Minu igasuvine kuluartikkel (jumal, neid on tegelikult palju, eksole?) on arbuus. Seda sõna kuuldes, arbuusi lõhna tundes, arbuusi poes nähes käivitub minus absoluutne hullus. Olen võimeline minutite jooksul neelama umbes kilogrammi seda imelist ollust. Minule mõjub see kui narkootikum. Olen muutunud selles küsimuses täielikult spetsialistiks. Suurest hunnikust rohekoortest selekteerin ma välja selle kõige magus-mahlasema palli ning hinnale vilistades kannan saagi kassasse. Enamik tuttavaid teab minu sõltuvust, õnneks on see ainult suvine pöörasus ning külla saabudes tuuakse alati kasvõi veerandik arbuusi kohale. Minule. Ekstra.
Sellel suvel olen ma tabanud veel ühe meeleolu. Nimelt raadio kuulamine. Täitsa kummaline kohe, kuidas ma ei taha eriti seda vaikusekarva hetke endas, endale ja endast tajuda. Ikka peab midagi kuskil vaikselt ümisema ja justnimelt raadio. H juures otsisime jazzlaine ja mõnulesime punase veini, vannivahu ja suupistetega väga suitsuses muusikas.
Ja nüüd ma olen siis mõtisklenud Mihkel Muti "Keerukujus" Erlendi küsimusele tema abikaasa Reeda vastus, miks nad pidevalt raadio mängima jätavad, et see olla elamisele fooniks, siis nüüd ma saan sellest paremini aru. Tõepoolest raadio on justkui osa elamisest, sest uudised, teated, diktorite hääled ja nende muusikavalik tulevad ohkava rüsinaga elutuppa, kargesse vaikusesse ning lasevad sul mitte olla üksi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar