Vahused, vahel detailsed, vahel ähmased, vahel selged - sellised on mälupeegeldused.
Tundub uskumatuna, et tegelikult on inimese mälus tohutu ladu. Selekteeritud kellel kronoloogiliselt, kellel värvide, kellel lõhna, kellel muusika põhjal.
Minu mälu on absoluutselt kummaline. Ma isegi ei tea, miks see nii on. Mulle jäävad sündmused, detailid, inimesed, näod meelde kuupäevalise täpsusega. Hetkegi kõhklemata võin ma öelda, et mingi sündmus toimus siis ja siis.
Ma mäletan nt kuupäevaliselt seda millal ma uutes töökohtades alustanud olen, millal ma poegadega esimest korda rongis sõitsin, mis kuupäeval mulle öeldi, et ma kaksikud saan, mis kuupäeval ma kedagi nägin....
Asi on teada isegi minu kolleegidele, kes küsivad minu käest nt oma pulma-aastapäeva.
Aga samas on teine asi, mille peale on mul suhteliselt kehv mälu - nimed. Õpetajana töötades oli keeruline muidugi jätta meelde umbes 200 lapse nimed, aga seegi tundub olevat pelgalt treeningus kinni.
Kuid mälu peegeldab mulle minevikust üsna kummalisi seikasid - nt mäletan ma oma esimest mälestust üldse: olen umbes kolmene, ema on mulle pähe pununud patsid, mille otsas on roosad siidislehvid. Mul on ees uus, punase-valgetäpiline põll, ma seisan seda kahe näpu vahel õieli hoides ema-isa magamistoas kolmepoolse peegli ees ja imetlen seal ennast.
Ma mäletan erilise selgusega ühte hetke, kus ma oma vanaema-vanaisa juures olen, lähen hommikukastest läbi maasikapeenarde juurde, söön lapserusikasuuruseid maasikaid ning mäletan täpselt, et see oli kolmapäev.
Aga samas on mu peast pühitud esimene koolipäev. Ma mäletan ainult seda, et käisime meie pere ja lapsepõlvesõprade peredega Mustas Luiges söömas ning, et minu pikad juuksed kukkusid supi sisse, aga muud ma sellest üldse ka ei mäleta. Imelik?
Mul on meeles õpingud (kuigi tihtipeale õpitu mitte) nii meditsiinikoolis kui Tallinna Ülikoolis.
Medõena ma ei mäleta esimest süsti, esimest kateetrit või esimest nasogastraalsondi, küll aga esimest surnut, esimest reanimeerimist, esimest verejooksu, esimest infarkti, esimest enesetapjat....
Samas mäletan ma taaskordselt kuupäevaliselt neid kordi, millest õed tavaliselt räägivad "Aga minul oli ükskord nii". Ja siis hakkavad tulema rammusad, mustaks naerdud, vahel isegi pisut võikad lood ühest või teisest meditsiinivallas. Ja me naerame, lõõbime meenutame, meenutame, meenutame...
Ning ükskord ma mäletan, kuidas ma murtud südamega blogi vorpisin ning just seda kohta lugedes kanduvad mõtted tagasi 30.ndale augustil kahe tuhande üheksandal aastal.
Mälupeegeldused ajaukselt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar