Asjaajamised eestipäraselt

Inimene on toimetuste ori. Hommikul üles, söök lastele, voodid korda, pesema, toit lastele, riidesse, meik näole, lapsed käekõrvale ja lasteaeda. Siis vajavad tuhat tegemist tegemist. Vahel on vaja minna tööle, vahel käib naisterahvas solaariumis või juuksuris, peab libahunditundi, peseb pesu, koristab, kokkab, sorteerib riideid, maksab arveid ja käib ametiasutustes ema pabereid korda ajamas.

Nt eile. Võtsin kaasa lasu dokumente, mida on vaja Sotsiaalametisse ning kõmpisin varakult majja Pronksi tänaval. Eelnevalt uurisin ma asutuse koduleheküljelt ning infotelefonist hoolega järele, et millised paberid peavad kaasas olema. Kõik räägiti ilusasti ära, aga kohapeal selgus, et juurde on vaja veel umbes kümmet dokumenti ja volitusi ja jumal teab mida veel. Mul tekkis mõte, et miks sellest pole kusagil midagi üles tähendatud. Mõtisklesin ja selgus, et tegelikult meeldib Eesti ametiasutustele oma rahvast hurjutada, rumalaks pidada ja neid pidevalt pimeduse tontöises rüüs hoida.

Ja siis nagu palsamiks adumisele oli uudistesse tekkinud linnavolikogulase arreteerimine.

Tõmbasin mõtteis ohtraid paralleele toimuvate sündmuste ahleaga, kus hakkavad enamik lülisid kohta leidma ning selgus mulle ka välguna see, miks Tallinnas tahetakse nii kibekähku haldusreformi teha - et lõppeks ikkagi hoida elanikke vaimupimeduse magusmõrkja auru sees. Et inimesed ei hakkaks jumala eest mõtlema rohkem, kui vaja, et ei nähtaks üksikut männikäbi teiste männikäbide seas. 
Kurb tegelikult.

Ma austan oma maad, aga see asjade asjatamine võtab hinge seest.