Kui sul pole enam ema....

............siis ei ole ükski asi enam see.

Ema oli sein mille taha varjuda, keegi kellelt saada tuge ja toetust. Keegi, kes oli alati olemas.

Ja ühtäkki teda enam pole. Siinsamas lebas elav keha, kelle süda lõi, kes hingas, kelle organism toimis, aga nüüd enam mitte. Lihtsalt kõik jäi seisma.

Ja talle pole enam midagi vaja. Ei riideid, ei toitu, ei aset, ei uudiseid, ei ravimeid ega miskit muud, mis kokkuvõtvalt moodustab mõiste elamine.

Ema, kallis, kallis ema - sinu lahkumine oli valus. Mitte ainult sulle, vaid ka meile - sinu lastele ja lastelastele.

Sa puudutasid meid nii soojalt oma olemasoluga, et nüüdne seisund on täiesti mõeldamatu.

Ma ei harju kunagi selle mõttega, et sa lahkusid ja ma ei saa sulle öelda, kui vajalik, armas, oluline sa mulle olid.

Ma vaatan sinu pilti ja ma ei suuda seda omaks võtta.

Ma vajan sind ema.

Kerget teed palusid sa Loojalt
Kerget lahkumist sul tulnuks paluda
Su elu algas saabudes nii soojalt
Kuid katsumusi tuli siiski taluda.

Su kodumetsa vaikses, leebes rüpes
Said osa olla elu lihtsas hüppes
Said õppida ja lugeda ja laulda
Ja omi lapsi ilmale siis kanda

Ja õnnistas sind ohtralt andesulg
Ning kiirelt laabus tegevuste kulg
Sa olid ema, vanaema, naine
Sul puudus alaline pelgupaine

Su arukus ja töökus, julged teod
Su õpetused, hellus, soojad peod
Sind igatsedes meel kurbusest on märg
Ja sinust kestab igavikuline järg