Minu blogide loend

esmaspäev, 31. august 2009

Kõrged kontsad

On naisi, kellele meeldivad jalatsid. Sussid, plätud, tossud, libikud, klõpsakad, saapad, kingad. Lukuga, lukuta, sukksaapad, poolkõrgekontsalised kingad, lahtised kingad, kinnised kingad.
Erinevad värvid, mudelid ja tegumoed. Nahast, vakstust, samsist, klaasist, riidest.
Kõrged, madalad, keskmised. Rihmadega, rihmadeta. Tuttidega, krõpsudega, helkuritega...
Väga erinevad disainid, väga erinevad tootjad, väga erinevad kandjad.
Blogijale meeldivad kõrged kontsad. Nendega on tore kõndida. Nii põhimõtteliselt ja üldjoontes. Samm on kaunis, konts kutusub korrale.
Loendasin endal ära helerohelised, punased ja lillad klõpsakad, sinise-beežikirjulised libikud, mustad sukksaapad, valged saapad, tossud, talvekäimad, kahed sussid, kahed plätud.
Polegi palju? Mulle meeldivad pigem käekotid, püksirihmad ja T-särgid.
Aga selliseid jalanõusid, millega, kurat võtaks!, vanalinna munakiviteel käia saaks - selliseid mul pole.
Lihtsalt masendav oli oma linnasaabunud poegadega jalutada ning siis hoolega neid pagana ümmargusi mune jälgida, et jumala eest, sinu jalake ei väändu või kontsake ei käändu.
Samas - kanna siis ikka normaalseid jalatseid, eksole?
Aga linnaskäimiseks ostan normaalsed papud.
See sai täna selgeks.

pühapäev, 30. august 2009

Mälupeegel ajaukselt

Vahused, vahel detailsed, vahel ähmased, vahel selged - sellised on mälupeegeldused.
Tundub uskumatuna, et tegelikult on inimese mälus tohutu ladu. Selekteeritud kellel kronoloogiliselt, kellel värvide, kellel lõhna, kellel muusika põhjal.
Minu mälu on absoluutselt kummaline. Ma isegi ei tea, miks see nii on. Mulle jäävad sündmused, detailid, inimesed, näod meelde kuupäevalise täpsusega. Hetkegi kõhklemata võin ma öelda, et mingi sündmus toimus siis ja siis.
Ma mäletan nt kuupäevaliselt seda millal ma uutes töökohtades alustanud olen, millal ma poegadega esimest korda rongis sõitsin, mis kuupäeval mulle öeldi, et ma kaksikud saan, mis kuupäeval ma kedagi nägin....
Asi on teada isegi minu kolleegidele, kes küsivad minu käest nt oma pulma-aastapäeva.
Aga samas on teine asi, mille peale on mul suhteliselt kehv mälu - nimed. Õpetajana töötades oli keeruline muidugi jätta meelde umbes 200 lapse nimed, aga seegi tundub olevat pelgalt treeningus kinni.
Kuid mälu peegeldab mulle minevikust üsna kummalisi seikasid - nt mäletan ma oma esimest mälestust üldse: olen umbes kolmene, ema on mulle pähe pununud patsid, mille otsas on roosad siidislehvid. Mul on ees uus, punase-valgetäpiline põll, ma seisan seda kahe näpu vahel õieli hoides ema-isa magamistoas kolmepoolse peegli ees ja imetlen seal ennast.
Ma mäletan erilise selgusega ühte hetke, kus ma oma vanaema-vanaisa juures olen, lähen hommikukastest läbi maasikapeenarde juurde, söön lapserusikasuuruseid maasikaid ning mäletan täpselt, et see oli kolmapäev.
Aga samas on mu peast pühitud esimene koolipäev. Ma mäletan ainult seda, et käisime meie pere ja lapsepõlvesõprade peredega Mustas Luiges söömas ning, et minu pikad juuksed kukkusid supi sisse, aga muud ma sellest üldse ka ei mäleta. Imelik?
Mul on meeles õpingud (kuigi tihtipeale õpitu mitte) nii meditsiinikoolis kui Tallinna Ülikoolis.
Medõena ma ei mäleta esimest süsti, esimest kateetrit või esimest nasogastraalsondi, küll aga esimest surnut, esimest reanimeerimist, esimest verejooksu, esimest infarkti, esimest enesetapjat....
Samas mäletan ma taaskordselt kuupäevaliselt neid kordi, millest õed tavaliselt räägivad "Aga minul oli ükskord nii". Ja siis hakkavad tulema rammusad, mustaks naerdud, vahel isegi pisut võikad lood ühest või teisest meditsiinivallas. Ja me naerame, lõõbime meenutame, meenutame, meenutame...
Ning ükskord ma mäletan, kuidas ma murtud südamega blogi vorpisin ning just seda kohta lugedes kanduvad mõtted tagasi 30.ndale augustil kahe tuhande üheksandal aastal.
Mälupeegeldused ajaukselt...

laupäev, 29. august 2009

Miks ma midagi teen?

Mis paneb inimest liigutama? Mis ajendab teda tegema järgmist hingetõmmet, astuma järgmist sammu?
Üks kohutavalt iganenud ja tüütu väljend on, et inimest paneb liigutama surmahirm ja sugutung.
Sisuliselt õige väljend, aga ära kulutatud nagu 4500 pööret sooritanud lihvimispaber.
Surmahirm laieneb tuhandeks, kui mitte öelda triljoniks nurgaks - külm, nälg, haigusekartus, vigasaamine etc, etc, etc.
Sugutung on lihtne ja arusaadav. Isegi ainuraksele - söö ja teosta ainevahetust ning pooldu, pooldu, pooldu....
Aga elusorganismid olla aegade jooksul kõvasti muteerunud ning nüüd istub üks oma liigi esindaja arvuti taga ja klõpsib nonsensi. Arvates, et kõik on väga proo. Et ilus on olla, sest et kole oli möödas.....
Sest klõbistaja mõtiskleb selle üle, miks ta midagi teeb?
Nagu ühest kunagiloetud luuletuses :
"Miks istun ma toolil, miks õpin ma koolis, miks istun ma siin, kus olla on piin?"
Miks ma hingan? Sest ma olen elus.
Miks ma söön? Sest keha vajab energiat
Miks ma siginud olen? Ürgne soov saada järglasi.
Miks ma õppisin ja õpin? Sest mind kannustab teadmistehuvi.
Miks ma töötan? Sest rahata ei ela ära. Ma pole rikas pärijanna ega monarh.
Miks ma armastan? Sest inimene on liiga keeruline mitte armastamiseks. Olla saab muidugi ka ilma, kuid siis toksib kuklas mingi muu mure ja kui valida kas hingepiinad maailma kõiksuse pärast või isiklik valu minu tillukesel õuel, siis eelistan ma viimast. Oma särk jne.....
Miks ma olen tütar oma isale? Miks õde oma vennale? Miks ema oma poegadele? Sest nii on läinud meie pere vereliin.
Tegelikult on kõik lihtne, et olla, tuleb jääda inimeseks, et midagi teha, tuleb olla elus, et midagi saada, tuleb pingutada, et midagi anda, tuleb luua eeldused.
Elu on tegelikult palju lihtsam, kui me seda endale ette kujutame. Pseudo vohang meie ümber, meie ajas, meie ruumis, meie aegruumis, meie sees ja meie ees teebki kõik nii keeruliseks....

reede, 28. august 2009

Sündiv metsik

Mitmed minu tuttavad on üllatunud olnud, kui ma neile oma üsnagi absoluutset lemmikut mängitan.
Steppenwolfe "Born to be wild".
See meeletu vabadus. Kell teele ja sõitma. Kuhu?
Keda see huvitab? Lihtsalt minna ja vaadata, kuidas rada silmapiiril laieneb ja seljataga kitseneb.
Sõita. Tuul kohiseb kehal. Juuksed on valla, meeled on avatud, silmad prillidega looris.
Olmetolm taandub. Kõik, mis ängistas SEAL, on tühine SIIN.
Peaasi et kütust oleks, peaasi et teekaaslane sinu vaadet jagab.
Sind tajub, hindab, aitab.
Ilmselt teine samalaadne lemmik on The Who "Who are you".
Selle saatel võiks sukelduda Londoni salapärasesse undergroundi. Olla osa sellest, mida Dorian Gray nimetas ülemöödunud sajandil :"/.../ Kähe lärmitsemine, urgas, korrapäratu elu toores vägivald, väljatõugatute nurjatus olid muljeerksuselt elavamad/.../"
Pea ees sukelduda dementse rõõmu öösse. Nautida. Oleskleda.Unustada.
Ehk õnnestuks seal vabaneda? Vabaneda iseenda taktikusest? Vabastada orjastunud süda? Lasta lendu hing? Müüa ennast kolme seekli eest kuradile ja sarnaneda Faustusele, kes 25 oiraa-aasta järel pidi ennast saatanale kinkima (tõsiküll Faustus nautles rohkem võimu ja teadmisi)?
Kuidas ütleb üks eesti vanasõna - parem suutäis soolast, kui maotäis magedat?
Parem neelata alla soolased veed ning olla selles vabas ja vabastavas, õõnsas ja õõvastavas maailmas, kus puuduvad piirid ja on võimalik lihtsalt lastagi oma aistingud vabaks ning anduda nendele lõbudele...
Ahh ma ei tea enam....

kolmapäev, 26. august 2009

Arbuusist ja raadiost

Minu igasuvine kuluartikkel (jumal, neid on tegelikult palju, eksole?) on arbuus. Seda sõna kuuldes, arbuusi lõhna tundes, arbuusi poes nähes käivitub minus absoluutne hullus. Olen võimeline minutite jooksul neelama umbes kilogrammi seda imelist ollust. Minule mõjub see kui narkootikum. Olen muutunud selles küsimuses täielikult spetsialistiks. Suurest hunnikust rohekoortest selekteerin ma välja selle kõige magus-mahlasema palli ning hinnale vilistades kannan saagi kassasse. Enamik tuttavaid teab minu sõltuvust, õnneks on see ainult suvine pöörasus ning külla saabudes tuuakse alati kasvõi veerandik arbuusi kohale. Minule. Ekstra.
Sellel suvel olen ma tabanud veel ühe meeleolu. Nimelt raadio kuulamine. Täitsa kummaline kohe, kuidas ma ei taha eriti seda vaikusekarva hetke endas, endale ja endast tajuda. Ikka peab midagi kuskil vaikselt ümisema ja justnimelt raadio. H juures otsisime jazzlaine ja mõnulesime punase veini, vannivahu ja suupistetega väga suitsuses muusikas.
Ja nüüd ma olen siis mõtisklenud Mihkel Muti "Keerukujus" Erlendi küsimusele tema abikaasa Reeda vastus, miks nad pidevalt raadio mängima jätavad, et see olla elamisele fooniks, siis nüüd ma saan sellest paremini aru. Tõepoolest raadio on justkui osa elamisest, sest uudised, teated, diktorite hääled ja nende muusikavalik tulevad ohkava rüsinaga elutuppa, kargesse vaikusesse ning lasevad sul mitte olla üksi.

teisipäev, 25. august 2009

6-aastaste poegade ema

Pojad said täna 6-aastasteks.
Esimene sünnipäev vanaemata. Selleta, kes neid ilmale aitas, neid kasvatas, oma kätel kandis ja minu poegade ema õpetas, keda juhendas, tänu kelle näpunäidetele ja nõuannetele on poegadest tulemas MEHED.
Mõnusad tegelased on nad. Need minu pojad.
Nende kaudu avastab maailma, šokolaad maitseb paremini ning igas sekundis on nooruslikku rabinat, avastamisärevust ja ootamistuska.
Tähed, numbrid, värvid, kõneharjutused. Ujumine, jalgratas.
Põnevused, tegevused - kõik nendele ja nendega.
Esimene mõte hommikul - pojad.
Viimane mõte enne magama jäämist - pojad.
Nad on olemas, siin. Tulid ja jäid. On ja jäävad.
Kahju, kohutavalt kahju, et ma neid selle teise panustajaga jagama pean.
Aga see-eest on nad MINU nimel. Minu vere ja nime edasikandjad. E võib sellest suu puhtaks pühkida. TEMA nimi oma poegade kaudu ei jää kestma. St nende poegade puhul, tulevaste laste eest ma ei vastuta.
Aga südamest õnnesoovid neile. Minu poegadele. MINU POEGADELE

esmaspäev, 24. august 2009

Tühjaks kirjutanud

Olen mõtetest tühjaks muutunud. Ei oska midagi öelda. Puhkan, naudin Pärnut. Ostan lastele riideid, raamatuid.
Hommik tabas mind meeldiva üllatusega. Saatsin delfi.ee-le ühe suvejutukeses ning ootamatult nägin, et see on avaldatud.
Hommikul sõitsime läbi uduse Pärnumaa. Nägime looduse imetabavust - niipea kui päike tõusis, hajus udu sekundite jooksul.
Kõndisin isa ja poegadega Rüütli tänaval. Jannseni kuju juures poseerisin.
Käisime Koidula pargis. Rääkisime isaga. Kõiksugustest asjadest. Elust. Emast. Poistest. 
Port Arturi juures vaatasime asfaldil voolavaid "propse". Selle raames tegin isale põgusa ülevaate August Jakobsoni "Vaeste Patuste Alevist"
Jäätist sööme, poegade ootamatut jonnihoogu leevendan, Pärnu linna uudistan igati.
Aga mõte ei jookse, sulg takerdub, sõna tuleb konarlikult, lause ehitab ennast vaevaliselt. Mis seal's ikka. Kõik päevad pole vennad, kõik meeleolud ei mahu paberile, kõik mõtted pole kirjutatavad.
Tühjaks kirjutanud?

pühapäev, 23. august 2009

Maasuve piisad, need viimased

Alles vaatasid õitsvaid õunapuid, juba paned omaaia õuntest kooki ahju.
Alles imetlesid hiirekõrvul kaskesid, juba märkad siin-seal langenud kollaseid lehti.
Aga augustilõpu päike võib kütta päeva soojaks. Päeva, mille jooksul saab minna ujulasse ja näha, kuidas vettkartnud poegadest on saanud iseseisvad ujujad. Mu pojad oskavad ujuda!! Juba teise inimpõlve õpetas minu isa ujuma ja ta on teinud seda hästi.
Enne ujulasse minekut kolasime veidi Raplas ringi. Väga maaliline jõekäär, mis kuidagi siugjalt ümber majade käändus, hundinuiad, mis tihkelt ja uhkelt silla all kasvasid, lõke, mis jõepervel suitses, kirik, mille pühalikkus mulle - veendunud agnostikule - oma kõikumatu rahuga muljet avaldas.....
Ma fotografeerisin ja jäädvustasin, sest mõned momendid selles ajas on just sellised, millest õhkub mingit pastoraalset idülli, karjapoisi unistust, pagaritütre armurõõmu, kingsepa heietusi...
Midagi ajaloolist. Midagi, mis meelde jääb.
Nüüd, õhtupoole, käisin poegade ja isa naabrilastega ratastel kihutamas. Enne veel otsisime külakaasikus kunagise kubermangu piiri märkinud kivi. Leidsime hoopis pilvikuid, ühe viltuvajunud piiritulba, ussilakku ja mõned ämblikud.
Sõitsime kinnikasvava Imsi järve äärde, sinna, mille looduslikul nõlval toimub iga-aastane Lelle Alternatiiv. Selline äge rokipidu. Või hevipidu. No igatahes selline üritus, kuhu kogunevad need, keda võiks tinglikult nimetada karvasteks.
Ja nüüd küpseb ahjus kook ning pojad esitasid mulle avangardteatri kõige eksperimentaalsemad tüki nukkudega, kelle jutul puudus igasugune mõte.
Jumaliku suve jumalik lõpp paistab, ma olen reibas ja puhanud. Mu pojad on kosunud, oskavad sõita ratastega ja ujuvad, on leidnud palju sõpru. On õnnelikud.
On rahulolevad nende piiskadega, mis veel kestavad.
Maasuve piisad, need viimased. Enne sügist....


laupäev, 22. august 2009

Rongid, inimesed, seened

Hommik tabab tavaliselt ootamatult. Mingi väline faktor, mis sind unerüpest tagasi tavailma toob. Mõnus uni. Lõppeb. Saab otsa. Ja algab päev.
Kuidas kellelgi. Kes kaeb tülgastusega peeglist pondunud nägu, laialiaetud meiki, sassisi juukseid. Kes vaatab väljapuhanud särasilmadesse, sest õhtused telefonikõned võivad toimida nii, et unenäod, mida nähakse, panevad hommikul esimese asjana sigaretile mõtlema. Nagu.. pärast teadagi mida....
Hommikvõimlemine, söömine, pesemine, enese valmissättimine, kuna blogija suundus maale. Poegade ja isa juurde. Remondist puhkama. Vabadest nädalatest veel viimast võtma. Ja üsna keskpäeval ma siis liipreid mööda maa poole logistasin.
Ja vaatasin inimesi, kes sõitsid. Minuga. Sellel hetkel. Inimesed, kes üldjoontes moodustavad oma olemasoluga 1,3 miljonist selle ühe miljondiku. Ma vaatasin neid ja mõtisklesin selle üle, et kui palju on olemas minasid. Igal omad mõtted ja teed. Kelle jaoks järgmine peatus on vahejaam, kelle jaoks lõpp-peatus, keda jaamas oodatakse, keda mitte. Kes vaatab terve tee aknast ükskõikselt välja, kes püüab taltsutada jonnivat last. Kes sööb, kes sügab, kes haigutab, kes kuulab muusikat. Inimesed, kes minuga mingil põhjusel siin ja praegu viibivad.
Vahest olen ma nendega jaganud rõõmu laulupeost? Vahest olen ma kellegagi neist kärsitult oodanud punase tule taga? Vahest on keegi neist rööbiti minuga seisnud jõuluaegses kassasabas?
Sellele juhsulikkuse tahtele valitud rongiseltskonnas võis ju nii olla.
Jaamas ootasid mind pojad. Minu poisid. Minu. Ja neid kallistades oli jälle üks neid hetki, kus kõik libises sujuvalt omale kohale. Ema ja laps. Ema ja lapsed.
Naturaalne ja loomulik.
Poegadel oli palju jutustada. Tegemistest, ujumisest, rattasõidust, alevilastest, kellega nad sõbrustavad. Kõigest. Kõigist. Naljakaid lugusid, põnevaid toimetusi. Palju tegevust. Igapäevaselt.
Pärast käisime seenel. Ma polnud vist sõna otseses mõttes metsas seenel käinud ligi 15 aastat.
EMA igasügisese dessandi raames Naissaarel käimine ei tule arvesse ning eelmisel sügisel Salmistu-retk ei olnud ka otseselt seeneleminek. Aga nüüd korvid-noad kaasa, mütsid pähe ja Loosalu Hiiemägi võttis vastu järjekordsed külalised. Seeni sai palju, metsas sinas mustikaid, sammal oli vetruv ja minu õuduseks loodud ämblikud ei tundunud poegadega alusrindes mütates sugugi nii hirmsad kui tavaliselt. Ilmselt on nemad loomulikus keskkonnas ega häiri sedavõrd kui nad nt magamistoa seinal turritavad....
Igatahes oli täna küllane päev - rongidest, inimestest ja seentest.

reede, 21. august 2009

Hetk, mis muudab elu.

"Ma ootan last," ütleb naine mehele ning sellest hetkest muutub kogu järgnev süsteem. Kapitaalselt. Totaalselt. Absoluutselt.
"Kahjuks on teil kolmanda staadiumi pahaloomuline kasvaja," ütleb arst patsiendile ning toimub järgmine muutuste ahel.
Sünd, surm, elu - kolmainus, mille ümber tegelikult maailm toimib. Sest kõik, mis edasi tuleb on elementaarse muudatuse jätk, mitte põhiosa.
Kindlasti on igal inimesel elupagasit võtta termin 'ma pole seda enne teinud, mul on see esimene kord'.
Esimene iseseisev hingamine, esimene nutt, esimest korda emale silma vaatamine, esimene piss, esimene naeratus, esimene keeramine, esimene sõna, esimene samm, esimene iseseisve potilkäik, esimene lusikatäis, mis suhu jõuab, esimene iseseisve katse riidesse panna, esimene lasteaia päev, esimene koolipäev, esimene pinginaaber,esimene hinne, esimene suudlus, esimene armastus, esimene partner, esimene auto, esimene abielu, esimene korter, esimene töökoht, esimene laps, esimene lapselaps, esimene pulm, esimene matus...
Palju, palju, palju esimesi asju.
Blogijale on sellel suvel palju esimesi asju - esimene uks, mille taastasin, esimene kord, kui põrandat värvisin, esimene kord, kui seinu tapetseerisin, esimene lõhesupp, esimene kord..
Esimest korda elus tunnen ma ennast täiuslikult täiskavanud naisena, kes teeb iseseisvalt otsuseid, sest seni oli olemas üks inimene, kelle poole sai pöörduda mistahes asjaoludel, kuid see number enam ei vasta, inimest pole lihtsalt olemas enam. Ja peagi on tulemas see esimene kord, kui sünnipäeva tuleb tähistada sünnipäevalapse kohaloluta. Ja esimest korda tuleb märkida seda sündmust sünniaastapäevana....
Meenub Armstrongi (kuuvallutaja, mitte muusiku) ütelus: " Väike samm inimesele, suur samm inimkonnale"
Hetk, mis muudab elu.

neljapäev, 20. august 2009

Asjad meie ümber

Elu näib koosnevat tuhandetest väikestest haakuvatest detailidest. Inimese peamine vajadus (elementaarsele hingamisele, sigimisele ja sigitamisele ning veel mõnele bioloogilisele protsessile lisaks) tundub olevat kodu. Et oleks koht kuhu tulla, seal olla ja....olla ümbritsetud asjadest.
Ma vaatan õudusega seda tarbitavate asjade hulka - mööbel, tehnika, vaibad, lambid, nõud, raamatud, rõivad, jalatsid, kirjatarbed, hügieenitarbed, poegade mänguasjad, majapidamisvahendid, maalid, plaadid, õmblustarvikud....
Kui lisandub veel mingi töö, mis eeldab tööpinda, tööriistu, tööjääke, redelit, remondivahendeid...
Asjad, palju, palju, palju asju. Igal pool, igas ruumis. Toas, aias, pööningul, konkus.
Kas inimesel on neid kõiki tegelikult vaja ? No olgem ausad, sisuliseks äraelamiseks piisab teravast noast, tulekivist ja kahest komplektist riietest - üks suveks ja teine talveks. Nii vähemalt võisid elada alginimesed ning nad elasid vist oma tingimustele vastavalt mõnuga.
Aga nüüd olen ma viimase nelja kuu jooksul sorteerinud neid ASJU, vabastanud kappe ASJADEST, mida ma pole kandnud/kasutanud üle aasta. Kõik need, mis seisma jäänud, rändasid kaduviku suunas.
Niisamuti ema omad. Mis realisatsiooni, mis sinna, mis tänna. Senini kokku 18 suurt musta kotitäit asju. 18!!
Inimesele aastatepikku kogunevad asjad - kingitused, ostud, muud meetodid....
Poed kirvendavad asjadest, muudkui osta. Võta ja vali. Kuluta raha, et soetada majapidamisesse veel mõni asi, mida sa ehk hakkad tarvitama.
Asjade buum, asjade hullus

kolmapäev, 19. august 2009

Sõprus, sõprusetus

"Hei, mis teed, lähme sõpradega välja!! " ütleb kolmekümnendates mees teisele
"Meie sõpruskonnas üksteise saladusi välja ei räägita," ütleb Samantha Jones filmis "Seks ja linn"
"Naised tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad," ütleb pisut parafraseeritud lause.
"Sass on minu sõber," teatas noorem poeg mõni aeg tagasi.
Sõprus. Sõber. Sõbralikkus.
Mida see sisuliselt tähendab?
Kes on sõber?
Kas see, kes sinuga pidutseb, sind välja kutsub, sinuga koos töötab? See, kellele sa helistad öösel kell kolm ja toru ärapanemata kuulab ta sind?Sõnalausumata kuulab ja on olemas? Nagu Notsu, kes küsib Puhhilt, et kas sa oled siin? Miks sa seda küsid, uurib Puhh? Niisama, et kontrollida, kas sa ikka olemas oled......
See, kelle käest laenad tööriista ning palud appi mõnda suuremahulist projekti lõpetama? See, kes teab sinu kõige isiklikumaid saladusi nign võid kindel olla, et välja ta neid ei räägi?
Keegi, kelle peale alati kindel olla, keda uskuda, usaldada?
Isiklikult olen sattunud situatsiooni, kus mul pole tegelikult olemas mitte ühtegi tõelisele sõprusstandardile vastavat naissoost sõpra.
Iidne, põline, ürgne sõprus P-ga, mis algas vist siis, kui ma olin kolmene ja tema ühene, pole otseselt kunagi katkenud, sest iga kord, kui me üksteist näeme, jätkub meie jutt seal, kus ta viimasel korral poolei jäi. P on õnnelik kahe poja ema (noorem poeg sündis alles mõne nädala eest) ning meie elud liiguvad lihtsalt väga erinevatel trajektooridel.
Kooliaegne K. Nojah, temaga tekkis meil mingil hetkel vahe suhtlusesse sisse ning siis jätkus uuesti ja pärast minu poegade sündi katkes üldse. Miks, ma isegi ei tea, ilmselt seetõttu, et ta läks hollandlasele mehele ning mina olin värske kaksikute üksikema.
Medkooliaegne sõpruskond - nojah, eks igaüks meist talla iseliiki radu ning mingil põhjusel on enamike teed meil väga sisalikujäljelaadseks muutunud. Orkutis ma muidugi perioodiliselt mõnda naist kohtan, kuid ausaltöelda ei oska ma isegi öelda, kas ma sooviksin neid liine sõlmata/silmata või mitte....
Tallinna Ülikoolis mul oma kursusekaaslastega mingeid väga suuri sõprussuhteid ei tekkinud. Esiteks olin ma toona teistest seitse-kaheksa aastat vanem ning liiga väljakujunenuna tundusid minu kursakaalsased pisut infantiilsed. Nagu ülesöönud jänesepojad, kes puurist vallapääsenutena pikkadel sammudel tundmatusse kalpsavad.
Küll aga sigines sealt mulle üks parimaid sõpru üldse, kes naistest kunagi olnud mul - L, blond prantsuse filoloog, kellega sellel suvel meie elud küll üsnagi diagonaalselt paralleelses maailmas jooksma hakkasid. Kahju, selliseid sõpru tekib harva, aga kui need on olnud tema valikud, siis pole midagi parata....
Kuid imelikul kombel on mul KÕIGE SUUREM SÕBER minu vend.
Ilmselt loeb ohtralt ühine sirgumispinnas, ühine ema, isa, koosveedetud lapsepõlv, ühine eriala (tõsiküll, vennas on meedikuks olemise peaaegu unustanud, kuid seda altarit kummardas ta palju aastaid), ühised rõõmud, ühised mured, ühised kaotused, ühised võidud.
Me räägime absoluutselt kõigest. KÕIGEST. Ta teab minust samapalju, kui mina temast.
Ta aitab mind, ja mina teda. Ta remondib, teeb puid, toob lapsed lasteaiast. On neile suurepärane isaeeskuju, võtab kasvatamisest osa. Meil on ühised naljad, ühine muusikaline maitse (mida me siis vastastikku oleme aegade jooksul lihvinud ja voolinud).
Kõige teravamalt tuli meie sõprus esile nüüd, kevad-talvel, kui ema haigus süvenes, kui me koos ema põetasime, koos tema surivoodil olime, tema matuseasju ajasime (selle päevaga on seotud kõige intensiivsemad tundmused üldse, kuid pikka juttu ma siia ei põimi, mõni teinekord, kui ma suudan sellest kirjutada)., ema pärandiga oleme tegelenud.
Aga tjahh, eks elu näitab, kas sõprused jäävad püsima või mitte.
Eeldan, et siiski......




teisipäev, 18. august 2009

Pimedust tauni, see vaimu lööb risti...

See Endla Tegova raamatust "Põlvili" laenatud läbiva luuletuserida on mitmekihiline ja närvekõditavalt lihtne.
Pimedus - valguseta olek. Ruum on pime, puudub nii looduslik kui tehisvalgus. Inimene on pime, ei näe, kompab maailma meelte abil.
Pimedus - teadmiste puudumisest tingitu. Inimene on pimeda mõtlemisega, kuna ta ei jaga ühes või teises asjas mitte midagi. Ja seda lihtsalt seetõttu, et ta ei oska, ei taha, ei suuda, ei viitsi, ei saa, ei talu mõtet teabe hankimisest.
Kuid kuidas lüüa vaimu risti?
Kas siis, kui inimene põhimõttekindlalt enda õiguste eest seisab? Kas ta siis mitte konservatiivsusele ei kaldu?
Konventsionaalne? Vahel puritaanlik? Järjekindel? Ideoloogiline?Kaval? Tark? Osav? Nutikas?
Triljoneid nüansse libiseb sellest lausest.
Kuid samas - valgusega inimene ei pelga muudatusi, on nagu tuules painduv plastiline puu, mis vastavalt ilmale ennast sirutab või loogu vajutab. Valgusega inimene teab, millal suu kinni hoida (kuidas see oligi - hästiajastatud vaikus on kaalukam kui väljaöeldud kõne), teab kuidas mingisuguses kujunevas olukorras olla, käituda, teha, näha, tunda, mõelda, öelda. Millisel toonil vaikida, kuidas tasaselt väita ja väidelda.
Aga kas mina sellest õpin? Kas minust saab ükskord mõtlev inimene? Kas hakkan ometigi kord pimedust taunima, mis vaimu lööb risti?



esmaspäev, 17. august 2009

Tunnistada viga

Valdav osa meist eksib ilmselt ühe või teise vastu. Kas teadmatusest, info üleküllusest, kiirusest, aeglusest, tahtlikult või tahtmatult.
Kuid kuidas lahendatakse tekkinud viga? Olen täheldanud, et harilikult hakatakse ennast õigustama. Ma tegin seda või ei teinud seda sellepärast et.....
Või otsitakse süüdlast. Või rünnatakse teist inimest mingisuguste absurdsuseni küündivate motiividega..
Põhiline on aga see, et tihtipeale ei suudeta öelda, et see on minu viga. Vabandada ning asuda otsima konstruktiivsemaid võimalusi. Leida siis see lahendus, mis rahuldab kõiki vea tõttu kannatanuid.
Ühe tähelepanekuna ka see, et vea tunnistamine nõuab julgust. Ja vea tunnistamisega sa võtad relvad käes sellel, kes kõige otsesemalt vea tõttu pahane on.
Mis seal ikka teha. Eksole?
Aga kuna elu meile sametist vaipu maha ei pane ning inimene peab ise oma tallad ära kriimustama, siis on ka selliseid vigu, mida ei anna mistahes vahenditega parandada.
Kuidas see oligi - heidetud pilku, öeldud sõna ja lendulastud noolt tagasi ei võta.
Ja nendega võib tihtilugu midagi nii põhjapanevalt ära rikkuda, et sul ei jäägi muud üle kui vaikselt asemel oiata, üritada siluda turris kukalt ning lihtsalt kahetsedes manada ennast ja kogu maailma musta ja põhjatusse koorde....

pühapäev, 16. august 2009

Kontroll masinate üle?

Mida kõike üks naine, inimene, täiskasvanu, mees eluajal ära õppima ei pea.
See, et on olemas trell, ma teadsin. Olin kuulnud elektritrellidest. Teadsin, et on olemas lihvimismasin, kuumapuhur.
Aga füüsiliselt neid kasutnud või mis veel põhilisem - nendega töötanud ma polnud ealeski.
Tõsiküll, kolm aastat tagasi ma panin kokku köögimööblit ning kruvisin akutrelliga usinasti, mille peale toonane kolleeg imestas, et kuidas üks naisterahvas sellist asja suudab teha.
Et tema oleks ennast ilmselt avastanud lukustatuna köögikappi või pannud klaasuksed sahtlite asemele.
Nojah, põhimõtteliselt on küsimus selles, kas sa oskas olemasolevaid juhendeid ja töövahendeid kasutada eesmärgistatult.
Isiklikult sain teadlikuks lihvimispaberitest, sellest, et nende suurused algavad 40-st ja lõppevad 240-ga. Mida väiksem number, seda karedam liivapaber on.
Sain teadlikuks, et elektritrelli otsa käib spetsiaalne jalg ning sinna kinnitatakse spetsiaalsed paberid, mis väga ruttu töötamisel läbi kuluvad.
Ja üldse - ma olen täiesti ebatüüpiline naine, kellele meeldib käia ostlemas igasugustes tööriista poodides. Näppida erinevaid masinaid, tutvuda nendega, vaadata värve, katsuda pintsleid.
Sellel kevadel soetasin ma endale tööriistakasti, mille ma komplekteerisin ning nüüd norivad vend ja isa mind, et too palun mulle oma kuulsast kastist see või teine asi.
Aga selle trelliga töötamine oli väga põnev. Missiis, et nina, nägu, juuksed, kõrvad, riided ja üleüldse kogu elamine sai seda peenikest tolmupudinat täis, aga tulemus on vapustav.
Käed ülespidi töötades lihvisin ma piitasid. Väga võimas tunne oli. Nüüd andsin ustele ja piitadele viimase vungi. Väga ok jäi.

reede, 14. august 2009

Maaliline muusika, musikaalne maal

Kuulasin eile, kuulasin üleeile. Klassikalist muusikat. Harisin oma vaimuaeda meloodiatega.
Grieg ja Peer Gynt; Wagner ja Valküüride tants; Beethoven ja Ood rõõmule, Khatsatrurjan ja tema ülikuulus Mõõkade tants; Ravel Bolero.
See viimane on olnud minu selline enam-vähem lemmik palju palju aastaid, vahepeal ma millegipärast ei kuulanud antud helipala, aga hinge sobib see lugu ikka ja veel.
Tuleb tunnistada, et modernismi tundjatel on õigus olnud. Maalidel tekib oma viis, iga värv, pintslilöök leiab asupaiga, iga detail sobitub vastavasse rütmi. Maal elavneb muusikas ning muusikaga seonduvalt tekivad samuti hetked meeltesse.
Nt seesama Ravel. Prantslane, hea orkestri tundja, kes huvitus jazzist, aasia muusikast, kes pidas ennast klassitsistlikuks heliloojaks. Ning kelle viisidel oli tihtipeale impressionistlikke ja ekspressionistlike jooni.
Kuulasin seda südaööl pooltäisvõimsusel (vabandan kõikide läheduses elavate inimeste ees) ja silme ette joonistusid kiirete slaididena salapärasust, müstikat ja põnevust tekitav seeria.
Täiskuu öö. Soe aeg. Metsasügavuses asuv väikene ja veetlev järv. Kuu peegeldub tuulevaikselt veepinnalt, rõhutades maagiat, mida õhus tunda on. Järve kõrval on tuleasemega plats ning nelinurkne kivilaud, mille külg on kinnitatud ürgne ohvriloom.
Metsast libisevad välja umbes kümme pikakasvulist, mustade, vööni pikkade juustega naist. Hõimu matriarhaat on kõige ees ning naised hakkavad bolero saatel tulele ja ohvriloomale kummardusi tegema. Liigutuste rütm ning koordineeritus viitab sellele, et naised ei tee seda mitte esmakordselt ning igal liigutusel on oma kindel eesmärk. Kui helipalasse lisandub koor ning gong, võtavad naised välja pikad väitsed ning loo kulminatsiooniks on ohverdus....

neljapäev, 13. august 2009

Suured inimesed

Ei peeta siinpuhul silmas suurekasvulisust või täiskasvanlikkust. Pikkusest, kehakaalust ja east ei kõnelda. Mitte siin ja mitte praegu, sest on olemas inimesed, ket teevad oma elu jooksul asju, mida saab nimetada suureks.
Võimsad sõdalased; geniaalsed kunstnikud; nõelterava mõtlemisega filosoofid; absoluutse kuulmisega andekad muusikud; tabava sulega ning sotsiaal-kriitilised kirjamehed,-naised; ajaloolised diplomaadid; oskuslikud poliitikud; plasitilised ja nobedad sportlased; leiutajad; teadlased; uute suundade, suundumuste, tegevuste, asjade rajajad; läbimurdelised näitlejad ning üldse filmitööstusetegeleased.
Aeg meie ümber kajab tänaseni selliste SUURTE INIMESTE (kahjuks on suurte inimeste seltskond paratamatult maskuliinsem, samas ei maksa unustada, et pea iga suure mehe seljataguse kindlustas NAINE) eludest, nende saavutustest. Nendest on kirjalikud annaalid, ürikud, raamatud, käsikirjad, monograafiad, artiklid ning kindlasti on nii mõnestki ajalukku sobitatud inimesest liikunud mahlaseid legende, huvitavaid lauseid, mõtisklusi, midagi väga veidrat, koomilist ja kindlasti ka traagilist.
Kindlasti ollakse kuulnud Oscar Wilde ülbet ütelust, kui ülikoolikaaslased ta väevõimuga porist läbi lohistasid ning nõmmele lesima jätsid ning Wilde püsti tõustes oma pükse puhtaks kloppides kergitas keigarlikku kaabut sõnadega: "Siit kingult avaneb tõesti kaunis vaade"
Või maailma kultuuripärandit tohutlult oma psühhoanalüütilise meetodiga muutnud Sigmund Freudi tuntuks saanud lauset : "Sometimes a cigar is just a cigar "
Või sürrealismi võimsaima looja Salvador Dali ennastimetlevust sedasi: "Igal hommikul ärgates rõõmustan, et olen Salvador Dali, ning küsin endalt, mida geniaalset loon täna."
Kusjuures kaks viimast kohtusid ilmselt kuskil 20.-ndate lõpus Londonis, kus Dali üritas taotleda Freudi sõprust, ning olles kuulanud kunstniku selgitusi oma tööde kohta, lausunud psühhoanalüüsi isa: "On alles fanaatik"
Või Simone de Beauvoir, kelle skandaalimaiguline isiksus lõi ilmselt enim naissugu mõjutanud teose "Teine sugupool"
Nad on kõik olemas ka täna. Siinsamas. Bahtinilikus kronotoobis, aegruumis. Meie ümber, meie sees, meie peades, meie mõtetes.
Ja kõikide SUURTE INIMESTE lugusid jälgides võib aduda, et kõik on juba olnud, kuuldud, nähtud, tehtud, muutunud enne müüdiks, kui midagi toimudagi on saanud ning tundub, et kõik suured asjad on leiutatud ja olemas, et enam otseselt midagi juurde tulla ei saa.
Aga ehk on ajastul siiski ees suurkujud, kes hetkel alles mähkmes siputavad? Oma esimesi samme sibavad? Esimesi sõnu raamatutest veerivad? Kes teab, kes teab, kes teab.....

kolmapäev, 12. august 2009

Öö hääled

Öö. Vaikus. Näiliselt? Päriselt? Tehislik? Looduslik?
Öö hääled varieeruvad. Maal on ühed helid, linnas teised. Mereäärses külakeses on võimalik kuulda vee liuglemist ja maandumist laksatusega vastu randa, sisemaa külas haugatab üksik koer, tuules võib nagiseda kiigekook..
Linnaski on häältel vahe. Nõmmel räägivad männid vaikuse keeles, kesklinnas pragistab tramm kaugele üle südaöö.
Hakkasin mõtlema, et millistes kohtades ma olen maganud ja missuguseid hääli enne pimedusse kukkumist kuulanud, kuulatanud,kuulnud.
Kodumajas ja selle ümbruses saabub reeglina vaikus kuskil ühe paiku. Vahel peavad naabrid lärmakaid olenguid, aga seda mõistuse piires. Kass hulgub pööningul, teises toas keerab tavaliselt vanem poeg ennast nii hoolega tekki, et põmatab vastu voodiäärt.
Haiglas, seitsmendal korrusel, sõltuvad hääled väga palju olukorrast ilmastikus ja patsientuuri seas. Üldjoontes on ööd rahulikud, aga perioodiliselt eksivad mõistlike inimeste hulka sellised võllid, kelle parimad tarbimispäevad on möödas ning nüüd jäänud ainult tühjaks joodud mõistus ja terviseta kere...
Kuna oleme oma osakonnaga viimane korrus, siis kuuleme paratamatult iga vihmasaju ajal ohtlikuna tunduvat põrinat. Justkui oleks sadakond muusiku parimat sõpra trummarit ennast ööavangule seadnud.
Ja torud räägivad . Vene keeles. Ausalt. Olen kuulnud neid ütlemas venekeeli viies, hall ja uuesti, uuesti.
Telkinud olen. Öös sahisevad, susisevad, praksuvad, naksuvad, viiksuvad, siristavad, vulksuvad, kolksatavad, mörisevad, prigisevad, loksuvad, kiigutavad, huikavad, hõikavad, sulpsatavad triljon tuhanded hääled, helid. Puude kõikumine, ööputukate tiivasabinad, veeäärsele iseloomulikud lainetused...
Oma poegade isa praeguses elumajas, toona ainult suvilana kasututada olnus, mäletan ma ühte jaanuariööd, kui maja ümber tuiskas, trallitas, toimetas korralik lumepihu ning tuul ulus sajas ahjus, mis selles majas olid (tegelikult oli kolm ahju - kaks all ja üks üleval, pliit köögis ning kamin ülakorrusel).
Ning teine öö, millest kuidagi erksad hetked meeles, kuidas sulalumi märtsi lõpus katuselt alla libises ning me esialgu ei saanud aru - nagu lund oleks keegi üleval rookinud. Või lükanduksi järjekindlalt avanud.
Ja selle maja iseloomulike häälte hulka kuulusid möödakihutavad rongid, eriti üks, mis tavaliselt kella kolme ringis mehiselt liipreid kündis ja oma kohutava kõvadusega meid unest üles ajas...
Ja öösel ma kuulasin kesklinnale iseloomulikku. Korterelamus on vist ikka üsna ränk elada. Paratamatult sain osa naabrite õhtustest pesupesemistest ning ilmselt pidid naabridki teatud uudishimuga oma esikuseina põrnitsema, sest nendeni ulatusid öö hääled, mida tavaliselt kuulda pole olnud.
Varakult hakkasid trammid liikuma, keegi ülevalpool läks üpris vara tööle, uks käis ja auto sõitis ja üldse - kuidagi harjumatu on paljude peredega majas.
Ja ma olen ööbinud laevas, ja bussis, ja autos, ja hotellides - igal pool toovad ööd kaasa erinevad hääled. Mitmepalgelised, põnevad, paljulubavad ning paljukõnelevad.....
Ööd räägivad oma jutte mitmeti. Vaikselt, valjult, pajatades, sajatades, müristades, sajades, vihistades, kihistades.
Ööga seonduv onomatopoeesia annab piiramatult võimalusi.....

teisipäev, 11. august 2009

Hasart

Innustutakse erinevatest asjadest. Vahel saab innustusest hasart ning hobi, vahel mitte.
Hasart on aga iseenesest kummaline. Mäletan nt oma kadunud ema, kes üsna harva vaatas spordisaateid ning ta üldjoontes neid ei sallinud. Aga ühel korral ta süvenes leedukate ja eestlaste korvpallimängu ja kisa kerkis taevani. Mis viis veel selleni, et ta ähvardas king kontsapidi käes ekraani sisse lüüa, kui eestlased Sabonisega korvi all rähklema hakkasid ja eestlased vea said.....
Inimestel on jah erinevaid, väga erinevaid hasarte. Kaardimängud, kiirendussõidud, ekstreemsport, kirg puhastamise ja koristamise järele, kirg töötada....
Minu õhin, ind, hoog, minu kirg, paatos, hubin silmades ja leek südames - ma tunnistan ausalt, et mul pole midagi sellist.
Tõsiküll, ma armastan meelsasti, ma loen palju, mulle meeldib proovida uudiskaupasid, mulle meeldivad väga K-Rauta tüüpi poed. Mulle meeldib leida uusi retsepte, mille põhjal kooke küpsetada. Mulle meeldivad lood. Aga kõik siiski mitte nii hasartselt, et sellest peaaegu hälve võiks tekkida.
Välja arvatud üks asi, mida ma tean endal küll lausa hasardi olevat.
Nimelt veenipunkteerimised. Mulle meeldib väga teha neid protseduure, mis seotud veenivere võtmise ja kanüüli panemisega. Ma vist olen isegi siin blogis seda maininud.
Tunnistan endal kerget patoloogiat, kui ma näen väga heade veenidega inimest. Siis ma lasen kujutluspiltidel möllata - millise kanüüli ma paneks, kui ruttu ma punkteerikisn, kui kiiresti...
Oijahh, tean, et see võib kõlada imelikult.
Tean ja tunnistan, et perioodiliselt rikun kõiki üldkehtestatud norminõudeid. Häbenematult ja mõnuga. Sihilikult ja teadlikult.
Näiteks - silmatorkava büsti üks nuhtluseid on just selle silmatorkavus. Varjata ei anna, kinni ei seo, lamedaks ei litsu. Ja paraku saadavad meestepoolsed pilgud just ja ainult nii, et jutustades, vestelded, rääkides, kõneledes peatub nende ainitine pilk SEAL. Ja mina vaatlen magusalt naeratades nende võimalikke eendumisi....
ja ausaltöelda olles meeste suhtes seksistlik, ei meeldi neile mitte üks raas ja pilk pöördub üles ikka küll.....
Aga ma olen mina. Ja ma olengi ilmselt enamike meelest imelik. Kaugel normaalsuse piiridest. Pakkudes kaaskodanikele HASARTSET mõnu nägemaks vaeva minu liigitamise või minu väljaöeldud ahastamapanevate tõdede analüüsimiseks.
Hasardiga uude päeva.

esmaspäev, 10. august 2009

Töö

Juba inimese sünd on töö. Vaevaline protsess, kus saavad haiget nii ema kui laps. Maimukese areng esimesel eluastal on töö. Suur koordineerimise oskus, lihaste pingutamine, uudishimu ärkamine. Masendav võitlus gaasivalude, hammastesügelemise ja tont teab veel millega.
Kui oma esimesel elupäeval suudab titt sulle fokuseerimata silmadega mingil määral otsa vaadata, siis esimesel sünnipäeval suudab seesama titt teha esimesed sammud üle toa.
Ema jaoks algab siis tõsine periood, sest senise hoidmise, potitamise ja lutitamise asemel tuleb hakata jälgima kappide, uste, asjade turavlist kinni/eemalolekut. Tuleb pidevalt liigutada, lihased teevad tööd.
Ning siis kõik vaevaliselt tulevad treeningud - kuidas potile, kuidas lusikaga süüa, kuidas kasutada tassi, kuidas pusserdada ennast riidesse, kuidas teha seda teist või kolmandat.
Laps kasvab. Läheb lasteaeda. Kosub kaelast ja olekult. Õpib iseseisvuma, teeb tööd.
Läheb kooli, õpib vastutust, teeb tööd.
Läheb erialalisse kooli. Omandab vastavalt võimetele, oskustele, teadmistele ning eeldustele sellise eriala, millega ta saab teha kuni kõrge eani TÖÖD.
Ning see on alles mäe laugjas nõlv.
Sest lisaks kõikidele õppeprotsessidele tuleb ka muu elu-olu tööga korralikuks muuta. Koristada, süüa teha, pesu pesta, maja remontida, muru niita, puid laduda, aeda kasta, autoga sõita, lugeda, korraldada, elada, töötada,töötada,töötada....
See on tegelikult leksikaalselt üsna naksakas sõna. Ütled töö ning kõik on kõigile selge. Kui töö siis töö. Samas puudub tal sünonüüm. Vähemalt ei suuda blogija küll ühtegi mõitslikku vastet välja tuua.
Ütled õpilastele, et homme on töö. valmistage sellest kuni selle teemani ette. Kui töö, siis töö.
Nüüdsel masu ajastul polegi enam mõttekas küsida, et kuidas sul TÖÖL läheb, vaid sootumaks teise nurga alt läheneda - kas sul TÖÖD on?
Vahel nii ja vahel naa. Kuidas kellelgi, sõltuvalt omandatud või omandamata jäänud erialast.
Aga lisaks sind toitvale-katvale toimekusele, tegutsed sa ju ka kodurindel.
Minu eilsed tööd nt - puude riita ladumine, õue korrastamine, tubade puhastus.
Ja ma tunnen ennast paganama hästi.

pühapäev, 9. august 2009

Mehelikkus versus naiselikkus

Kes on mees?
Vikipeedia andmetel olla mees täiskasvanud meessoost inimene.
Mis on mehelikkus?
Meessoost täiskasvanule omane käitumismudel? Sotsiaalsed nõuded? Üldised bioloogilised tunnused? Teistest täiskasvanud meessoost isenditest eristavad ja isikupärased sootunnused? Mingi pseudoprobleem ?
Kes on naine?
Vikipeedia andmetel naine olla naissoost täiskasvanud inimene.
Mis on naiselikkus?
Naissoost täiskasvanule omane käitumismudel? Sotsiaalsed nõuded?Üldised bioloogilised tunnused? Teistest täiskasvanud naissoost isenditest eristavad ja isikupärased sootunnused?
Mingi udu?
Rannas vaatasin täna mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid, eitesid ja taate, noormehi ja neidusid ning mind ajas muigama mõte sellest, kuivõrd stampides oleme me kinni. Kuivõrd konservatiivselt ning alandlikult oleme omaks võtnud kõik sotsiaalsed TÕED ning serveerime neid mitteteadvustatult ABSOLUUTSE ja AINULISE ÕIGUSE pähe.
Mehelikkus/naiselikkus on kaasasündinud omadus, mida arendatakse ja täiustatakse vastavalt elaistele muudatustele.
Ja pole olemas tugevamat/õrnemat sugupoolt. On Üks Haljas Münt, mille mõlemad pooled on looduse poolt vermitud kooseksisteerivakteks poolusteks.
Kas sugu jätkuks, kui mees ei annaks meile sõltuvalt ruletivõimalustest X-i või Y-t?
Kas naisel paisuks põu ümaraks, kui mees ei annaks temalolevat?
Kas mees saaks kiidelda oma elujõulisuse ning minu poolt põlatud sõnaga jätkusuutlikkus?
Kas vanemad saaksid vaadata omi poegi ja/või tütreid, kui meist üks sugupool domineeriks?
Ei, ärge saage valesti aru, ma ei eita maailmset maskuliinsust, sest see on globaalselt kinnistunud mõtteviis. Pean silmas justnimelt seda ürgset ja igikestvat. Soolist hetke.
Kas maailm püsiks? Vaevalt. Napid tunnid ning me oleksime siit pühitud. Meteoriiditabamusetagi

laupäev, 8. august 2009

Kuu ja tähed ja ritsikad ja kaminatuli

Päeval särab päike, öösel kuldne kuu...
Ei mäleta ehk täpselt, aga kas pole see mitte Aatomiku tunnusluuletuse esimene rida?
Igatahes vastas eilne päev täiuslikult ja täielikult just nendele sõnadele. Päeval säras päike, öösel kuldne kuu....
Ning augustiöö oli sume. Ja ritsikad saagisid paekivirinnutisel. Ja välikaminas põles tuli. Ja vein maitses hästi. Ja sigaretid istusid paremini kui muul ajal. Ning raamatute tsiteerimine sai hoo sisse. Ja elust vestlesin. Ja muusikat kuulasin. Ja märkasin ebatavaliselt kauni õhtu suubumist ebatavaliselt tähisesse ning kuldse kuuga looritatud öhe.
Ja mu mõtted ning üldine kõnerada võttis suuna inimese tasemeni. Et mis tasemel on inimesed?
Ja kas nad on võrdsed? Kas inimestel on sotsiaalsed positsioonid määravamad kui loomade hierarhiad?
Kas inimesed käituvad nagu loomad?
Mis on õigem - kuulata südame või mõistuse sosinaid ja võnkeid?
Usaldada instinkte? Olla alati ja piiramatult aus? Mängida lahtiste kaartidega, kuid ütlemata välja, mis on trump?
Palju küsimusi, ei ühtegi vastust.
Kõik on progressis kinni. Tuleb areneda. Õppida, lugeda, ilma uudistada.
Olla ülevamal pool, kui seda suudab alkoholilemb naisterahavas kõrvalpoes, kes ei mäleta, kuhu ta toosi tikke jättis ning kell 11 hommikul ostab poest liitrise Pilsneri ning teeb sellest kohe neerutöötlusmaterjali..
Masendavad ju tegelikult.
Aga minul olid eile kuu ja tähed ja ritsikad ja kaminatuli......



reede, 7. august 2009

Elujanu/januelu

Vahel peab tüdruk (??!!) lihtsalt lõõgastuma. Karuselt, metsikult, meeletult.
Poegadega koosveedetud nädal päädis eile lahkumisega maalt ning autos sõites, Raadio 3 kuulates, tekkis minul, kasina manustamisega naisel, himu teha üks aastatetaguste piduderalli mahe järelkaja. Ja nagu kõrvakiil heleda laksuna põsele, teavitasid minu kaks kursusekaaslast sooviga aedelda (see märgib aiapidutsemist, välikaminat, segu number seitset, grilli, salatit ja vestlust).
Ning nagu perioodiliselt elus ikka juhtub, otsustasid lastevabad emad-naised-meedik/filoloogid oma särtsu kanaliseerida pidutsemisesse. Otsus sai langetatud. Riided vahetatud, silmad kaunistatud, takso tellitud ning sukeldumine melusse algas.
Muusika, külm naps, palju tantsu, palju inimesi. Naer. Lõbu.Lust. Jook.
Kusjuures - ma pole seda kunagi salanud, et suitsetaja olen - meeldib mulle pööraselt, et diskoteekides on suitsetamine siseruumides keelatud. Need jubedad klaaspunkrid, mis ei paista mitte kuidagi ahvatlevat ennast sigareti külge imema - see on väga-väga proo. Lihtsalt ei kisu sinna ennast mürgitama. Sigaretidki jätsin garderoobi. Vist. Ma arvna, et kuskile ma nad jätsin, sest igatahes kotis mul neid enam pole. See selleks.
Üksjagu sai tõelise mõnuga flirditud. Tagamõtteta kusjuures. Sai lobisetud. Kooliõdede ja teiste emadega, kes põgusaid lastevabuviivusid nautisid.
Ning üks noor näitleja oli peole rütmima tulnud. Ning temagagi sai mõned, nii umbes kuus tantsu vehitud/vihutud.
Loomulikult kaovad peol mingil hetkel ära sinugasaabunud ning ootamatult võib avaneda võimalus seista silmitsi ühe inimesega, kellega meid seob vist kuueteistkümneaastatagune tutvus. Igatahes teame me üksteist palju-palju-palju aastaid ning naaldusime vestlema.
H.B on ülimalt hea kaaslane - haritud, hea käitumisega, mis seal pattu salata, üdini mehelik. Igatahes on meil temaga olnud sellised perioodilised kokkupõrked alati üsna kosutavateks osutunud. Kloostriaidas, bussis, kohvikus Moskva, tänaval, nüüd siis caffees...
Väga mitmekülgne meesterahvas. Inimene, kellega on rääkida. Kõigest ja kõigist. Kirjandusest, kultuurist, meditsiinist, poegadest, emadest, trennidest, eludest sellel perioodil, millal me pole näinud, eludest sellel hetkel, kui oleme näinud.
Kõike, kõike, kõike.
Ja kell viis on vesi Pirital külm. Ja augustihommik on karge. Ja liiv on tantsitud jalataldade all masseeriv....
Nüüd aga särab päike. On puhkus. Pojad lähevad sellel nädalavahetusel oma isa juurde. Kõik on õnnelikud. Kõik.

neljapäev, 6. august 2009

Tegemise õnn

"Milline õnn on midagi teha!!" hüüatas Katku Villu kive lõhkama minnes. Tema töökus oli Katkule omamoodi nuhtluseks - ta oli ehitanud keldreid ja sepikodasid, aitu ja muid maju, millega Katku vanaperemees ei osanud midagi peale hakata.
Ka mina tahaksin aeg-ajalt sedaviisi hüüatada, kuid selle vahega, et minu tehtav on kasulikum.
Ma võtsin kokku oma elubilansi ning avastasin, et see mida tarvilik, olen ma märksa rohkem teinud, kui see, mis on kuidagi vähetulus.
Oma raamatupidamisesse aktiva poolele (ma loodan, et see on õige sõna) võiks kanda kaks väga korralikku eriharidust, mille tulemusena ma võin ennast vabalt nimetada meedik-filoloogiks, sotsiaalselt mõttekad tööd - õde ja õpetaja ning kaks poega korraga.
See viimane nüanss on riiklikult seisukohalt eriliselt kasutegurlik. Üks rasedus, üks sünnitus, ühed kasvuaastad, üks vanemapalk (kolm kuud 4000 krooni), üks lapsehoolduspuhkus, aga kaks, tervelt kaks ponksi maksumaksjat.
Ning iga toode, mida ma pean ostam, tuleb soetada kahekordselt. Sest muul moel lihtsalt ei tule välja.
Aga ma ei kahetse mitte midagi. Iga kulutatud sent on pandud ennast tagasi teenima. Iga hetk, mille ma olen nii moraalses kui materiaalses mõttes poegadega veetnud, on unustamatu. ma olen õnnelik. Nendega tegelemine on õnn. Nende tegemine oli õnn. Tänud selle eest teatud inimesele.
Ja näha neid särtsakalt, aktiivselt, elujanuselt tegutsemas - see ongi õnn. Ilmselt olen ma avastanud tee õnnevalemini.

kolmapäev, 5. august 2009

Elektrist ja soojusest

Inimene on harjumustes kinni. Ta ei suuda ennast välja pressida tavapärasest rutiinist ning kui asi väärib muutmist, siis on katastroofimaik asjal juures.
Sõltumine on mitmeharuline - perekonnast, tööst, rahast, ühiskonnast, kapitalistlikest hüvedest ja kahjudest. Toodetest. Elektrist.
Kui elektrit mingil põhjusel pole, tundub elu seisma jäävat. Ei saa lambivalgel lugeda, ei saa elektripliidil süüa teha, toit jääb uunis soojendamata. Pesu ei saa pesta, isegi dushi ei saa võtta, kuna boiler ei anna kuuma vett ning pump kaevust ei anna üle-üldse mingit vett.
Elekter. 19. sajandi suurim leiutis, enim ühiksonda mõjutanud toode, mida tarbitakse kõige laiemalt üldse.
Aga.. on mõningad alternatiivid. Täna nt ei saanud süüa teha muul moel kui vanal ja heal puupliidil. Ja võib uskuda blogijat - see toit oli eriliselt maitsev.
Puupliidil keedetud kohvi omandas eriliselt hõrgud toonid. Tõeline maitseelamus oli sellele veel lisada veidi sulavat jäätist.
Epikuurlaslikult, ei suisa hedonistlikult kohvi nautides, mõtisklesin ma korra sooja üle, mida annab meile ahi. Mõnusalt niiske ja kuum, mõnusalt heidutav.
Tuled külmast ja surud peopesad vastu tulist ahjuselga. Vaatad küdevat leeki, tunned vaigulõhna....
Elektrisoojus on kuiv, hingetu, ahjusoojus räägib endas ajalugu. Nt kütta ära jõulukuusk. Laasida oksad, lõigata parajateks juppideks ning susata ahju, kus tuli praksudes kõik endasse neelab.
Mõnus.
Elekter kergendab inimese elu, ahi jällegi raskendab - varu puid, puhasta korstnat, vii tuhka välja, piluta hakatust, vaata, et tikud ja paber oleksid käepärast, kuid see mõnu, mis ahjusoojaga tuppa levib on pea sama hea, kui...

teisipäev, 4. august 2009

Kui loomine kõrvetab

Alles üsna hiljuti vestlesin ma ühe väga erilise inimesega sellest, et mind on alati paelunud kunstnike, muusikute, luuletajate, kirjanike salapäraselt viltune ja ahastavalt ostene elutee.
Samuti huvitab mind loojate elu ise. Nende saatus. Nende tunded, nende mõtted ja tegevused.
Eluloofilmidest meenuvad mulle kunstnik Pablo Picasso, tantsijanna Isadora Duncani, luuletaja Pushkini, drippingu looja Jackson Pollacki linateosed.
Fantasilised, painajalikud, pöörased.
Lugesin modernismist. Meelisvoolu impressionismi algatajate Maneti ja Moneti, Pissarro, Degasi, Renoir'i elud, postimpressionistide Paul Gauguin'i , Vincent van Gogh'i, Henri de Toulouse-Lautrec'i, Paul Cézanne rännakud ja jõudmised loome juurde...
Eestlaste Köleri, Mägi, Triigi toimetused...
Kirjanike vaesed elud, kuulsusetud olemised, olles puudutatud jumalasulest.
Igaveseks kirjutatud luuletused, laastud, romaanid, näidendid.....
Neid on palju, nad räägivad kõik millestki erilisest, vaimustavast. Sellest, et loomiseks on vaja olnud tuld, seesmist põlemist, mingit seestunud verd, mis tahab voolata kuskile mujale - lõuendile, noodivihikule, muuta ennast skulptuuriks, kirjasõnaks, millekski, mis annab, võtab, andestab, petab, viilib, voolib, osatab, parastab, veenab. Teenib KUNSTI, teenib MUUSASID.
Kujutan ette kuidas Modigliani oma Jeannest surematuid portereid maalis, lasen mõtteist läbi Shakespeare, kes poega leinates kirjutas "Hamleti". Goethe, kes vallandas Wertheri-buumi (millega seoses on üks huvitav lugu)...oehh, kes jõuaks kokku lugeda need korrad, kui mistahes looja suudab vallandada ühiskondliku disskussiooni - liiga vabameelne, liiga pornograafiline, liiga aus, liiga põnev, liiga huvitav....
Seesama tuli hakkas mind kõrvetama. Üleeile, päev enne seda, kuu aega tagasi, möödunud sajandil. Ma tahan luua, tahan kuuluda ühte nendega, kes sõltumata soost on ennast ajalukku märkinud.
Tahan kirjutada oma kogemustest, oma tunnetest, töödest, tegevustest, seiklustest, perekonnast, poegadest, tuttavatest, looduse imedest. Tahan üles tähendada LUGUSID, palju-palju-palju lugusid.
Mis räägivad millestki. Igavusest, põnevusest, inimlikkusest, armastusest. Kõigest ja kõigist. Ausalt, paineta aga tuliselt.

esmaspäev, 3. august 2009

Pehme aeg

Ei peeta siinkohal silmas Dali popsus nägemust voolavatest kelladest. Ei mõtle ma ka sellest, et aega saab paindlikult kasutada.
Lihtsalt hetkel on aeg pehme. Küps ja mahlane. Valmiv ja kummastavalt ihar. Patuseid pilke püüdev. Igasuguseid mõnusaid aistinguid, assotsatsioone, meenutusi, mekutamist ja võbinaid tekitav.
Kuidagi selline, kus saab päevade viisi alasti ümber iseenda kõndida, külma ja karge napsi klaas käes.
Kus juuksed lõhnavad kummeli, pärnaõie, vastvalminud sõstramoosi järele.
Kus on võimalik hommikul paljajalu niisekele ja udusele murule kõmpida. Joovastav-joovastav-joovastav aeg.
Savilikult voolitav, enda äranägemise põhjal kujundatav.
Nagu kunagises multifilmis, kus Pontu on Pitsul külas ja Pontu küsib Pitsult, et kus siis peremees magab. Pitsu vastab, et eeskojas, matil ning kekkab: "Siin on üldse kõik minu. Kui tahan kuulan transistorit, kui tahan, joon kisselli"
Pehme aeg on ka selline "tahan, kuulan transistorit, tahan, joon kisselli".
Tahan käin poegadega külakiigel kiikumas, tahan lesin päikest võtma.
Tahan, siis pikutan, tahan, siis täidan blogi. Kõik käib pehmelt ja voolitavalt.
Aeg.
Aeg see on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest, teda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu.
Mõnus aeg. Aeg antud puhata, aeg antud olla. Siin, praegu, iseendaga, poegadega. Pehmelt.

pühapäev, 2. august 2009

Rahulik ja rustikaalne

Inimene vajab puhkamiseks erinevaid mooduseid. Aktiivne matkamine/reisimine/rändamine. Maatööde mullalõhnaline, niiske ja kobestav toimekus. Rannaliiv, päike, meremüha, kuum kohv sinna juurde. Metsi mööda kondamine, kuulates vaikust ning jälgides looduse muutumisi.
Mulle meeldib lihtsalt olla. Käia ja olla, lugeda ja toimetada, suitsetada ja pikutada. Kiirustamata, ruttamata. Lihtsalt ja mõnusalt.
Aeg-ajalt ennast armukese kõrval sirutades. Temaga telefonis vestelda,teades, et varsti saame jällegi kokku. Kui tema oma reisilit naaseb ja mina oma poegade juurest maapagendusest linna tagasi jõuan.
Maahommikud alevivaikuses on hoopis teisiti kui linnahommikud urbaniseerunud lärmis.
Üksik rong sõidab mööda. Lind laulab põõsas, üksildane koer haugatab kauguses. Kellegi rattad sahisevad salapäraselt teelindist üle. On kuulda lompi pudenevat kivi. On võimalik märgata puudelatvades augustivalgust. Kuulda lendamaõppivate lindude sädinat. Kuulata ritsikate saagimist niiskes rohus. Kuulda siilikõndi.
Miljon nüanssi, aspekti, külge. Miljon värvi, varju, heli, lõhna, mida märgata.
Tunda tolmukübeme tähtsust ja tajuda maailma oma mõõtmatuses imeväiksena.
Lugeda, lugeda, lugeda....
Ärgata kella tüütu norimiseta. Nuhutada poegade juuste lõhna ja sättida neile kuuendat korda peale tekki.
Häälida, häälitseda, õppida tähti, näha poegi abiratasteta sõitmas. Maitsta hernesuppi ja koduaiasõstra kooki. Juua tulipalavat kohvi ning istuda rõdul. Tunda sõõrmeis värskeltpestud looduse meelaid lõhnu.
Kõik need saatuse sosinad, ümbritseva pained, salapärased märgid, mis muudavad ja muutuvad - see on minu puhkus. RAHULIK JA RUSTIKAALNE.

laupäev, 1. august 2009

Maast ja ilmast

Ülikoolis oli meil esimesel kursusel soome keel. Seda andis professor Jaan Õispuu (igatahes suured tervitused, kui seda blogi lugema juhtub). Pidime loengus kirjutama soomekeeli väikese lookese teemal "Mitä tein eilen?".
Ma päris täpselt enam ei mäleta, mis miks ja kuidas, aga oli mingi lause, kus ma mainisin, et ma rääkisin emaga maast ja ilmast. Kuna tegemist fraseologismiga, siis oleks tulnud kasutada pigem mingit muud väljendit, sest need ju ei vasta keel-keelelt üksteisele, on absoluutselt tõlkimatud. Mina panin oma lausesse fraasi maaperästä ja säästä, õigem oleks olnud ummat ja läännet (õigekirjas pole kindel). Õppejõud muigas omal ajal sellise keelelise kohmakuse üle, kuid ta andestas selle siiski.
Kuid miks ma näilselt seoseta siin üldse kirjutan?
Eile toimus minu juures nimelt kollektiivne puhkusepidu. Aga suhteliselt õnnetult hakkas kolleegide saabudes kallama kui oavarrest ning naaber pakkus mulle võimalust oma mehe ehitatud nägusasse lükandustega varjualusesse ümber kolida. Mida me ka rõõmuga muidugi tegime.
Aga ma vannun praegu küll kätt ema urnil hoides, et enam kunagi ma pidu oma õue peal ei tee. Juunis ma pakkusin selle koha ise välja. Ülemus rõhutas pidevalt, et mul pole millegi pärast muretseda, nad TOOVAD kõik ise ja TEEVAD kõik ise. Põhimõtteliselt toodi küll kõik ise.
Aga tegemiseosapool jäi kuidagi suiku. See, kellel õhtuks olid jalad kumerasse kaardunud, kolmandad kuivad riided seljas, olin mina.
Ei, mul polnud midagi võõrustamise ja perenaiseks olemise vastu. Lihtsalt koomiline oli see, et põhimõtteliselt oli tegemist ühise peoga, aga aitasid mul seda ettevalmistada kolm-neli inimest, nende hulgas oli kandvaks jõuks minu vend (peoplatsi ettevalmistus, grillimine ja mis seal salata, ka naistehulga naerutamine).
Üks meie arstidest tegi mingisugusel hetkel ettepaneku, et kuule istu ka nüüd natukeseks....
Mõned kolleegid olid nagu kunnid. Tee seda ja tee toda. Siis ma suisa vihastusin, kui tõin termostega kohvi ja keegi küsis, et oi, kas keegi tegi kohvi või?
Ülla-ülla, päkapikud tegid, kastead....
Aga mulle tundus veidikene, et ma oleksin nagu teene võlgu ja pean seda kuidagi nüüd heastama.
Samas loodan ma südamest, et minu kolleegidel oli meeldejääv pidu.
Minule jäi see igatahes tükimaks ajaks küll silme ette. 31.07.2009 kinnistub minu pähe kindla numbrina.
Ja peojärgsel koristusel meenus mulle Õispuu öeldud soomekeelne väljend ummat ja lännet. Selle peo puhul oli seda soomekeelset "maad ja ilma" rohkem kui hiina sõjaväes sõdureid.