Täna on selline imelik õhtu. Ses mõttes imelik, et minu pojad, kellega ma olen koos veetnud üsnagi lahutamatuna aega 2002. aasta detsembrist, kui nad tõepoolest hakkasid siia ilma loomuma, on täna kodunt ära ja ma naudin võõristavat vaikust. Ainult ahi praksub ja arvuti undab. Mõni harv auto sõidab mööda ja need on ka ainukesed hääled, mis minuni jõuavad.
Pojad on minu venna juures, sest olen sellel nädalavahetusel usin tööloomake ja veedan enamiku ajast haiglaseinte vahel. Vend viis poisid oma juurde, et mitte raisata hommikust uneaega. Ikkagi laupäev ju tulemas...
Aga mina olen üksi, soojenduskott vastu taldu ja teekruus kumaras ning mõtlen sellele, et peaksin oma poegadele soetama lisaks veel ühe poja. Sellise mõnusalt padistava rübliku. Ma muidugi veidi kardan seda mõtet, mis nüüd ligi aastakese on kuklas tiksunud, aga mingil põhjusel võtab see kerge sabin aina kindlamat kuju. Magistrantuuri lõpetades tahaks tõesti-tõesti saada kolmanda lapse oma rüppe.
Meenutasin täna aastatetagust ennustust, kus mulle öeldi, et mul saab olema kolm poega ja see kolmas on kuidagi hakanud ennast aktiviseerima. Mõtetest selginema.
Tegelikult ma mäletan kogu seda kraami, mis lapsesaamisega kaasneb. Iiveldust, kandmist, tunde vältavat valu, kohutavalt närvesöövat mudilaseaega, aga samas - ma olen ju seni kahega toime tulnud. Igatahes on see mõte täiesti päevakorras ning kui aeg, tervis ja elu seda lubab, siis järgmisest kevadest on antud endale roheline tee ja omi asju mittepoolelijätvana ma ilmselt selle asja ka teoks teen. Et selleks on vaja kõrvale meest ja isa - no kui on siis on, aga kui mitte...?
Vaatame igatahes.
Imelikul kombel olen ma teotahtelisem, kuid ka pahuram kui kunagi varem. Loen ma ainult saastkirjandust, sest väärtteosed hetkel ei köida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar