommikul pojad ja vend, siis kasvataja ning kojamees, siis garderoobinaaber, liftikaaslane, öövahetuse kolleegid, päevavahetuse kolleegid, kolm arsti, logopeedid, füsioterapeudid, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tegevusterapeut, 25 patsienti, umbes kümme erineva perekonna liiget, sigaretiruumis mõned töötajad....
Siis isa ja kooliõe telefonikõned. Poemüüja. Kokku teeb vist kuskil 8 inimtundi.
8!!! Ja see on olnud üsna pinnapealne, arvestades nt mereakadeemias läbiviidud üritusi, kus tuli omal ajal esineda neljale tuhandele inimesele kolme tunni jookslu. Õudne!!!
Suhtlemine nõuab energiat ja aega, oskust ja tahet. Ning vähe sellest, suhelda tuleb nii, et kommunikatsioon oleks kvaliteetne. Asjalik, otstarbekohane. Informatiivne. Mõne inimesega ka isiklik ning veidi isegi intiimne.
Vahel tahaks ennast tõmmata ürgsaarele keset ürgjärve, visata enanst ürgmullale pikali, vahtida ürgset taevast ning mömiseda ürghäälitsusi.
Kõne olla üldsegi arenenud sellest, et viipekeeli ei saanud koopaisik teisest samaliigilisest aru. Seda enam pimedas ning tuleta.
Nad hakkasid kurguhäälselt kromisema ning sellest olla arenenud kõne. Suhtlemise alus ja eeldus. Mis pidi muide olema ainult omane inimliigile. Loomad, linnud, taimed, putukad, seened ja muidu muud elutsejad suhtlevad ka, aga oma normeeritult piiratul viisil, üksikute vahenditega.
Ja kas see on hea, et me suhtleme? Oleme pidevas teabevahetuskeerises? Anname oma elust märku? Kõnega? Kas see on üks osa olemasolemisest? Kohal-ja paigalolekust?
Kes seda teab. Ilmselt tuleb kunagi periood, mil inimpõlved ainuüksi otsa vaadates on suutlikud ennast teineteisele mõistetavaks tegema, kuid prageu on siiski vaja kasutada sõnesid kõnedes. Hämmastav igatahes, et enamik aega sinu elust sa lihtsalt SUHTLED.

teisipäev, 15. september 2009

Raha,raha,raha

Inimese põhivajadused on üldised ja üleplaneediliselt samad. Ta vajab hapnikku hingamiseks, toitu ja vett elus püsimiseks, und organismi taastamiseks, sigimist liigi säilimiseks. Lihtne ja loogiline. Praktiliselt kogu Maad kattev eluskond põhineb nendel alustel.
Inimesed on üldjoontes rahul olemasolevatega. Ma rõhutan üldjoontes. Ei pea siin silmas nt katastroofis Aafrikat, kus on jäänud püsima iidsed arusaamad, kus maad laastab nälg, vaesus, primitiivne ja pime religioon. Kuigi räägitakse, et seesama kuum ja loodussaaaduste poolest rikas maa võib toita kogu planeedi. Ilmselt on see nii, ma ei oska seda öelda, mul puuduvad hinnanguteks eriteadmised.
Aga põhivajaduseks on inimesel raha. See materiaalne vahend annab inimesele võimalused elamiseks. Kuna kõik ju keerleb selle ümber. Raha otseselt pole kunagi eesmärgiks omaette, ta on vahend millegi saavutamiseks - tervis, haridus, kodu, auto, riided, toasoe, teenused, reisimine....
Lõppematu ratas, mis koosneb väga pikkadest sidemetest ja nõudlustest.
Maailm on rahakeskne. Pole pappi, pole teenust. Klotsi ei köhi, süüa ei saa. Nibin on päevakorrast maas - pole turvatunnet.
Etc, etc, etc, etc.
Kas on olemas veel mingit inimese loodud elementi, mis sedavõrd ahnelt oma mõjuvõimukombitsatega meie päid paitab? On veel mõni aineline asi, mis meid sedasi orjastab?
Meie pole raha peremehed, raha valitseib meid.
Kahjuks ja paratamtult. Rahaga luuakse väärtusi, kuid raha iseenesest on ainult optimaalne instrument selle väärtuse loomiseks.
Ning loodus, jumal, saatus, toonela, põrgu ja paradiis on tunnistajateks, et rahata pole võimalik olla.
Kui just kiviaega tagasi ei taandu.

pühapäev, 13. september 2009

Õppida, õppida, õppida....

....ütles kunagi üks mees, kelle nime ma pigem siia ei kirjutaks.
Aga nii üldjoontes küsiksin endalt, et miks on vaja õppida?
No baas on arusaadav ja elementaarne. Tähed ja numbrid, sõnad ja teadmised. Üldine. Hästi-hästi-hästi üldine.
Aga miks omandada eriala? Ametialane haridus?
Iseenesest on asi selles, et inimesel tuleb ju midagi teha. Luuserdava päevavargana, Robertina laulust "Robert tööd ei tahtnud teha" sa eksisteerida ei saa. Tuleb leida teine väljund. Niisiis töö kui selline on üks võimalikest võimalustest.
Selleks, et tööd teha, tulebki valida missugust tööd täpsemalt?
Kes kraavi ei viitsi kaevata, laudast sõnnikut kühveldada, käruvedaja kaupluses olla või terve elu ühte stampliigutust liinioperaatorina, see peaks veidi rohkem õppima. Mitte, et ma mainitud tegevusi kuidagi alavääristaksin. Ei, lihtsalt on inimesi, kellele sobib selline vaikne askledamine rohkem kui pikad õppeprotsessid ja valitud suunad.
Aga ma olen enesele avastanud, et õppida on hea. Ja mitte ainult ameteid või eriala, ka uut tööd, mis mingil vähesel moel haakub õpituga kesist servapidi.
Õppida elult endalt, õppida tundma erinevaid inimesi, õppida suhtlema erinevates keeltes, saada igapäevaselt uusi kogemusi, olla protsessil kui just mitte kesksel kohal, siis vähemalt peaaegu ringis sees ning märgata enese ümber, enese sees, enda kõrval, ees, taga, üleval ja all õppevõimalusi.
Nüüd oma kirjandusteadust edasi õppides leian ma üha rohkem ja rohkem seda, kui kaugel need kaks asja teineteisest on.Elu ja kirjandus.
Mitte, et ma valitut kuidagi kahetseksin. Ei, ma olen määratult muutunud ja muutnud. Iseennast, teisi mõjutanud oma kohalolekuga, saanud teistelt mõjutusi nende kohalolekuga, aga samas on kõik need õpitud asjad ainult sekundaarsena vajalikud.
Esmatasandil mängivad rolli ikkagi lihtsad asjad - sünd, surm, söömine. Soe tuba, täis kõht, seljariided. Ravimid ja voodiase. Lähedased. Töökoht.
Need on esiseisul. Või väljendudes militaarselt - eesliinil.
Samas vaatasin veidi oma õpinguaastaid. Koronoloogiliselt - 1983-1991 - põhikool; 1991-1996 medkool, 1997-2000 medkool (tasemeõpe, jäi lõpetamata), 2001-2006 Tallinna Ülikool bak.õpe; 2007-......? Tallina Ülikool magistrantuur. Sisuliselt on viimasest 26 aastast olnud õppevabad ainult kolm.
Järelikult 23 aastat olen ma istunud pingis, kuulanud tähtsalt loenguid, istunud praktikumides, vedelenud laboratooriumites, teinud referaate, ettekandeid, esseesid, kirjutanud töid, lugenud, koostanud mingeid asju.....
Lugenud, õppinud, lugenud, õppinud, lugenud, õppinud. Pidevalt ja vahelduvalt, perioodiliselt, permanentselt, ajutiselt ja püsivalt....
Oehh, kas minu õpihimu ükskord ka raugeb? Ja millal saan ma ometigi välja anda mõne omakirjutatud raamatu? Ma ei pea silmas individuaalraamatuid, need on peresisesed, aga ma mõtlen sellise, kus trükisoe ja värske teos riiulil seisab.
Ja kus kajastub autori õpitus?

laupäev, 12. september 2009

Noorelt rikutuks

Hiljuti küsis üks kümneaastane minu käest suitsu. Emalikult lubasin ma tal tagumiku tuliseks triipida, kui ta selliseid rumalusi oma vanuses ära ei lõpeta. Uurinud kaua siis noormees ka suitsetab, tuli kärme vastus - neli aastat.
Mõned aastad tagasi lugesin mingisugusest lehest, et Venemaal olla nelja-aastane poisklutt oma kimpsude-kompsude, mänguasjade ja seljariietega pagenud kohaliku lastekodu väravasse ning palunud sealt olemist, kuna KODUS pole vanemate joomise tõttu võimalik elada...
Kooliõpetajana oli üks 13-aastane neiuke kaunis pahane mu peale, kui ma ütlesin, et varaseksimahakanud on 30-aastaselt ennast lötakile lörtsinud. Ta ütles, et pole see midagi nii, et just saab varakult kogemused kätte ning ei pea hiljem midagi kahetsema. Neiul olla selles vanuses olnud üle 10 partneri. Kui ükskord neiukese ema helistas ja mind sõimas (põhjuseks märkus liiga lühikese seeliku kohta), siis selgus, et ta oli juba 26-aastane, mitte mingi plikake (lihtne matemaatika 26-13=....13!!)....
Kust tulevad sellised inimesed, sellised lapsed, sellised kodud ja perekonnad?
Kust saavad alguse tänavalapsed, turvakodud?
Miks? Kuidas? Mis tingimustel?
Aga hüva, see on asja üks, sotsiaalselt paheline pool.
NOORELT RIKUTUINA - märkan enda ümber toore mõttemalliga naisi ja mehi, kelle olemine mind igakordselt hämmastab. Pinnapealse suhtumisega ning 25-aastaselt ikka veel teismeliselikult ülevalpidavad inimesed.
Elukogenematud. Ikka veel väljakujunemata. Ja mis seal salata primitiivse mõttemaailmaga. Sellisega, kus on ainult asjade pealiskiht, sügavuti minekuks jääb alles ainult suur null.
Ning nende sekka sattub neid, kes on üh-teist saavutanud ning seeläbi rikutud.
Naiste, raha, seksi, meelemürkide, kuulsuse poolt.
Ning mis kõige üllatavam - neid peetakse ikka veel verinoorteks.
Minule aga meenuvad möödunud põlvkonnad - vanemad, vanavanemad, tuttavad, avaliku elu tegelased, kelle mälestustest koonduvad sootumaks teised pildid ja võtted.
NOORELT RIKUTUKS saavad 21.sajandi põlvkonnad. Tundudes, et nad on midagi kogenud, kuid tihtipeale on see puljongivaht, mille hoolikas perenaine vahukulbiga potist riibub ning kraanikaussi poetab - et supp saaks selgem, et puljong jääks maitsvaks.
Kes märkas allegooriat, kes sai metafoorist aru, siis on hea.....

reede, 11. september 2009

Põrgu

Dante kirjeldas oma "Jumalikus komöödias" Põrgut ringidena, kus numbri kasvades ning Põrgu sisemuse poole liikudes muutusid patud hullemaks.
Mida kõike seal ei leidunud!!
Sartre "Kinnises kohtus" selgub, et põrgu - see on teised inimesed.
Sisuliselt tähendab põrgu erinevates religioonides katkematut, pidevat, igavest kannatusseisundit. Ning otse loomulikult ka asupaika, kus nii pärispattude kui muude asjade eest inimest rängalt nuheldakse.
Sartre oli minu arvates peaagu kõige lähemal sellele, mis on põrgu. Tegelikult pole mitte põrgu teised inimesed, vaid inimene ise ja endale.
Kes teeb inimese valikud? Inimene ise.
Kas inimene teab, et valikutel on alati tagajärjed?Loomulikult teab.
Kas inimene teab, et kui tehakse valikud, siis vastutatakse tagajärgede eest? Teab.
Aga kas ta vastutab? Kindlasti mitte. Vähemalt mitte alati.
Ja nii vaikselt küsides - kas inimene on tegelikult rumal?
Selles mõttes rumal, et kuulab pigem loodusesundi kui kainet kaalutlemist?
Selle asemel et matemaatikulikult plusse ja miinuseid kalkuleerida, paneb lollike oma südame järjekordselt pakule ning terav kirves lajatab lihaspauna keskelt kenasti pooleks. Ning inimene on jälle emotsionaalselt kurt. Tumm. Pime.Kompimismeeleta. Lõhnatajuta.
Õudne, milliseks võib muutuda.

neljapäev, 10. september 2009

Stiilipuhas liigitamine

Põhimõtteliselt jagavad kõik inimesed kõiki inimesi kuskile grupidesse. On isegi üks nali, kus öeldakse, et on kahte liiki inimesi - ühed, kes liigitavad ja teised, kes ei liigita.
Reeglina leitakse mingite väliste tunnuste põhjal kaaskodanikule üsna ruttu asupaik ning ohatakse kergendatult, kuhu ja kuidas keegi nüüd paigutus.
Ning maailm pakub valikuid ja võimalusi. Piltlikult öeldes - Elu, kui osav Teater, lööb oma eesriided valla, et lasta mitmekülgselt nüansirikkal Loodusel oma kätetööd võimalikult valutult näha/kuulda.
Mehed ja naised. Noored ja vanad. Eestlased ja mitte-eestlased.Tumedanahalised ja heledanahalised. Paksud ja peenikesed.Rikkad ja vaesed. Haritud ja harimata.Töökad ja laisad. Rumalad ja targad. Ilusad ja inetud. Pikad ja lühikesed.Usklikud ja ateistid
Oehh, kes jõuaks kõiki nimi-ja omadussõnu siia ritta lükkida. Sünonüüme, antonüüme.
No ja üldjoontes jagan ju minagi inimesi mingisuguste tunnuste alusel mingisugustesse gruppidesse.
Ja nii enam-vähem on hakanud kujunema ka mingisugune negatiiv praegustest koolikaaslastest. Ja sinna on tulnud sedapuhku üsna kirju kava. Inimesed, kes oma väliste näitajate poolest kuuluvad gruppi Boheem, aga sisemiste näitajate poolest kalduvad olema pigem kuivad kriitikud, kes vaatamata oma taotluslikult coolile olekule on ülimalt sallimatud.
Ma isegi üllatusin veidi. Olen seni pidanud ennast üsnagi sallimatuks, kes põlastab ühteviisi räpaseid, rumalaid, kadedaid inimesi. Ma pole loodud võtma kõiki oma liigikaaslasi sellistena nagu nad on, kuigi töö-alaselt on kõik patsiendid minu silmis võrdsed.
Ma pean häbiväärseks argust, egoismi, ahnust ja ihnust, mulle tunduvad tihtipeale veidrad mingi väga kindla usulahu ja ka tänapäevase uudisravi maailma (igasugused reikid ja refleksoloogiad, esoteerikad ja vabastavad hingamised - need pole just uued, aga eestlastele meeldib neid üleforseerides kõikide asjadega korraga tegeleda ning pidada neid uuteks nähtusteks) viljelejad.
Ma ei kiida heaks homoseksuaalsust, seitset surmapattu ning ligimese vara ja elu kallale kippumine on välistatud.
Aga ma ei armasta kriitikat amatööride suust nende aadressil, kes on oma ala profid.
Kuigi ma ei pea ennast targaks, küll aga nutikaks ning eluterveks, ei suuda ega oska ma alahinnata õppejõudude omandatud kraade ning seadma nende mõtlemisvõimet kahtluse alla.
Mida aga tegid üsnagi tuliselt muidu nii põneva olemisega kursusekaaslased. Välimuselt stiilipuhtad, aga olemine - nagu valesti käärinud koduõlu.

kolmapäev, 9. september 2009

Tugevus/nõrkus

"Ta on tugev isiksus, jõuline natuur," kiidab üks tegelane teisele kolmandat.
"See sündmus muutis teda, ma ei osanud aimatagi, et ta võib nii nõrk olla, hakkab jooma," lausub naabrimemm üleaedsele kahetsevalt.
Tugev isiksus. Nõrk isiksus.Isiksus üldse.
Kes? Miks? Kuidas? Mis tingimustel?
Mõned allikad räägivad sedasi:
Isiksus on isikule omapärased tunde-, mõtte- ja käitumismustrid, isikut iseloomustavate ja eristavate psüühiliste omaduste summa, mis on käitumise stabiilsuse aluseks.
Isiksus hõlmab kõik isiku püsivamad omadused, nagu vajadused, temperament, võimed, harjumused, hoiakud, väärtused, minapilt ja tüüpiline käitumisviis. Neid nimetatakse sageli isiksuseomadusteks; nõnda võib isiksuseks nimetada indiviidi kõigi isiksuseomaduste kogumit.
Siiski mõistetakse isiksuse all enamasti nende omaduste struktuuri, kus näiteks ühtesid omadusi peetakse teistest kesksemateks.
Eksikombel peavad inimesed blogijat isiksuseks. Mõned näited näiteks:
"Sa oled nagu teehöövel," ütles mulle kunagine armuke tunnustavalt.
"Noh, vaadake, te ei jäta sellist muljet, et te endaga hakkama ei saa ning ausaltöelda on teiesugused naised meestele alati natukene hirmuäratavad tundunud," kõneles minuga õppejõud.
Aga tugevus? Milles see seisneb? Tõenäoliselt mingites isikuomadustes, mille alla kuuluvad kehtestamine, julgus, arukus, teotahtelisus, enesekindlus, eneseteadlikkus.
Tegelikult tundub mulle, et pole mitte tugevaid ja nõrku inimesi, vaid on lihtsalt enesehaletsejad ning edasiminejad.
Kes ei suuda mingist punktist välja tulla, aga kes suudab. Kes oskab/tahab/võib seda teha, kohaneda uute oludega, aga kes mitte.
Nõrgad isiksused - ilmselt need, kellel tekkib kergesti mingi sõltuvus mõnest inimesest, tegevusest, ainest. Kes ei taha lahendada argise olelusvõitluse ühtoonilisust, vaid nutavad, ägisevad, joovad ja teevad enesetapu.
Üldiselt on see ilmselt teema, mille üle tasuks pead murda.

esmaspäev, 7. september 2009

Iroonia

ÕS 2006 andmeil olla iroonia peen, varjatud pilge.Kõige sagedamini võib seda pilget kohata iseenda aadressil ning seda annab/kannab sulle ohtralt elu ise. Nähtust nimetatakse ka eneseirooniaks.
Üks selliseid pilkehetki on filmis "Con Air" (jaa, ma vaatan filme, kus esineb actionit). Seal mängib Steve Buscemi ühte järjekordset veidrat osa (kui tunnistagem ausalt - talle sobivad sellised kiiksukad, ainuüksi tema guglungiliku välimuse tõttu) - Garland Greene, intelligentset kannibalisti, kes on ohtlik ja nutikas.
Film iseenesest räägib sellest, kuidas ameerika vangaltes hoidmaks ära nn vangieliidi teket, paigutatakse neid tõpraid üle terve maa vanglate laiali. Viies neid üle täiesti uudse lennukiga ning loomulikult on pardal süütult kannatanud ja istunud mees, kes siis vangidemässu ajal teeb ihuüksi kaastööd maapealsete politsejõududega. Ja on üsna seal poole filmi peal irooniline seik.
Homost vangipoiss tantsib kokpiti ukse ees Lynyrd Skynyrd'i "Sweet home, Alabama" järgi ning Garland Green lausub: "Ma leian selle iroonilise olevat, et kamp idioote tantsib lennukis laulu saatel, mille kuulsaks teinud bänd keset kõrbe alla kukkus"....
Aga elu nüpeldab meid selle irooniaga pidevalt.
E ei tahtnud poegade sündi - iroonia seisneb aga selles, et pojad on oma füüsiselt, liikumiselt, kõndimiselt, tegevuselt täpselt tema koopiad. Korraga kaks temasarnast mehikest. Ning vanemal pojal on sünnimärk parema reie ülaosas - sama kujuga ja minu mälu põhjal samal kohal, kui isalgi. Ning veel - E on ujumistreeneri poeg ja ujub hästi, minu isa on meremees, kellele meistrijärk ujumises ning ta treenis terve suve poisse ning pojad libisevad vees täpipealt nagu E.
Iroonia tundub olevat ka see, et kuigi oleme poolõde ja poolvend, siis märkame praegu üksteisel selliseid sarnaseid jooni emaga, millest meil polnud isegi aimu ka mitte.
Või ilmselt on varjatudpilkeline nt fakt, kus temale näitasid näpuga päris paljud inimesed, et näe, sai sellise mehega lapse ning nii mõneski näpuganäitaja perekonnas on järeltulijad suisa türklase või abhaaslasega kokku elama asunud.....
Elu on mitmekihiline. Ja vahel on hea enese üle naerda.....

reede, 4. september 2009

Mis tüütab enam kui päev, mis ei lähe?

Inimesed vahel virisevad, et neil on tööd nii palju, et seda ei jõua kuidagi ära teha. Tähtajad, projektid, kolleegid, koosolekud. Ülemus, kohvipausid, erakorralised olukorrad.
Aga kui sa oled graafikujärgsel tööl ja aeg lihtsalt ei lähe edasi. Kell näib paigal seisvat. Väljas vuravad ühtesoodu autod, inimesed saalivad sinust mööda, aga kell ei liigu rohkem kui minuti.
Ja siis sa tülpid. Siis sa tüdid. Kapid on koristatud, külmikud sulatatud, kirjatöö tehtud, oled oma meile vaadanud sadu kordi, surfanud internetis, mõõtnud rõhkusid, tellinud sööki, pannud ravimeid, võtnud vereanalüüse, aga pagana seierid istuvad liikumatult. Aeg venib ja venib ja venib.....
Ning lisaks oled sa tööl kolleegiga, kes küsib sinult asju, mida enam isegi praktikandid ei päri ning teine kolleeg hüpleb üleskeeratult iga väiksemagi krõbina peale ja sööstab olematuid ülesandeid täitma...
Oehhh. Ja hommikul kell viis oled sa unetuna alustanud oma tavapärast. Ja sa ei viitsi enam olla. Ei viitsi enam teha. Ei viitsi kuulata jutte, ei taha vastata arulagedatele küsimustele.
Ja tegelikult polegi töö milleski süüdi, sest iseenesest tuleb tunnistada, et õde on meeldiv olla, aga vahel lihtsalt on selline majoneesipäev, kus kõik on kuidagi imelik.
Asjad pudenevad, minutid ei tiksu tundideks, kohvi on joodud nõrkemiseni.
Selline päev, kus aeg ei tõtta, on TÜÜTU.
Igatahes on parem olla rakkes ning tegutseda.
Mitte venitada iseennast.
Aga vähemalt midagigi head võiks tulla ja kooruda. Aga MIDA?

kolmapäev, 2. september 2009

Sambast ja kogu sellest väljakust

Täna puhus väljas võimas tuul. Nii võimas, et noorem poeg ütles end lendu tõusvat ja vanem poeg leidis, et ta ei pea üldse ennast jooksul pingutama, kuna loodus lükkab teda tagant.
Tulime Tõnismäelt ning miks mitte suveilma veel viimset korda selles aastas nautida ning minna kergele rämpstoidupiknikule. Pojad valisid endile sobivad joogid ja krõpsupaki ning siirdutud sai siis selle kuulsa samba kuulsale väljakule, mida võideldes ehitati. Samasse kohta, kust koorus alles hiljuti Kapoti-Kalev. Kust leiti põnevaid sillutisi ning iidseid linnamüüre.
No ühesõnaga - plats nagu plats ikka. Kaunis ja korras, kuid sisseelamatult jõhker ning kaootiline.
Tunnelisuust kostvad plaksatused kuulusid rulameestele, kes silmad põlevi peas ja üsna andunult oma ratastel laudu rullitasid, nendega kukkusid ja sama õnnelikult uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti proovisid. Mõni seisis ilusasti oma sõiduki peal, mõni mitte nii ilusasti.
Vaatsime poegadega ka seda sammast. No on kole, on. Midagi pole teha, kuna ma ei viitsi udutada, siis ma ei hakka siin ka mingeid varjusõnu ja ümbernurga väljendeid viljelema. Lihtsalt kole sirutis meie linnas.
Aga kuna inimestel on kombeks kõikide asjadega harjuda (see harjumine tuleb üsna hästi välja Camuse "Katkus" - INIMESED harjuvad ka kõige koledamate situatsioonide keskmes uute kitsendustega), siis ilmselt paari-kolme aasta pärast ei märkagi me seda kodust klaasikogu ning läheme üsna ükskõikselt vabadusjõletisest mööda.
Aga inimeste kultuuritus, kasvatamatus, primitiivsus ja välismaalaslikult tobe lõtvus vohasid.
Sambaatagune Harjumäe nõlv on selline järsuvõitu ning kaetud hoolikalt mururullidega/rullmuruga. AGA meil on palju toredaid inimesi ning nendest paljudest toredatest inimestest on mõned mitte nii toredad ning nad leiavad, et on õige koht alpinismi harrastada.
Ma kutsusin oma õpetajalikult valjul häälel korrale vene, inglise ja eesti keeles inimesi, kes sellelt nõlvalt ristirüüteliku õhinaga üles turnisid ja sama suure õhinaga alla kelgutasid. Kelkudeta. Pepud murupurused.....
Õudsed isikud, ausaltöelda. Ühed olid muukeelsed teismelised tüdrukud. Nende pihta ma suunasin kogu tänavatelt kogutud muukeelse sõnavara ning kaks neiukest ulgusid lõppkokkuvõttes nutta küll. Igatahes palusid nad mind, et ma sellest kooli ega vanematele ei teataks.
No ja uudishimu kannustas ka parklasse minema, mis mulle kui auto veelmitteomanikule suhteliselt võõras kant ja koht on. Ja vot see parkla oli vägev. Muistsed müüritised, kaasaegsed autod, veidi õõvastav valgustus...igatahes vägev elamus.
Ja ülikoolis käisin, lõpetasin akadeemilise puhkuse. Ja kahte kunagist kooliõde nägin. Ja J nägin. Ja üldse .....selles majas tekib mul soe tunne rindu. MINU ülikool, räägitagu selle kooli kohta mida tahes.