Hommik tabab tavaliselt ootamatult. Mingi väline faktor, mis sind unerüpest tagasi tavailma toob. Mõnus uni. Lõppeb. Saab otsa. Ja algab päev.
Kuidas kellelgi. Kes kaeb tülgastusega peeglist pondunud nägu, laialiaetud meiki, sassisi juukseid. Kes vaatab väljapuhanud särasilmadesse, sest õhtused telefonikõned võivad toimida nii, et unenäod, mida nähakse, panevad hommikul esimese asjana sigaretile mõtlema. Nagu.. pärast teadagi mida....
Hommikvõimlemine, söömine, pesemine, enese valmissättimine, kuna blogija suundus maale. Poegade ja isa juurde. Remondist puhkama. Vabadest nädalatest veel viimast võtma. Ja üsna keskpäeval ma siis liipreid mööda maa poole logistasin.
Ja vaatasin inimesi, kes sõitsid. Minuga. Sellel hetkel. Inimesed, kes üldjoontes moodustavad oma olemasoluga 1,3 miljonist selle ühe miljondiku. Ma vaatasin neid ja mõtisklesin selle üle, et kui palju on olemas minasid. Igal omad mõtted ja teed. Kelle jaoks järgmine peatus on vahejaam, kelle jaoks lõpp-peatus, keda jaamas oodatakse, keda mitte. Kes vaatab terve tee aknast ükskõikselt välja, kes püüab taltsutada jonnivat last. Kes sööb, kes sügab, kes haigutab, kes kuulab muusikat. Inimesed, kes minuga mingil põhjusel siin ja praegu viibivad.
Vahest olen ma nendega jaganud rõõmu laulupeost? Vahest olen ma kellegagi neist kärsitult oodanud punase tule taga? Vahest on keegi neist rööbiti minuga seisnud jõuluaegses kassasabas?
Sellele juhsulikkuse tahtele valitud rongiseltskonnas võis ju nii olla.
Jaamas ootasid mind pojad. Minu poisid. Minu. Ja neid kallistades oli jälle üks neid hetki, kus kõik libises sujuvalt omale kohale. Ema ja laps. Ema ja lapsed.
Naturaalne ja loomulik.
Poegadel oli palju jutustada. Tegemistest, ujumisest, rattasõidust, alevilastest, kellega nad sõbrustavad. Kõigest. Kõigist. Naljakaid lugusid, põnevaid toimetusi. Palju tegevust. Igapäevaselt.
Pärast käisime seenel. Ma polnud vist sõna otseses mõttes metsas seenel käinud ligi 15 aastat.
EMA igasügisese dessandi raames Naissaarel käimine ei tule arvesse ning eelmisel sügisel Salmistu-retk ei olnud ka otseselt seeneleminek. Aga nüüd korvid-noad kaasa, mütsid pähe ja Loosalu Hiiemägi võttis vastu järjekordsed külalised. Seeni sai palju, metsas sinas mustikaid, sammal oli vetruv ja minu õuduseks loodud ämblikud ei tundunud poegadega alusrindes mütates sugugi nii hirmsad kui tavaliselt. Ilmselt on nemad loomulikus keskkonnas ega häiri sedavõrd kui nad nt magamistoa seinal turritavad....
Igatahes oli täna küllane päev - rongidest, inimestest ja seentest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar