Öö hääled

Öö. Vaikus. Näiliselt? Päriselt? Tehislik? Looduslik?

Öö hääled varieeruvad. Maal on ühed helid, linnas teised. Mereäärses külakeses on võimalik kuulda vee liuglemist ja maandumist laksatusega vastu randa, sisemaa külas haugatab üksik koer, tuules võib nagiseda kiigekook..

Linnaski on häältel vahe. Nõmmel räägivad männid vaikuse keeles, kesklinnas pragistab tramm kaugele üle südaöö.

Hakkasin mõtlema, et millistes kohtades ma olen maganud ja missuguseid hääli enne pimedusse kukkumist kuulanud, kuulatanud,kuulnud.

Kodumajas ja selle ümbruses saabub reeglina vaikus kuskil ühe paiku. Vahel peavad naabrid lärmakaid olenguid, aga seda mõistuse piires. Kass hulgub pööningul, teises toas keerab tavaliselt vanem poeg ennast nii hoolega tekki, et põmatab vastu voodiäärt.

Haiglas, seitsmendal korrusel, sõltuvad hääled väga palju olukorrast ilmastikus ja patsientuuri seas. Üldjoontes on ööd rahulikud, aga perioodiliselt eksivad mõistlike inimeste hulka sellised võllid, kelle parimad tarbimispäevad on möödas ning nüüd jäänud ainult tühjaks joodud mõistus ja terviseta kere...

Kuna oleme oma osakonnaga viimane korrus, siis kuuleme paratamatult iga vihmasaju ajal ohtlikuna tunduvat põrinat. Justkui oleks sadakond muusiku parimat sõpra trummarit ennast ööavangule seadnud.

Ja torud räägivad . Vene keeles. Ausalt. Olen kuulnud neid ütlemas venekeeli viies, hall ja uuesti, uuesti.

Telkinud olen. Öös sahisevad, susisevad, praksuvad, naksuvad, viiksuvad, siristavad, vulksuvad, kolksatavad, mörisevad, prigisevad, loksuvad, kiigutavad, huikavad, hõikavad, sulpsatavad triljon tuhanded hääled, helid. Puude kõikumine, ööputukate tiivasabinad, veeäärsele iseloomulikud lainetused...

Oma poegade isa praeguses elumajas, toona ainult suvilana kasututada olnus, mäletan ma ühte jaanuariööd, kui maja ümber tuiskas, trallitas, toimetas korralik lumepihu ning tuul ulus sajas ahjus, mis selles majas olid (tegelikult oli kolm ahju - kaks all ja üks üleval, pliit köögis ning kamin ülakorrusel).

Ning teine öö, millest kuidagi erksad hetked meeles, kuidas sulalumi märtsi lõpus katuselt alla libises ning me esialgu ei saanud aru - nagu lund oleks keegi üleval rookinud. Või lükanduksi järjekindlalt avanud.

Ja selle maja iseloomulike häälte hulka kuulusid möödakihutavad rongid, eriti üks, mis tavaliselt kella kolme ringis mehiselt liipreid kündis ja oma kohutava kõvadusega meid unest üles ajas...

Ja öösel ma kuulasin kesklinnale iseloomulikku. Korterelamus on vist ikka üsna ränk elada. Paratamatult sain osa naabrite õhtustest pesupesemistest ning ilmselt pidid naabridki teatud uudishimuga oma esikuseina põrnitsema, sest nendeni ulatusid öö hääled, mida tavaliselt kuulda pole olnud.

Varakult hakkasid trammid liikuma, keegi ülevalpool läks üpris vara tööle, uks käis ja auto sõitis ja üldse - kuidagi harjumatu on paljude peredega majas.

Ja ma olen ööbinud laevas, ja bussis, ja autos, ja hotellides - igal pool toovad ööd kaasa erinevad hääled. Mitmepalgelised, põnevad, paljulubavad ning paljukõnelevad.....

Ööd räägivad oma jutte mitmeti. Vaikselt, valjult, pajatades, sajatades, müristades, sajades, vihistades, kihistades.

Ööga seonduv onomatopoeesia annab piiramatult võimalusi.....