Emast

Igal inimesel on ema. See on nii selge kui selgem üks asi olla võib.

Ema on lapsele kõige primaarsem. Vähemalt esimesel eluaastal. Ema on keegi, kes reeglina asub väljaspool üldiseid kriitilisi norme. Ema ei kuulu sõbra, lihtsalt lähedase, tuttava või sugulase mõiste alla. On lihtsal EMA.

Kes meist ei mäletaks lapsena kukkumist ning ema käe paitust, kui haigetsaanud kohale peale puhus ja pead silitas. Ema kätes on mingi eriline jõud. Ema südames on mingi eriline võime andeks anda ja armastada.

Ma mäletan kuidas ema mind lugema õpetas. Kuidas ema mulle laulis. Kuidas ema mulle ja vennale pudru peale moosist näo tegi, kuidas ta mulle nukuriideid aitas õmmelda. Kuidas ma unesoojana tema voodisse, tema kaissu pugesin. Kuidas ema mulle patse punus, kuidas ema vennale teksavestile päevalilli tikkis. Kuidas ta meile enne nääre luuletusi õpetas. Kuidas me laupäeval koristasime, voodipesusid vahetasime, kuidas me aitasime tal pirukaid küpsetada, kuidas me saunast tulnutena imemaitsvaid kaneelirulle sõime ja siis puhastena lõhnavate linade vahele ronisime. Ma mäletan, kuidas me perega telkimas käisime, Leedus olime ja seal jõeäärsel ala öise vihma kätte jäime ning ema kontrollis meie magamiskotte.

Ma mäletan, kuidas ma lapsena vanaema juures olin ning mul kõrva valutas ja ainus, mida ma soovisin, et ema oleks siin ja mind süles hoiaks.

Ma mäletan, kuidas ema mulle rääkis kõiki asju, mida neiuks saades teadma peab, ma mäletan kuidas ema mul rasduse ajal jalgu masseeris, selga silitas, minu poegadele tuba remontis ja kuidas ta sünnitusel mind aiatas. Ma mäletan, kuidas ta mind õpetas ja juhendas, kui ma poegadele esimest vanni tegin.

Ma mäletan kuidas ema rääkis oma lapsepõlvest, oma vanematest, oma noorusest.

Mul oli klassis üks nooremaid emasid. Naiselik ja ilus. Klassikaalsased vaaatsid alati kadestavalt, kuidas mu ema isedisainitud kostüümides käis ja erakordselt hea välja nägi.

Ta oskas kõike. Midatahes parandada, midatahes õmmelda, midatahes söögiks valmistada, mistahes tellimustöö maalida, mistahes olukorras olla inimene, naine, eeskuju, õpetaja.

Agar, töökas, usin, aus, kohusetundlik. Ma mäletan, kuidas ema õde kunagi seltskonnas ütles, et kui temaga oleks midagi juhtunud, siis heal meelel oleks ta oma lapsed jätnud minu ema kasvatada, kuna siis ta teadnuks, et neist lastest kasvatatakse tublid inimesed.

Ja nüüd näha seda head naist vaikselt hääbumas....

Ükspäev ta nuttis ahastavalt, kui ta üritas sussi jalga saada ja ei saanud ega saanud. Ma lohutasin teda, aitasin loomulikult sussi jalga ja tegin talle kalli. Ema ütles, et tal on piinlik, et ma teda niiviisi talitama pean. Ma küsisin, et kas mul peaks siis ka piinlik olema, et ta mind väiksena toitis ja mähkis? Ema ütles, et need pole võrreldavad.

Kuidas pole? Ema hoolitses minu eest ja nüüd, kui ta abi vajab, hoolitsen mina tema eest - kuidas need asjad pole võrreldavad?

Aga oma ema näha lööduna, kõhna, kiilakana, näha tema vaevatud olekut.....

Tekib küsimus, et miks on maailma loodud sellised haigused ja miks on head inimesed need, kes sedasi kannatama peavad?

Miks minu ema?

Ta on ju parim inimene. Kõige parem, kes siin maailmas emana on elanud.