Valamu

Kanalisatsioon on tänapäeva hüve. Vaieldamatult üks positiivne nähtus. Võimaldab igasugused heitmed ja jäätmed muretult äravoolu lasta.

Blogijale on siin kirjutamine samuti omamoodi kanalisatsioon. Hingeline puhastumine, kuhu saab paisata kõik haavavad sõnad ja päevajaburad olukorrad.

Tänane oli üks kehv tööpäev, tuleb endale ausalt tõdeda. Ahastavapanev. Olen ju neuroloogilise taastusravi õde ja selles osakonnas on enamik haigeid just peast, ajust, sellest organist, mis tagab inimese stabiilselt normaalse funktsioneerimise.

Aga täna oli selline situatsioon, kus personali puhketuppa tuli üks patsient, käes kimp ajakirju ja ta asus usinalt süüdistama personali selles, et me olla tema ajakirjad ära võtnud ja valed tagasi andnud. Sõnaga, meid süüdistati varguses. Ja pole vaja vist pikalt arvata, kes sellest süüdistusest särinal põlema läks ja patsienti riidles. Siis teavitasin ma sellest oma ülemust, kes leidis järjekordselt, et patsiendil on õigus. Õigus öelda, et ma olen varas.

Lisaks arenes ülemusepoolselt selline mõtteavaldus, et tema on seni andestanud mulle kõik sellised vahejuhtumid patsientidega, kuna mu ema oli haige ja kodus ärev olukord, aga tema enam sellist asja ei taluvat ja ta lõpetab minuga töösuhte, kui ma ei hakka asju ainult patsienteõigustavalt nägema.

Sõnaga lubas mind lahti lasta, kui ma patsientidele meele järele pole.

Ja ma üllatusin siiralt, et ülemus, ise samuti meedik nagu minagi, leidis, et ema haiguse ajal oli kõik vabandatav, aga nüüd, kui ema napilt kuu aega tagasi suri, pole tema enam kaohustatud minu pealepõrkamist kellelegi taluma.

Ausaltöelda tekks esimese hooga vahkviha, siis tõusis pinnale solvatud uhkus. Õdesid võib nimetada varasteks, aga õde peab igas olukorras säilitama kaine ja praktilise meele ning olema vaga kui ohvritall. SIC!!! sSllistes hetkedes mõtlen ma alati, et miks ma enda 146 IQ-st isikut, oma kogemusi, oskusi, võimeid, oma haridust ja haritust HAIGEMAJA (või HAIGE MAJA, kui vahe on arusaadav) peale raiskan. Õnneks on olemas üks selline kolleeg, kellega mul on algusest peale kujunenud emalik-tütrelikud suhted ja kes mind oskas rahustada ning rööbastesse juhtida.

Ma olen õnnetu, väga õnnetu ning ema, kallis-kallis-kallis ema, ma vajan sind nii väga oma kõrvale. Rohkem kui kunagi enne. Sinu urn seisab kapil, küünal põleb sinu pildi ees, aga ma vajan sind. Nagu selles unenäos, kui sa oma pihuga mu põske puudutasid ja ütlesid, et kõik saab korda. Kas ikka saab?