teisipäev, 31. märts 2009

Emast

Igal inimesel on ema. See on nii selge kui selgem üks asi olla võib.
Ema on lapsele kõige primaarsem. Vähemalt esimesel eluaastal. Ema on keegi, kes reeglina asub väljaspool üldiseid kriitilisi norme. Ema ei kuulu sõbra, lihtsalt lähedase, tuttava või sugulase mõiste alla. On lihtsal EMA.
Kes meist ei mäletaks lapsena kukkumist ning ema käe paitust, kui haigetsaanud kohale peale puhus ja pead silitas. Ema kätes on mingi eriline jõud. Ema südames on mingi eriline võime andeks anda ja armastada.
Ma mäletan kuidas ema mind lugema õpetas. Kuidas ema mulle laulis. Kuidas ema mulle ja vennale pudru peale moosist näo tegi, kuidas ta mulle nukuriideid aitas õmmelda. Kuidas ma unesoojana tema voodisse, tema kaissu pugesin. Kuidas ema mulle patse punus, kuidas ema vennale teksavestile päevalilli tikkis. Kuidas ta meile enne nääre luuletusi õpetas. Kuidas me laupäeval koristasime, voodipesusid vahetasime, kuidas me aitasime tal pirukaid küpsetada, kuidas me saunast tulnutena imemaitsvaid kaneelirulle sõime ja siis puhastena lõhnavate linade vahele ronisime. Ma mäletan, kuidas me perega telkimas käisime, Leedus olime ja seal jõeäärsel ala öise vihma kätte jäime ning ema kontrollis meie magamiskotte.
Ma mäletan, kuidas ma lapsena vanaema juures olin ning mul kõrva valutas ja ainus, mida ma soovisin, et ema oleks siin ja mind süles hoiaks.
Ma mäletan, kuidas ema mulle rääkis kõiki asju, mida neiuks saades teadma peab, ma mäletan kuidas ema mul rasduse ajal jalgu masseeris, selga silitas, minu poegadele tuba remontis ja kuidas ta sünnitusel mind aiatas. Ma mäletan, kuidas ta mind õpetas ja juhendas, kui ma poegadele esimest vanni tegin.
Ma mäletan kuidas ema rääkis oma lapsepõlvest, oma vanematest, oma noorusest.
Mul oli klassis üks nooremaid emasid. Naiselik ja ilus. Klassikaalsased vaaatsid alati kadestavalt, kuidas mu ema isedisainitud kostüümides käis ja erakordselt hea välja nägi.
Ta oskas kõike. Midatahes parandada, midatahes õmmelda, midatahes söögiks valmistada, mistahes tellimustöö maalida, mistahes olukorras olla inimene, naine, eeskuju, õpetaja.
Agar, töökas, usin, aus, kohusetundlik. Ma mäletan, kuidas ema õde kunagi seltskonnas ütles, et kui temaga oleks midagi juhtunud, siis heal meelel oleks ta oma lapsed jätnud minu ema kasvatada, kuna siis ta teadnuks, et neist lastest kasvatatakse tublid inimesed.
Ja nüüd näha seda head naist vaikselt hääbumas....
Ükspäev ta nuttis ahastavalt, kui ta üritas sussi jalga saada ja ei saanud ega saanud. Ma lohutasin teda, aitasin loomulikult sussi jalga ja tegin talle kalli. Ema ütles, et tal on piinlik, et ma teda niiviisi talitama pean. Ma küsisin, et kas mul peaks siis ka piinlik olema, et ta mind väiksena toitis ja mähkis? Ema ütles, et need pole võrreldavad.
Kuidas pole? Ema hoolitses minu eest ja nüüd, kui ta abi vajab, hoolitsen mina tema eest - kuidas need asjad pole võrreldavad?
Aga oma ema näha lööduna, kõhna, kiilakana, näha tema vaevatud olekut.....
Tekib küsimus, et miks on maailma loodud sellised haigused ja miks on head inimesed need, kes sedasi kannatama peavad?
Miks minu ema?
Ta on ju parim inimene. Kõige parem, kes siin maailmas emana on elanud.

kolmapäev, 25. märts 2009

Südamelt ära

Viimased nädalad on olnud sedavõrd keerulised, et vahel ei soovi hommikul ärgates mõelda sellele, et päev algab ja kogu murederõuk vajub kosena sulle jälle kaela. Unes oled saa nii ära ja seal, mis seal, et tagasitulek maisetele teemadele nõuab tahtejõudu.
Mis siis on lahti olnud - esiteks saabus kaks nädalat tagasi koju ema. Jaanuarini asine, atsakas, tiivas ning tubli naine on voodihaige. Kõige tõsisemas tähenduses. Õena fikseerin ma õenduslugudesse aeg-ajalt sellise väljendi : täielik enesehooldusdefitsiit. See kantseliitlik fraas kirjeldab minu ema kõige paremini.
Lisaks on selles seisundis midagi äärmiselt imelikku - kui ema on olnud terve elu ideaalilähedane inimene, siis on ta nüüd ideaalne voodihaige. Ta ei nõua midagi, ta ei sunni midagi peale, ta ei küsi sind appi ega hoia sind kinni, kui sul kiire on. Ning aega napib viimasel ajal tõesti. Sellest on saanud tõeline defitsiit mu jaoks. Pole just logistiliselt kerge jagada ennast täiskohaga töö, kahe poja, majapidamise ja voodihaige vahel.
Hommik ja õhtu - neid ma märkan, päeva nende kahe ajaühiku vahele justkui ei jääkski.
Pealegi on asi emaga väga tõsine. Väga.
Aga siin mõned nädalad tagasi juhtus selline lugu, et minu isa võttis ühendust minu poegade isaga ning lausus, et E-l oleks aeg hakata maksma poegadele kerget elatisraha. Ning teades E valust moonduvat nägu, kui asi puudutab raha, siis ma aimasin, et midagi sellist mis tuli, ka tulla võis. Ta nimelt helistas mulle ühel pühapäevasel õhtul ja röökis 25 minutit telefoni. Valimatult mind sõimates ja oma enese liha ja vere kohta öeldes, et sa oleksid ikkagi ju võinud aborti teha. SIC!!!!!
Ma muidugi mõistan, et selline tasakaalukas mees, soliidne arst, korralik abikaasa ja igav inimene üldiselt võis endast välja minna. Kaks päeva hiljem ta saatis muidugi vabandava kirja, pärast mida me laskusime kaheks päevaks maailma, mida võib lühidalt nimetada: "Kuidas solvata üksteist meilitsi". Muidugi sai minul lõpuks sellest vinguvast häälest (imelik, et mõni asi näib olevat suhteliselt tõeline kui kirja kuvarilt lugeda) mõõt täis ja ma pakkusin lepituseks mõistlikku rahasummat ja seda, et poisid üle kahe nädala 24 tundi tema villas viibivad.
Põhjenduseks, miks ta minu ja poiste koju ei taha tulla on see - nagu ta telefonis juba röökis - et ma ei võida teda mitte kunagi tagasi ja saagu ma juba ükskord temast üle.
Selgus veel E kohta mitu uut ja üllatavat tõsiasja - esiteks vihkab ta mind ja minu perekonda täiel rinnal, pidades ainukeseks enam-vähem normaalseks inimeseks ema. Teiseks - oma poegadest ei hooli ta kõige vähemalgi määral. Talle on nende olemasolu ükskõik, enda koju tahab ta neid viia pelgalt minu kiusamiseks. Sest selle möödunud kahe nädala jooksul pole ta kordagi huvi tundnud oma poiste vastu. Ning väga üllatav - ta parastas minu haiget ema. Sõna otseses mõttes oli kahjurõõmust läkastavalt elevil ning arstina kõiki eetika kirjutatud ja kirjutamata norme eirates parastas ta raskelt haiget naist. Mulle muide meenus, et ta on kunagi teda vastikuks värdjaks vanamooriks nimetanud, kunagi ammu, aastaid tagasi.
Aga samas ei tekita E mulle mingeid tundeid. Ta on külm, kalkuleeriv, hingetu inimene. Kalk mees, kelle ego kõditas teadmine, et endine tüdruksõber tahab teda tagasi (ma olen aru saanud, et ta ei meeldi naistele ning eks siis peab oma hellusepuuduses virelevat vaimu enesehaletsusfantaasiatega toitma).
Ausaltöelda, olles kohtunud inimesega, kes soovib minult last ning kes minu pojad silmagipilgutamata omaks võttis, on teinud mind E suhtes väga ükskõikseks.

teisipäev, 10. märts 2009

Sõjast, sõjajärgsest ajast ning elust tänapäeval

Ükskõik mis lehe lahti lööd - igal pool kõneldakse rahapuudusest, tööpuudusest, majanduslangusest, sügavast kriisist. Inimesed on jäänud tööta, tänu sellele pole nad võimelised maksma ära oma laenusid, tekivad makseraskused ja inimesed jäävad ilma sellest vähesestki, mis neil on.
Lugesin hiljuti Aimee Beekamanni "Peavarju". Tegelikult avastasin ma selle lugemise suhteliselt juhuslikult, kui mul öösel ei tulnud jälle und, ma istusin köögis, jõin teed ja sirvisin neid raamatuid, mida ma varem pole lugenud. Ja neid on palju (mõnumõtteist limpsan juba hetkel huuli - milline vaimuvara täiendus mind ootamas on!!!).
Täiesti üllatav teos. Ülesehituselt postmodenistliku suunaga. Tegelane, kellele mõtleb eelmises peatükis olev tegelane, ilmub järgmises, jutustades oma eluloo ning kaldkirjas vahepaladeks on kellegi minajutustus, kus koorub välja ühe maja ajalugu. Iseenesest on lugu selline, kus räägitakse inimesele omasest ja ainuõiguslikust kodust. Keskeas abielupaar otsustab organiseerida vana-aasta õhtu ning kõik kutsutud vaatavad oma eludele tagasi.
Enamike tegelaste nooruspäevadesse aga mahub teine ilmasõda, sealt aimub nt Leningradi blokaad, 9.märtsi pommitamine, juhuslik sattumine Klooga surmalaagrisse (pärast sakslaste taganemist) ja palju muudki.
Ja siis ma mõtlesin, et need inimesed, kelle elus said osaks sõda, kõik need koledused ja kaotused, nemad on tunnetanud tõelist eluheitlust. Need, kes kaotasid kodud, lähedased, vanemad, lapsed, sõbrad; need, kes pärast seda möödunud ajasadismi olid sunnitud kõike üles ehitama ning kes pidid elama edasi kõigele vaatamata - nemad olid kangelased. Meie Aja Kangelased.
Tänapäeva ületootmis,-tarbimisbuumi ohvrikesed on marginaalsed selle massi kõrval, mis reaalselt, materiaalselt, moraalselt hävines.
Loomulikult tahavad kõik emad, et nende lastel oleks parem. Aga need emad, kes pärast sõda normivilja eest kõike tegid?
Ja pealegi meenub mulle üks Eesti filmiklassikasse kuuluv, tsellulooidrullile jäädvustatud lause (seda ütleb Tootsi isa "Suves"): "Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua"
Ja paraku see nii ongi - pseudoedule rajatud massikultus, mida kompenseeriti rikkalikke laenudega on viinud inimesed majandusliku laostumiseni, kuid moraalne külg on veelgi õgvem. See on tegelikult kohutav. On vist nii?

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...