Kui loomine kõrvetab

Alles üsna hiljuti vestlesin ma ühe väga erilise inimesega sellest, et mind on alati paelunud kunstnike, muusikute, luuletajate, kirjanike salapäraselt viltune ja ahastavalt ostene elutee.

Samuti huvitab mind loojate elu ise. Nende saatus. Nende tunded, nende mõtted ja tegevused.

Eluloofilmidest meenuvad mulle kunstnik Pablo Picasso, tantsijanna Isadora Duncani, luuletaja Puškini, drippingu looja Jackson Pollacki linateosed.

Fantastilised, painajalikud, pöörased.

Lugesin modernismist. Meelisvoolu impressionismi algatajate Maneti ja Moneti, Pissarro, Degasi, Renoir'i elud, postimpressionistide Paul Gauguin'i , Vincent van Gogh'i, Henri de Toulouse-Lautrec'i, Paul Cézanne rännakud ja jõudmised loome juurde...

Eestlaste Köleri, Mägi, Triigi toimetused...

Kirjanike vaesed elud, kuulsusetud olemised, olles puudutatud jumalasulest.

Igaveseks kirjutatud luuletused, laastud, romaanid, näidendid.....

Neid on palju, nad räägivad kõik millestki erilisest, vaimustavast. Sellest, et loomiseks on vaja olnud tuld, seesmist põlemist, mingit seestunud verd, mis tahab voolata kuskile mujale - lõuendile, noodivihikule, muuta ennast skulptuuriks, kirjasõnaks, millekski, mis annab, võtab, andestab, petab, viilib, voolib, osatab, parastab, veenab. 
Teenib KUNSTI, teenib MUUSASID.

Kujutan ette kuidas Modigliani oma Jeannest surematuid portereid maalis, lasen mõtteist läbi Shakespeare, kes poega leinates kirjutas "Hamleti". 
Goethe, kes vallandas Wertheri-buumi (millega seoses on üks huvitav lugu)...oehh, kes jõuaks

kokku lugeda need korrad, kui mistahes looja suudab vallandada ühiskondliku disskussiooni - liiga vabameelne, liiga pornograafiline, liiga aus, liiga põnev, liiga huvitav....

Seesama tuli hakkas mind kõrvetama. Üleeile, päev enne seda, kuu aega tagasi, möödunud sajandil. Ma tahan luua, tahan kuuluda ühte nendega, kes sõltumata soost on ennast ajalukku märkinud.

Tahan kirjutada oma kogemustest, oma tunnetest, töödest, tegevustest, seiklustest, perekonnast, poegadest, tuttavatest, looduse imedest. Tahan üles tähendada LUGUSID, palju-palju-palju lugusid.

Mis räägivad millestki. Igavusest, põnevusest, inimlikkusest, armastusest. Kõigest ja kõigist. Ausalt, paineta aga tuliselt.