laupäev, 1. august 2009

Maast ja ilmast

Ülikoolis oli meil esimesel kursusel soome keel. Seda andis professor Jaan Õispuu (igatahes suured tervitused, kui seda blogi lugema juhtub). Pidime loengus kirjutama soomekeeli väikese lookese teemal "Mitä tein eilen?".
Ma päris täpselt enam ei mäleta, mis miks ja kuidas, aga oli mingi lause, kus ma mainisin, et ma rääkisin emaga maast ja ilmast. Kuna tegemist fraseologismiga, siis oleks tulnud kasutada pigem mingit muud väljendit, sest need ju ei vasta keel-keelelt üksteisele, on absoluutselt tõlkimatud. Mina panin oma lausesse fraasi maaperästä ja säästä, õigem oleks olnud ummat ja läännet (õigekirjas pole kindel). Õppejõud muigas omal ajal sellise keelelise kohmakuse üle, kuid ta andestas selle siiski.
Kuid miks ma näilselt seoseta siin üldse kirjutan?
Eile toimus minu juures nimelt kollektiivne puhkusepidu. Aga suhteliselt õnnetult hakkas kolleegide saabudes kallama kui oavarrest ning naaber pakkus mulle võimalust oma mehe ehitatud nägusasse lükandustega varjualusesse ümber kolida. Mida me ka rõõmuga muidugi tegime.
Aga ma vannun praegu küll kätt ema urnil hoides, et enam kunagi ma pidu oma õue peal ei tee. Juunis ma pakkusin selle koha ise välja. Ülemus rõhutas pidevalt, et mul pole millegi pärast muretseda, nad TOOVAD kõik ise ja TEEVAD kõik ise. Põhimõtteliselt toodi küll kõik ise.
Aga tegemiseosapool jäi kuidagi suiku. See, kellel õhtuks olid jalad kumerasse kaardunud, kolmandad kuivad riided seljas, olin mina.
Ei, mul polnud midagi võõrustamise ja perenaiseks olemise vastu. Lihtsalt koomiline oli see, et põhimõtteliselt oli tegemist ühise peoga, aga aitasid mul seda ettevalmistada kolm-neli inimest, nende hulgas oli kandvaks jõuks minu vend (peoplatsi ettevalmistus, grillimine ja mis seal salata, ka naistehulga naerutamine).
Üks meie arstidest tegi mingisugusel hetkel ettepaneku, et kuule istu ka nüüd natukeseks....
Mõned kolleegid olid nagu kunnid. Tee seda ja tee toda. Siis ma suisa vihastusin, kui tõin termostega kohvi ja keegi küsis, et oi, kas keegi tegi kohvi või?
Ülla-ülla, päkapikud tegid, kastead....
Aga mulle tundus veidikene, et ma oleksin nagu teene võlgu ja pean seda kuidagi nüüd heastama.
Samas loodan ma südamest, et minu kolleegidel oli meeldejääv pidu.
Minule jäi see igatahes tükimaks ajaks küll silme ette. 31.07.2009 kinnistub minu pähe kindla numbrina.
Ja peojärgsel koristusel meenus mulle Õispuu öeldud soomekeelne väljend ummat ja lännet. Selle peo puhul oli seda soomekeelset "maad ja ilma" rohkem kui hiina sõjaväes sõdureid.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...