esmaspäev, 22. juuni 2009

Suvest suvele suviselt

Läheneb aasta müstilisem öö. Lühike, valge, viljakas....
Sellega märgib põhjamaalane ära, et alanud on napp suvi, natukese rannamõnude, roheluse, puhkamise, grillimise ja erineva aktiivsusega.
Rattasõit, ujumine, päevitamine.
Naised muutuvad kuidagi vabamaks väljaspoole oma sukkpükste ja soojapesutraagikat.
Autodel on aknad lahti, linn lõhnab tänavapesu ja asfaldi järele.
Suvele on lisaks veel omane, et saab minna paljajalu koduõuele, süüa oma aia marjadest kooki, võtta ennast sündinudpaljaks ning anduda päikesele nagu kirglikule armukesele mitmetel öödel enne ja pärast.
Pruun jume, pleekinud juuksed, sääsest söödud sääred.
Okstekriibitud käed, värskelt niidetud heina ja muru lõhn.
Kilgendav vesi, sumisevad mesilased, kilksuvad tirtsud.
Õied, rohelus, värskus.
Aga pea need sumenevad augustiõhtud, hommikune jahedus, valmivad ploomid, mahalangenud õunad...
Kes ütleb, et suves pole mentaalset erootikat? Spirituaalset äkkaktsiooni puude alla, kuival samblal?
Maanteelindil kihutavat jalgratast, millega sõites sooritab justkui eelmängu?
Kummaliselt meelaks teeb suveilm, suvemõnu, suvetunne, suveootus, suvemälestus...

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...