Jubedaim asi, mis elus võib ette sattuda, on sõda. Ma olen ka varem rääkinud, et see on lausa õõvastavaim, mida teeb sõda inimesega. Sõltumata sellest, kas tegemist siis tsiviilisiku või sõduriga.
Oma kunagi tehtava magistritöö plaanin ma teha tsiviilisikust sõjakirjanduses ühe eesti kirjaniku loomingu põhjal. Mind painavad mõtted sellest koledusest ja ma olen üsna palju lugenud eelnimetet "poliitika relvade abil" nähtusest. Ma pühendan oma töö kõikidele sõdades kannatanutele. Olgu siis vanelaste poolel või omade seas. Rahvus, vanus, sugu, poliitiline ja usuline, sooline ja seksuaalne orientatsioon ei oma siinkohal rolli.
Kuidas see paiskab laiali elusid, rikub neid, lõhub tervist, hävitab võimalusi olla normaalne, kuidas vapub ühsikond.
Ma tegelikult põlastan relvasid. Igasuguseid. Nende nägemine juba ainuüksi toob mulle judinad ihule. Miinid, kahurid, automaadid, vintpüssid, granaadid, kergerelvastus ja raskerelvastus, noad, vibud, odad, ammud, piitsad, täägid, revolvrid, püstolid, kuuelasulised. TT, Makarov, Walter....
Kohutavalt hävitavad riistad. Ja neid kasutatakse inimese vastu tihedamini, kui muu looduse vastu. See on jube, kui tuleb näha, mida need teevad. Väljarebitud liha, mitteparanevad haavad, amputeeritud jäsemed, lahtiselt kasvav kõhukelme.... Armid, köndid, siirdamised, põlenud nahk, tömbid ihuliikmed....
Milleks, küsin ma? Milleks?
Olgugi, et minu erihobiks on sõjakirjandus, ma vaatan sõjast tehtud filme kriitiliselt ja süvenenult, olen ma veendunud patsifist. Kasvatan ka omi poegi selles vaimus. Ei, mitte et neist peaksid kasvama relvi mittepuutudajulgevad mömmid. Sugugi mitte. Lihtsalt ma püüaksin võimalusel vältida seda hetke, kui mu liha ja veri otsustab näiteks liituda vabatahtlikult mõne sõduriteemaga.
Aga ümberringi ei lasta mul seda teha. Sõjamängud arvutis, E tegi kohe poegadele mõõgad, vanaisa juures on võimalus õhupüssidega märki lasta...Poegadel on huvi tuli,-ja külmrelvade vastu.... Aga ma ohkan, sest tean kuidas need mehehakatised valivad ükskord oma saatuse niikuinii.
Sõda ei ole ilus asi, ütles eesti kirjandusklassikasse kuuluv Joosep Toots oma pojale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar