pühapäev, 7. juuni 2009

Ikka ja jälle kaotused..ning väikesed võidud

Möödunud kolmapäeval helistas minu vend ning teatas, et meie hiljutilahkunud ema tädi on samuti läinud kõiksuse teele.
Reedel tuli taaskordselt välja otsida must pluus ja seelik, mustad sukad ja pesu. Must kott. Vennal must ülikond ja must lips. Tallinna Krematoorium, valged kallad, leinajad.
Kolmkümmend kolm päeva tagasi, enne seda matust olime me samas kohas, mattes meie ema, nüüd siis oli vanatädi kord. Pooled matuselistest olid samad inimesed. Näha sai sugulasi, kellega viimasest kohtumisest oli möödas ligi kümme aastat. Mõnega neist sai koos oldud minu vanaema matustel seitse suve tagasi. Eelmise aasta talvel sai autoõnnetuses surma ema täditütre tütrepoeg. 27-aastane. Libedus ja vastu puud ning 27 aastat tühja tööd. Ka sellel matusel olid pea samad inimesed, kes teisel mail ja nüüd viiendal juunil. Masendavalt palju on saatus lõivu nõudnud meie hõimult.
Toona, talvel, vaevu kaks nädalat hiljem viibisid ema ja vend veel ühel matusel - ema lell suri haiguse tõttu.
Ning nüüdseks pea kaks aastat tagasi hukkus rongi all minu isa kõige vanem õepoeg, 40-aastane, eluterve meestükk.
Kaks aastat ja viis matust. Viis elu on lõpetanud oma olemise. Kohutav, see on tegelikult lihtsalt kohutav.
Aga samas... reede õhtul läksin ma oma pikaajalise sõbraga justkui esmakohtumisele ning see õhtu andis silmad ette paljudele nendele õhtutele, kus ma olen midagi nii väga meelisklenud, kui nüüd... Imelik, et kurbade sündmuste taustal julgeb inimene mõelda ennast niivõrd surelikuks, et ta eluahelale tinglikult võttes vastu astub. Surmale vastand on ainult elu ja elu saab luua. Vahel ka mitte luua, kuid protsess silmnähtavate inimtulemusteta on samaväärne.
H, kelle suhtes ma olen alati olnud sellisel küll on lahe vend tasandil, tekitas minus veidi teistsuguseid tundeid. See oli lihtsalt niivõrd...eee... lõõgastav kogemus.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...