Kuulasin eile, kuulasin üleeile. Klassikalist muusikat. Harisin oma vaimuaeda meloodiatega.
Grieg ja Peer Gynt; Wagner ja Valküüride tants; Beethoven ja Ood rõõmule, Khatsatrurjan ja tema ülikuulus Mõõkade tants; Ravel Bolero.
See viimane on olnud minu selline enam-vähem lemmik palju palju aastaid, vahepeal ma millegipärast ei kuulanud antud helipala, aga hinge sobib see lugu ikka ja veel.
Tuleb tunnistada, et modernismi tundjatel on õigus olnud. Maalidel tekib oma viis, iga värv, pintslilöök leiab asupaiga, iga detail sobitub vastavasse rütmi. Maal elavneb muusikas ning muusikaga seonduvalt tekivad samuti hetked meeltesse.
Nt seesama Ravel. Prantslane, hea orkestri tundja, kes huvitus jazzist, aasia muusikast, kes pidas ennast klassitsistlikuks heliloojaks. Ning kelle viisidel oli tihtipeale impressionistlikke ja ekspressionistlike jooni.
Kuulasin seda südaööl pooltäisvõimsusel (vabandan kõikide läheduses elavate inimeste ees) ja silme ette joonistusid kiirete slaididena salapärasust, müstikat ja põnevust tekitav seeria.
Täiskuu öö. Soe aeg. Metsasügavuses asuv väikene ja veetlev järv. Kuu peegeldub tuulevaikselt veepinnalt, rõhutades maagiat, mida õhus tunda on. Järve kõrval on tuleasemega plats ning nelinurkne kivilaud, mille külg on kinnitatud ürgne ohvriloom.
Metsast libisevad välja umbes kümme pikakasvulist, mustade, vööni pikkade juustega naist. Hõimu matriarhaat on kõige ees ning naised hakkavad bolero saatel tulele ja ohvriloomale kummardusi tegema. Liigutuste rütm ning koordineeritus viitab sellele, et naised ei tee seda mitte esmakordselt ning igal liigutusel on oma kindel eesmärk. Kui helipalasse lisandub koor ning gong, võtavad naised välja pikad väitsed ning loo kulminatsiooniks on ohverdus....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar