teisipäev, 6. jaanuar 2009

Närvid...

.. on läbi. Täiesti. Lihtsalt. Nii see on . Üks imelik lause ja minu hingeline tasakaal on jällegi paigast ära. Absoluutselt paigast ära. Nii kohalt nihkunud, et sellele peab uue sõna välja mõtlema.
Aga milles siis asi on? Ülimalt lihtne ja banaalne tegelikult. Mulle ei meeldi inimesed, kes käituvad nii nagu teises eestis. Jaa, ma nendin kaljukindlalt, et see väljend on tobe, aga kuitahes ma sõnaarmastaja ka pole, paremat väljendit ma oma peakesest praegast üles leida ei suutnud.
Kas see on mehelik ülbus? Soov kiuslikkust üles näidata? Tahe minu niigi vermeis hingele klaubrisoola peale raputada? Soov näha kuidas ma alistunult ägisen? Ilmselt on E-l see labane kahjurõõmuke suurem, kui tahtmine oma poegadega side luua, sest kuidas muidu ma võiksin seletada fakti, et tal oli võimalus veeta üks pikk päev ühes oma kaksikutega, aga ta küsis, kas tema eluarmastatu, kallis elukaaslane ja vabaabielunaine võib tulla ka lapsi hoidma. Minu koju!!!! Minu poegi???
Jumal, millest ma küll mõtlesin, kui E-le oma südame, hinge, keha ja mõtlemise andsin? Kus oli mu aruraas, mida reeglina kaineks, tugevaks ja kalkuleerivaks, otsustusvõimeliseks ja suhteliselt stabiilseks peetakse; kui ma otsutasin tema valida oma lastele? Ilmselt on õigus, et ka naised kaotavad ennast, kui füüsiline klapp ületab orgaanilised mäed....
Tjahh, ega see nutuvõru suu ümber asja paremaks ei tee.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...