Minu blogide loend

laupäev, 25. aprill 2009

Kui sul pole enam ema....

............siis ei ole ükski asi enam see.
Ema oli sein mille taha varjuda, keegi kellelt saada tuge ja toetust. Keegi, kes oli alati olemas.
Ja ühtäkki teda enam pole. Siinsamas lebas elav keha, kelle süda lõi, kes hingas, kelle organism toimis, aga nüüd enam mitte. Lihtsalt kõik jäi seisma.
Ja talle pole enam midagi vaja. Ei riideid, ei toitu, ei aset, ei uudiseid, ei ravimeid ega miskit muud, mis kokkuvõtvalt moodustab mõiste elamine.
Ema, kallis, kallis ema - sinu lahkumine oli valus. Mitte ainult sulle, vaid ka meile - sinu lastele ja lastelastele.
Sa puudutasid meid nii soojalt oma olemasoluga, et nüüdne seisund on täiesti mõeldamatu.
ma ei harju kunagi selle mõttega, et sa lahkusid ja ma ei saa sulle öelda, kui vajalik, armas, oluline sa mulle olid.
Ma vaatan sinu pilti ja ma ei suuda seda omaks võtta.
Ma vajan sind ema.
Kerget teed palusid sa Loojalt
Kerget lahkumist sul tulnuks paluda
Su elu algas saabudes nii soojalt
Kuid katsumusi tuli siiski taluda.

Su kodumetsa vaikses, leebes rüpes
Said osa olla elu lihtsas hüppes
Said õppida ja lugeda ja laulda
Ja omi lapsi ilmale siis kanda

Ja õnnistas sind ohtralt andesulg
Ning kiirelt laabus tegevuste kulg
Sa olid ema, vanaema, naine
Sul puudus alaline pelgupaine

Su arukus ja töökus, julged teod
Su õpetused, hellus, soojad peod
Sind igatsedes meel kurbusest on märg
Ja sinust kestab igavikuline järg

laupäev, 18. aprill 2009

Pimedad silmad

Vahel juhtub et inimene on otsekui meelemõistuseta. Ravimitest, haigusest, sündmustest, tunnetest. Armastusest. Minuga juhtus nii ilmselt mitmei-mitmeid aastaid tagasi. Palju aastaid tagasi.
Nüüd siis on toimunud mõningad muudatused. Ma pole enam armastusest pime, vähemalt mitte kõbnealuse suhtes, vaid ootamatult selgelt nägijaks saanud. Justkui oleks laseriga see vähene miinus silmadest kaotatud ja nüüd on võimalik eristada kontuure, värve, puru pikema vahemaa tagant kui seni.
Igatahes olen ma siiralt üllatunud selle üle, kuidas üks mees võib ühe naisega käituda. Labane, rõve, nilbe, kohatu - need pole õiged sõnad. Pigem mannetu ja silmakirjalik teeseldus, mida ilmestab vaimne nõrkus, blogijat kohutavalt põlastamapanev argpükslikkus.
Need on just õiged väljendid. E, kes on minu blogis varemgi esinenud ja mitte kordagi positiivses valguses, madaldas ennast täna täielikult. Nii lamedaks vist enam nürineda ei anna. Ma arvan vähemalt nii. Tal on kummaline komme hüpata turja ja siis süüdistada teisi psühhopaatlikus käitumises. Nt see, et meie ühised pojad on graafiku alusel sellel nädalavahetusel tema ja tema elukaaslasega (kuidas ma loodan, et vaene piiga ei kannata E jõhkrutsemise all, sest ta on ülimalt rahulik ja leebe fluidumiga olevus, aga tundes E magedaid jõuvõtteid naiste peal, siis ma loodan südamest, et neiu A-l ei tule sellist kohtlemist taluda). Eelmisel korral käisid lapsed seal ja naastes selgus, et poisid mängisid arvutimänge, millega tegelemise olin ma üsna konkreetselt ära keelanud.
Sõnaga E teatas mulle telefonis, et mina ärgu hüpaku tema naisele peale, vaid räägin nendest asjadest temaga (ja kuidas ma ei taha tema vissisilmelist nägu, nagu oleks ta kaktuse või laialisirutatud tiibadega nahkhiire otsa istunud, näha!!!Kuidas ma väldiksin tema nõrga ja hapra mehehääle kuulmist!!). Siis tuli riburadamisi järjekordselt solvanguid - ma olen rõve manipulaator, ma ei saa ühegi asjaga hakkama, milline jube perekond mul on, milline õudne psühhopaat ma olen, kes jälitab tema naist). Kogu vestluse ajal toppis ta vahele ka selliseid fraase, et ära karju, sul võib peas veresoon lõhkeda ja mida tean mina lastekasvatamisest . Siis soovitas ta mulle, et ma võiksin kõik kenasti kirja panna, sest kirjutada ma oskavat ja siis selle talle saata.
Mul tekkis küsimus, et mida ta tegelikult haub? Tahab ilmselt poegade täishooldeõigust endale saada?
Ja ma olen terve päeva endalt küsinud - mida ma ometigi temas leidsin. Ei tahaks tema ebaeetiliselt madalale tasemele langeda. Ta pole seda üldsegi mitte väärt. Ausaltöelda pole ta üldse midagi väärt. Eriti oma poegi.