reede, 27. veebruar 2009

Asjaajamised eestipäraselt

Inimene on toimetuste ori. Hommikul üles, söök lastele, voodid korda, pesema, toit lastele, riidesse, meik näole, lapsed käekõrvale ja lasteaeda. Siis vajavad tuhat tegemist tegemist. Vahel on vaja minna tööle, vahel käib naisterahvas solaariumis või juuksuris, peab libahunditundi, peseb pesu, koristab, kokkab, sorteerib riideid, maksab arveid ja käib ametiasutustes ema pabereid korda ajamas.
Nt eile. Võtsin kaasa lasu dokumente, mida on vaja Sotsiaalametisse ning kõmpisin varakult majja Pronksi tänaval. Eelnevalt uurisin ma asutuse koduleheküljelt ning infotelefonist hoolega järele, et millised paberid peavad kaasas olema. Kõik räägiti ilusasti ära, aga kohapeal selgus, et juurde on vaja veel umbes kümmet dokumenti ja volitusi ja jumal teab mida veel. Mul tekkis mõte, et miks sellest pole kusagil midagi üles tähendatud. Mõtisklesin ja selgus, et tegelikult meeldib Eesti ametiasutustele oma rahvast hurjutada, rumalaks pidada ja neid pidevalt pimeduse tontöises rüüs hoida.
Ja siis nagu palsamiks adumisele oli uudistesse tekkinud linnavolikogulase arreteerimine.
Tõmbasin mõtteis ohtraid paralleele toimuvate sündmuste ahleaga, kus hakkavad enamik lülisid kohta leidma ning selgus mulle ka välguna see, miks Tallinnas tahetakse nii kibekähku haldusreformi teha - et lõppeks ikkagi hoida elanikke vaimupimeduse magusmõrkja auru sees. Et inimesed ei hakkaks jumala eest mõtlema rohkem, kui vaja, et ei nähtaks üksikut männikäbi teiste männikäbide seas. 
Kurb tegelikult.
Ma austan oma maad, aga see asjade asjatamine võtab hinge seest.

reede, 20. veebruar 2009

Tüütud mõtted

Täna on selline imelik õhtu. Ses mõttes imelik, et minu pojad, kellega ma olen koos veetnud üsnagi lahutamatuna aega 2002. aasta detsembrist, kui nad tõepoolest hakkasid siia ilma loomuma, on täna kodunt ära ja ma naudin võõristavat vaikust. Ainult ahi praksub ja arvuti undab. Mõni harv auto sõidab mööda ja need on ka ainukesed hääled, mis minuni jõuavad.
Pojad on minu venna juures, sest olen sellel nädalavahetusel usin tööloomake ja veedan enamiku ajast haiglaseinte vahel. Vend viis poisid oma juurde, et mitte raisata hommikust uneaega. Ikkagi laupäev ju tulemas...
Aga mina olen üksi, soojenduskott vastu taldu ja teekruus kumaras ning mõtlen sellele, et peaksin oma poegadele soetama lisaks veel ühe poja. Sellise mõnusalt padistava rübliku. Ma muidugi veidi kardan seda mõtet, mis nüüd ligi aastakese on kuklas tiksunud, aga mingil põhjusel võtab see kerge sabin aina kindlamat kuju. Magistrantuuri lõpetades tahaks tõesti-tõesti saada kolmanda lapse oma rüppe.
Meenutasin täna aastatetagust ennustust, kus mulle öeldi, et mul saab olema kolm poega ja see kolmas on kuidagi hakanud ennast aktiviseerima. Mõtetest selginema.
Tegelikult ma mäletan kogu seda kraami, mis lapsesaamisega kaasneb. Iiveldust, kandmist, tunde vältavat valu, kohutavalt närvesöövat mudilaseaega, aga samas - ma olen ju seni kahega toime tulnud. Igatahes on see mõte täiesti päevakorras ning kui aeg, tervis ja elu seda lubab, siis järgmisest kevadest on antud endale roheline tee ja omi asju mittepoolelijätvana ma ilmselt selle asja ka teoks teen. Et selleks on vaja kõrvale meest ja isa - no kui on siis on, aga kui mitte...?
Vaatame igatahes.
Imelikul kombel olen ma teotahtelisem, kuid ka pahuram kui kunagi varem. Loen ma ainult saastkirjandust, sest väärtteosed hetkel ei köida.


laupäev, 7. veebruar 2009

Raskused on ületamiseks

Nii see on. Kõik keerukused on selleks, et need tõkked ruttu ületada. Saab rakendada oma energiat, kiiret taipu, tunda mõnu tegutsemisest.
Mõned päevad tagasi käisin kaubakeskuses, kindel plaan osta üle hulga aja endale neid tarbeid, mis teevad naisest naise - pesu, lõhna, kreeme. Sellised igapäevased pisiasjad, mis tekitavad hoolitsetud tunde. Lõhnapoes oli üks veidi imelik vahejuhtum. Tegelikult oli see juba ennegi, sest särgipoes avastasin, et olin unustanud pangakaardi mantlitaskusse ja loogish, et seljas oli mul poes hoopiski jope. Sõnaga - probleemiks oli raha. Aga voilaa - meie tehniseerunud ja pangakaardistunud maailmas tundub peaaegu uskumatu, et saab ju ka sularahas arveldada. Pank oli lahti ja nii rändasid rahatähed kotti. Mure lahendatud.
Niisiis lõhnapood. Ilmselt ei jätnud tööpäevast räsitud suure toidukoti ja sallimähitud kaelaga pereema kuigivõrd maksuvõimelist muljet ja poe usin tööloomake järgnes mulle kindlalt sabas sammudes. Kui ma tema poole pöördusin küsimusega, et kus võiks üks või teine parfüüm ennast peita, siis sain vihkamist täis pilgu osaliseks. Ülla-ülla. Nüüd, kui peaks ju kliente lausa armastama, või kuidas?
Ma siis oma naiivses teeninduskultuuris (või kultuses?) küsisin, et miks nii ilus naine (tõepoolest oli ilus naine) üldse ei naerata, siis käratati mulle, et ma naeratan piisavalt.
Oijahh, mis teha. Võtsin oma asjad ja kadusin kauplusest kiirelt kui tuul.
Eile olin tööl. Mõistlikult kiire päev, mis päädis sellega, et kolleegi viieaastane tütar haigestus tuulerõugetesse (jumalale tänu, mu poisid põdesid selle kaks aastat tagasi ära) ja ta kutsuti lapsele lasteaeda järele. Jäin lõunast alates üksi ning pärast seda otsustasid kõik patsientide sugulased vaevatud tööjänkust õe hulluks ajada. Miks on padi pehme ja tekk raske? Miks saab patsient saia ja miks mitte sepikut? Miks ratastoolil pidurid ei tööta? Miks patsiendil, kes iiveldab ja oksendab , on voodis neerukauss? Talle olevat hoopiski vaja antidepressante. Miks ma ei jookse kohe, kui patsient sõrme nipsutab või miks ma panen laetule põlema, kui patsiendil veene vaja punkteerida?
Mulle tekkis tunne, et tarkusetera - üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata vajas veidi parafraseerimist ning pöördus ümber, et kas sada rumalakest jõuavad rohkem küsida, kui üks õekene vastata? Ei, pole vaja valesti mõista - ma ei pea sugulasi ja lähedasi rumalateks, vaid nende küsimised/küsimused/nõudmised pole alati sihtotstarbelised ja tunduvad mulle, kogenud meedikule kummalisest veidramad.
Hetk tagasi tulin ma lund rookimast. Milline õndsus. Värske ja puhas lumi, ergas ning väljapuhaud keha ja vaikne laupäeva hommik. Võtsin pärast lumetööd/teed endale tassi kuuma kohvi, seisin keset vaikust ja mõtisklesin tegemiste üle, mis ees ootavad. See oli hüva.
Tundub, et seekordne depressioon/unetus/migreen/vaevatunne on mingiks ajaks lahtunud energiasse, mis saabus kusagilt sealtkandist, mida nimetatakse sõrendatud kirjas
V Õ T A E N N A S T K O K K U.
Seniks kuniks. Schnelli tiigi pardid ootavad oma saiatäit ning poegadele lubatud kinokülastus vaatamist. Hakkamegi ennast sättima minekule.

teisipäev, 3. veebruar 2009

Lauludest mälestus

Blogija on täna perega kodus. Pärast tööd. Lapsed lasteaiast minuga tähti õppimas. Emal käis fotograaf ning see nõudis temalt pingutust ja nüüd siis ta magab natuke. Vaene hing... aga ma ei peatu sellel rohkem, sest siis võib klaviatuur silmaveest lühisesse minna.
Otsustasin natuke kuulata vana muusikat. Seda head diskotulede,-keradeajastu muusikat. Afric Simone, Baccara, Boney M, Village people, Tonkees.. Jeeee, need on laulud, mis panevad varbaliigesed tantsukest tatsuma. Puusad liiguvad, rind hüpleb kaasa, seljalihased painduvad ja sirutuvad, käed teevad rütmikaid liigutusi ning tunned iga oma raku, koe, organi ja elundkonnaga, et oled saanud just õige liikumishoo sisse.
Tänapäevane - pardoon, khm, khm, khm - homopoiste pepukeerutuse saatel tinn-tinn-tinn Eesti lavadel on leebelt öeldes igav. Üks ja sama. Pidev ja katkematu jura.
Ja pean tunnistama, et kuigi ma Hardi Volmerit geeniuseks ei pea, siis andekaks küll. "Raha" on ülikõva laul. Filoloogina jällegi need sõnad, sõnad, sõnad....
Või Metsatöll. Muide, Markust tean ma kolmeteistaastatagusest ajast. Me elasime põgusalt koos, kui Tartu sammaste vahele üritasime arstiteadust tudeerima minna ja siis nagu kolm vaprat rüütlit - mina, Markus ja Kerstin (tema sai meist ainukesena löögile ja töötab vist infektsionistina) - eksameid tegime, murul istusime, burkse sõime, suitsetasime, eksamitel ja konsultatsioonidel käisime. Nojah...
Igatahes on Markus mees nagu muiste ja kui me ülikoolis trehvasime (kui mälu ei peta, siis sai temast tööõpetusõpetaja), oli jällenägemisrõõm suurem kui suur. Ta on lahe võll. Tõeline macho. Need ennist mainitud libedikpüksid ei saa mitte lõhnaga ka ligi.
Aga jah.
Muide, uudistes oli huvitav teade - meie rõõmus naaberriik Läti on otsustanud talupoeglikku iseloomu näidata. Kunagi ründasid talunikud hangude ja vikatitega mõisasid, nüüd piirati aga Riia traktoritega ümber. Mis teha, tehnika areng on viinud selleni..
Lisaks oli seal suhteliselt koomiline lause selle kohta, et kui talunikud hakkavad linna virtsaga loopima, siis saavad nad kõvasti trahvi.
Oujeee. Näis millal meie, eestlaste pikk ja kannatlik meel katkeb ja me mässame hakkame.
Sinna on vist veel aega. Selle kannatlikkusega tuleb mulle muide meelde hetk filmist "Kevade", kus köster sõimab Tõnissoni ja ütleb: "Sa oled kõige tuimem inimeseloom maailmas!"
Kas on veel õigemat määratlust tabamaks ürginimlikku olemust (mis on kaasasündinud ja mida muuta ei saa, küll veidi suunata ja lihvida) eestlusele ja eestlaseks olemisele?

esmaspäev, 2. veebruar 2009

Tehtud teod ja mõtlemata mõtted

Lubasin endale järjekordsel unetul ööl, et nüüd hakkan asjalikuks naiseks. Möödunut taga ei nuta ja poegadele olen parem ema.
Otsustasin enam aega mitte surnuks lüüa, vaid likvideerida võlgnevused magistrantuuris (hermeneutika, reisikirjandus ja diskursuse analüüs). Lubasin endale, et panen pojad eelkooli kirja, lubasin, et kontakteerun autokooliga, lubasin, et kraamin ära sorakil elamise ning maandan masenduse puhastustöödesse.
Kõike tegin, välja arvatud võlgade likvideerimist, kuid sellega hakkan niipea peale, kui ema dokumendid on vonksu aetud ja mõned asjad toimetatud, mis hetkel rahaliste ressursside paranemist ootavad.
Veel lubasin ma uudiseid lugedes (Neivelti artikkel tänases Eesti Päevalehes, kus räägiti kahe D vahel valimisest), et teen selgeks, mida need D-d siis tähendavad.
Selgus, et devalveerimine on majanduslikult rahakursi langetamine ja deflatsioon on majanduslikult rahaühiku ostujõu suurenemine. Iseenesest peaksin ma oma filoloogilise haridusega ju sõnadest ja nende seletustest aru saama, kuid .... eheee... ei midagi.
Olgu. Teod on peaaegu lubaduste piires tehtud, kuid mõtted, mida veel heietada, on targem jätta mõnele teisele ajale.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...