pühapäev, 16. august 2009

Kontroll masinate üle?

Mida kõike üks naine, inimene, täiskasvanu, mees eluajal ära õppima ei pea.
See, et on olemas trell, ma teadsin. Olin kuulnud elektritrellidest. Teadsin, et on olemas lihvimismasin, kuumapuhur.
Aga füüsiliselt neid kasutnud või mis veel põhilisem - nendega töötanud ma polnud ealeski.
Tõsiküll, kolm aastat tagasi ma panin kokku köögimööblit ning kruvisin akutrelliga usinasti, mille peale toonane kolleeg imestas, et kuidas üks naisterahvas sellist asja suudab teha.
Et tema oleks ennast ilmselt avastanud lukustatuna köögikappi või pannud klaasuksed sahtlite asemele.
Nojah, põhimõtteliselt on küsimus selles, kas sa oskas olemasolevaid juhendeid ja töövahendeid kasutada eesmärgistatult.
Isiklikult sain teadlikuks lihvimispaberitest, sellest, et nende suurused algavad 40-st ja lõppevad 240-ga. Mida väiksem number, seda karedam liivapaber on.
Sain teadlikuks, et elektritrelli otsa käib spetsiaalne jalg ning sinna kinnitatakse spetsiaalsed paberid, mis väga ruttu töötamisel läbi kuluvad.
Ja üldse - ma olen täiesti ebatüüpiline naine, kellele meeldib käia ostlemas igasugustes tööriista poodides. Näppida erinevaid masinaid, tutvuda nendega, vaadata värve, katsuda pintsleid.
Sellel kevadel soetasin ma endale tööriistakasti, mille ma komplekteerisin ning nüüd norivad vend ja isa mind, et too palun mulle oma kuulsast kastist see või teine asi.
Aga selle trelliga töötamine oli väga põnev. Missiis, et nina, nägu, juuksed, kõrvad, riided ja üleüldse kogu elamine sai seda peenikest tolmupudinat täis, aga tulemus on vapustav.
Käed ülespidi töötades lihvisin ma piitasid. Väga võimas tunne oli. Nüüd andsin ustele ja piitadele viimase vungi. Väga ok jäi.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...