Mitmed minu tuttavad on üllatunud olnud, kui ma neile oma üsnagi absoluutset lemmikut mängitan.
Steppenwolfe "Born to be wild".
See meeletu vabadus. Kell teele ja sõitma. Kuhu?
Keda see huvitab? Lihtsalt minna ja vaadata, kuidas rada silmapiiril laieneb ja seljataga kitseneb.
Sõita. Tuul kohiseb kehal. Juuksed on valla, meeled on avatud, silmad prillidega looris.
Olmetolm taandub. Kõik, mis ängistas SEAL, on tühine SIIN.
Peaasi et kütust oleks, peaasi et teekaaslane sinu vaadet jagab.
Sind tajub, hindab, aitab.
Ilmselt teine samalaadne lemmik on The Who "Who are you".
Selle saatel võiks sukelduda Londoni salapärasesse undergroundi. Olla osa sellest, mida Dorian Gray nimetas ülemöödunud sajandil :"/.../ Kähe lärmitsemine, urgas, korrapäratu elu toores vägivald, väljatõugatute nurjatus olid muljeerksuselt elavamad/.../"
Pea ees sukelduda dementse rõõmu öösse. Nautida. Oleskleda.Unustada.
Ehk õnnestuks seal vabaneda? Vabaneda iseenda taktikusest? Vabastada orjastunud süda? Lasta lendu hing? Müüa ennast kolme seekli eest kuradile ja sarnaneda Faustusele, kes 25 oiraa-aasta järel pidi ennast saatanale kinkima (tõsiküll Faustus nautles rohkem võimu ja teadmisi)?
Kuidas ütleb üks eesti vanasõna - parem suutäis soolast, kui maotäis magedat?
Parem neelata alla soolased veed ning olla selles vabas ja vabastavas, õõnsas ja õõvastavas maailmas, kus puuduvad piirid ja on võimalik lihtsalt lastagi oma aistingud vabaks ning anduda nendele lõbudele...
Ahh ma ei tea enam....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar