"Milline õnn on midagi teha!!" hüüatas Katku Villu kive lõhkama minnes. Tema töökus oli Katkule omamoodi nuhtluseks - ta oli ehitanud keldreid ja sepikodasid, aitu ja muid maju, millega Katku vanaperemees ei osanud midagi peale hakata.
Ka mina tahaksin aeg-ajalt sedaviisi hüüatada, kuid selle vahega, et minu tehtav on kasulikum.
Ma võtsin kokku oma elubilansi ning avastasin, et see mida tarvilik, olen ma märksa rohkem teinud, kui see, mis on kuidagi vähetulus.
Oma raamatupidamisesse aktiva poolele (ma loodan, et see on õige sõna) võiks kanda kaks väga korralikku eriharidust, mille tulemusena ma võin ennast vabalt nimetada meedik-filoloogiks, sotsiaalselt mõttekad tööd - õde ja õpetaja ning kaks poega korraga.
See viimane nüanss on riiklikult seisukohalt eriliselt kasutegurlik. Üks rasedus, üks sünnitus, ühed kasvuaastad, üks vanemapalk (kolm kuud 4000 krooni), üks lapsehoolduspuhkus, aga kaks, tervelt kaks ponksi maksumaksjat.
Ning iga toode, mida ma pean ostam, tuleb soetada kahekordselt. Sest muul moel lihtsalt ei tule välja.
Aga ma ei kahetse mitte midagi. Iga kulutatud sent on pandud ennast tagasi teenima. Iga hetk, mille ma olen nii moraalses kui materiaalses mõttes poegadega veetnud, on unustamatu. ma olen õnnelik. Nendega tegelemine on õnn. Nende tegemine oli õnn. Tänud selle eest teatud inimesele.
Ja näha neid särtsakalt, aktiivselt, elujanuselt tegutsemas - see ongi õnn. Ilmselt olen ma avastanud tee õnnevalemini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar