neljapäev, 8. jaanuar 2009

Kasvamine

Inimesel on mitmeid asju, mis kasvavad. Pikkus, kehakaal (seda on vist õigem nimetada tõusmiseks?), juuksed, küüned. Mitteasjade hulka võib lugeda lapsi, kes kasvavad. Enne emaihus, alates mikromillirakust, siis lõpuks paisutades ema kogukaks, väljudes ja alustades tõelist kasvamist. Nii kehalt kui olemiselt üldse. Kasvamine on omakorda tihedalt seotud kasvatamisega. Kummaline sõna , eksole? K-A-S-V-A-T-A-M-A.
Üsna veider on lasta sellel sõnal huultel mängida, keelel ühest servast teise veereda. Aga jah, ka blogija tegeleb aktiivse kasvatamisega. See on absoluutselt raskeim töö, mida elus teha on tulnud. See ei haaku mitte ainult lõputute tööde nimekirjaga, vaid tõmbab ketina enesele tuhendeid pisiaskeldusi, millest koosneb päevakava ja nendest päevadest nädala,- kuu-, aastamõõde.
Emadusse kaasnevad igasugused toimingud. Lõputud aukude lappimised ja nööpide õmblemised, küünte lõikamised, tohutud tunnid kuuma pliidi ääres söögivalmistamisel, lõputud tiirud pesumasinal, tuhanded meetrid triikraua all, miljonid tõmbed tolmuimejaga vaipadel, sest need sinu seemnest alanud väikesed olendid on kaunis räpased. Kord pudeneb moos, kord sai, kord suhkur, kord lihtsalt pliiatsiteritajakogumistops, vahel mõni tass või pudiseva sisuga pehme mänguloom.
Kes jõuaks arvestada aja,-ja energia hulka need mänguasjad, mis elamisest kokkukorjetet? Need lõppematud nõudevirnad, pühitud mahlajäljed, pealepuhutud muhud, varesele-valu sinikad, lopsud ja kriimustused. Need raamatuleheküljed tekste, tömbiks kirjutatud pliiatseid, täissirgeldatud seinu, paberieid, lauapindu, kokkuroobitud autosid, mänguasju, kinder muna nudinaid?
Neid vannitamisi, muuseume, teatrit ja kino, kohvikuid ja jalutuskäike, piparkoogisöömist ja salmiõppimist, lumegaloopimist ja punetavaid põski. Rääkimist, rääkimist, rääkimist.....
Igakordset ja igajumalapäevast meeldetuletamist, et kuidas mees käitub, teeb ja toob, kuidas astub, paneb, viib ja on....
Emadus ja kasvatamine on keerulised, mahukad, interfunktsionaalsed, kuid kogu selle kuhja, mida sul kellelegi ette näidata pole, tasandab üks väike ja soe musi põsele ning kallistus ka kõige kibedamal tegevusel. "Emme ma nii armastan sind," tavatseb noorem poeg mainida.
"Emme, kas ma võin su kaissu pugeda," küsib vanem poeg.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...