esmaspäev, 17. august 2009

Tunnistada viga

Valdav osa meist eksib ilmselt ühe või teise vastu. Kas teadmatusest, info üleküllusest, kiirusest, aeglusest, tahtlikult või tahtmatult.
Kuid kuidas lahendatakse tekkinud viga? Olen täheldanud, et harilikult hakatakse ennast õigustama. Ma tegin seda või ei teinud seda sellepärast et.....
Või otsitakse süüdlast. Või rünnatakse teist inimest mingisuguste absurdsuseni küündivate motiividega..
Põhiline on aga see, et tihtipeale ei suudeta öelda, et see on minu viga. Vabandada ning asuda otsima konstruktiivsemaid võimalusi. Leida siis see lahendus, mis rahuldab kõiki vea tõttu kannatanuid.
Ühe tähelepanekuna ka see, et vea tunnistamine nõuab julgust. Ja vea tunnistamisega sa võtad relvad käes sellel, kes kõige otsesemalt vea tõttu pahane on.
Mis seal ikka teha. Eksole?
Aga kuna elu meile sametist vaipu maha ei pane ning inimene peab ise oma tallad ära kriimustama, siis on ka selliseid vigu, mida ei anna mistahes vahenditega parandada.
Kuidas see oligi - heidetud pilku, öeldud sõna ja lendulastud noolt tagasi ei võta.
Ja nendega võib tihtilugu midagi nii põhjapanevalt ära rikkuda, et sul ei jäägi muud üle kui vaikselt asemel oiata, üritada siluda turris kukalt ning lihtsalt kahetsedes manada ennast ja kogu maailma musta ja põhjatusse koorde....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...