teisipäev, 18. august 2009

Pimedust tauni, see vaimu lööb risti...

See Endla Tegova raamatust "Põlvili" laenatud läbiva luuletuserida on mitmekihiline ja närvekõditavalt lihtne.
Pimedus - valguseta olek. Ruum on pime, puudub nii looduslik kui tehisvalgus. Inimene on pime, ei näe, kompab maailma meelte abil.
Pimedus - teadmiste puudumisest tingitu. Inimene on pimeda mõtlemisega, kuna ta ei jaga ühes või teises asjas mitte midagi. Ja seda lihtsalt seetõttu, et ta ei oska, ei taha, ei suuda, ei viitsi, ei saa, ei talu mõtet teabe hankimisest.
Kuid kuidas lüüa vaimu risti?
Kas siis, kui inimene põhimõttekindlalt enda õiguste eest seisab? Kas ta siis mitte konservatiivsusele ei kaldu?
Konventsionaalne? Vahel puritaanlik? Järjekindel? Ideoloogiline? Kaval? Tark? Osav? Nutikas?
Triljoneid nüansse libiseb sellest lausest.
Kuid samas - valgusega inimene ei pelga muudatusi, on nagu tuules painduv plastiline puu, mis vastavalt ilmale ennast sirutab või loogu vajutab. Valgusega inimene teab, millal suu kinni hoida (kuidas see oligi - hästiajastatud vaikus on kaalukam kui väljaöeldud kõne), teab kuidas mingisuguses kujunevas olukorras olla, käituda, teha, näha, tunda, mõelda, öelda. Millisel toonil vaikida, kuidas tasaselt väita ja väidelda.
Aga kas mina sellest õpin? Kas minust saab ükskord mõtlev inimene? Kas hakkan ometigi kord pimedust taunima, mis vaimu lööb risti?

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...