Sõprus, sõprusetus

"Hei, mis teed, lähme sõpradega välja!! " ütleb kolmekümnendates mees teisele

"Meie sõpruskonnas üksteise saladusi välja ei räägita," ütleb Samantha Jones filmis "Seks ja linn"

"Naised tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad," ütleb pisut parafraseeritud lause.

"Sass on minu sõber," teatas noorem poeg mõni aeg tagasi.

Sõprus. Sõber. Sõbralikkus.

Mida see sisuliselt tähendab?

Kes on sõber?

Kas see, kes sinuga pidutseb, sind välja kutsub, sinuga koos töötab? See, kellele sa helistad öösel kell kolm ja toru ärapanemata kuulab ta sind?Sõnalausumata kuulab ja on olemas? Nagu Notsu, kes küsib Puhhilt, et kas sa oled siin? Miks sa seda küsid, uurib Puhh? Niisama, et kontrollida, kas sa ikka olemas oled......

See, kelle käest laenad tööriista ning palud appi mõnda suuremahulist projekti lõpetama? See, kes teab sinu kõige isiklikumaid saladusi nign võid kindel olla, et välja ta neid ei räägi?

Keegi, kelle peale alati kindel olla, keda uskuda, usaldada?

Isiklikult olen sattunud situatsiooni, kus mul pole tegelikult olemas mitte ühtegi tõelisele sõprusstandardile vastavat naissoost sõpra.

Iidne, põline, ürgne sõprus P-ga, mis algas vist siis, kui ma olin kolmene ja tema ühene, pole otseselt kunagi katkenud, sest iga kord, kui me üksteist näeme, jätkub meie jutt seal, kus ta viimasel korral poolei jäi. P on õnnelik kahe poja ema (noorem poeg sündis alles mõne nädala eest) ning meie elud liiguvad lihtsalt väga erinevatel trajektooridel.

Kooliaegne K. Nojah, temaga tekkis meil mingil hetkel vahe suhtlusesse sisse ning siis jätkus uuesti ja pärast minu poegade sündi katkes üldse. Miks, ma isegi ei tea, ilmselt seetõttu, et ta läks hollandlasele mehele ning mina olin värske kaksikute üksikema.

Medkooliaegne sõpruskond - nojah, eks igaüks meist talla iseliiki radu ning mingil põhjusel on enamike teed meil väga sisalikujäljelaadseks muutunud. Orkutis ma muidugi perioodiliselt mõnda naist kohtan, kuid ausaltöelda ei oska ma isegi öelda, kas ma sooviksin neid liine sõlmata/silmata või mitte....

Tallinna Ülikoolis mul oma kursusekaaslastega mingeid väga suuri sõprussuhteid ei tekkinud. Esiteks olin ma toona teistest seitse-kaheksa aastat vanem ning liiga väljakujunenuna tundusid minu kursakaalsased pisut infantiilsed. Nagu ülesöönud jänesepojad, kes puurist vallapääsenutena pikkadel sammudel tundmatusse kalpsavad.

Küll aga sigines sealt mulle üks parimaid sõpru üldse, kes naistest kunagi olnud mul - L, blond prantsuse filoloog, kellega sellel suvel meie elud küll üsnagi diagonaalselt paralleelses maailmas jooksma hakkasid. Kahju, selliseid sõpru tekib harva, aga kui need on olnud tema valikud, siis pole midagi parata....

Kuid imelikul kombel on mul KÕIGE SUUREM SÕBER minu vend.

Ilmselt loeb ohtralt ühine sirgumispinnas, ühine ema, isa, koosveedetud lapsepõlv, ühine eriala (tõsiküll, vennas on meedikuks olemise peaaegu unustanud, kuid seda altarit kummardas ta palju aastaid), ühised rõõmud, ühised mured, ühised kaotused, ühised võidud.

Me räägime absoluutselt kõigest. KÕIGEST. Ta teab minust samapalju, kui mina temast.

Ta aitab mind, ja mina teda. Ta remondib, teeb puid, toob lapsed lasteaiast. On neile suurepärane isaeeskuju, võtab kasvatamisest osa. Meil on ühised naljad, ühine muusikaline maitse (mida me siis vastastikku oleme aegade jooksul lihvinud ja voolinud).

Kõige teravamalt tuli meie sõprus esile nüüd, kevad-talvel, kui ema haigus süvenes, kui me koos ema põetasime, koos tema surivoodil olime, tema matuseasju ajasime (selle päevaga on seotud kõige intensiivsemad tundmused üldse, kuid pikka juttu ma siia ei põimi, mõni teinekord, kui ma suudan sellest kirjutada)., ema pärandiga oleme tegelenud.

Aga tjahh, eks elu näitab, kas sõprused jäävad püsima või mitte.

Eeldan, et siiski......