Minu blogide loend

neljapäev, 31. detsember 2009

2009 - ilmselt halvemat pole oodata

Võtab kokku ja lõppeb. Ometigi saab see õudne 2009 ühele poole.
Rasked kaotused, rasked võidud, rasked meeleolud.
Töö, tööd, palju tööd. Kodus, tööl, ülikoolis. Suhtes. lastega. isaga. aasta alguses emaga...
Jah, see aasta tõmbab ennast koomale õõvakaotustega.
Kirjutamine, lugemine, töö, tööd, palju tööd. Palju tülisid, palju kära, müra ja mürtsu, pisaraid, uusi raamatuid.
Muudatused, ahastavad, kurvad, lõbusad. Mõned armumised, mõned peod, mõned seiklused.
Loengud ja keeleõpe, huvitavad filmid ja sarjad. Põnevad kohtumised, ideed, meenutused.
Kuid ikkagi...võidud ja kaotused, pigem need viimased.
Aasta võtab ennast kokku.
Võtab kokku ja lõppeb. Ometigi saab see aasta ühele poole.

esmaspäev, 28. detsember 2009

Toomas Liivile

Sind pole. Enam.
Sa läksid kõige tarkusega kaduviku teele ning homme seisan ma Sinu kirstu juures. Ühes mitmete ja mitmete Sinu endiste õpilastega, endiste kolleegidega, ühes endiste, praeguste ja tulevaste kirjandusteadlaste, filoloogide, keelegurmaanidega.
Sa ilmselt ei aimanud oma mõjupiiride laiust. Sinu loengud, kus me viksidelt alati konspektid avali, suud ammuli, pastakas tarkusniiskete näppude vahel Sind kuulasime, kuulasime, kuulasime. 
Kuidas sa Jessenini "Jää hüvasti sõber" tõlget sõnasõnalt harutasid ja arutasid. Kuidas Sa oma luulenimekaimu Juhan Liivi "Rändajat" vaatasid, lugesid ning siis oma koorekaussi tühjendanud isakassi maia muige sõõrhabesse peitsid ning poetasid meile infona, et tegemist on Eesti ühe rafineerituma armastusluuletusega. Ja innustunult ning seda uuesti lugedes hakaks tunduma, et tõesti-tõesti....
Mäletad, kuidas Sa eksamikomisjonis mulle naeratasid ning ütlesid, et see naks naine peab küll õppima hakkama, sest muidu surebki keel välja ning tegusate inimeste toel võib see jääda juhtumata.
Mäletad, Sa ristisid mind esteetika teises loengus ürgnaiseks? Sinu öeldu on tänini kõrvus.
Töötlesime parasjagu Milan Kunderat, ma ei mäleta, aga mingi Jeruusalemmas peetud tänukõnega oli tegu ja seal oli viide Anna Kareninale. Ja siis pöördusid Sa minu poole: "Kas, Teie Sirly ei sooviks Anna Karenina armastust kommenteerida. Ürgnaine nagu Te olete?"
Seda naeru ja muigamist...
Või mäletad Sa kuidas mulle ükskord ühes kohvikuloengus ütlesid, et kui mina oleks 15 aastat vanem ja Sina 15 aastat noorem, siis me moodustaksime ilmselt absoluutselt sobiva paari. See sümpaatia kaarleek toimis. Alati. Ma muide vaatasin oma bakalaureuse hinnetelehe üle ning mitte ühtegi ainet ei saanud ma Sinult vähem kui A.
Sa panid alati kõik kuidagi... kihama pole õige sõna, lainetama...?
Aga homme, homme viskame Sinu kalmul kolm pihutäit mulda. Vähemalt oled Sa minu mõtteis ikka elus. Kui mentor, suunaja, julgustaja, ergutaja.
Ohh, jälle üks inimene, kelle number telefonist kustutada, kellest jääb pihutäis mõnusaid mälestusi. Ainult. Kuid meil on võimalus Sinu jäädvustust kultuurmaastikul kuulda ja näha. Ning kes oli see salapärane meest nõrguv naine Sinu teleesituses?
See oleks vist Sinule omane, kui ma siis paneksin kirja need read:
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

laupäev, 26. detsember 2009

Vaikne linn

Vaatasin hetk tagasi linnale. Siitsamast seitsmendalt korruselt, kust mulle avaneb luuleliselt väljendudes joovastav vaade. Lumine ja vaikne linn. Autosid sõidab vähe, mõned lapsed möllavad kelkudega. Hommikul pimedas tuisuselt tänavalt, üle vaalude turnides tundus linn tühi. Üks buss sõitis mööda, üks koer tuli vastu. Terve kilomeetripikkune tee bensiinijaamani oli tegevusvaene. Seal nägin alles inimest. Imelik, imelik on see pühademeeleolu vaikses ja lumises linnas....
Maal on nii talvel kui suvel teine meeleolu.
Aga jah...pea see jaanuar ja pea see talv. 
Ja jälle on kevad, mida oodata ja jälle on tulemas suvi....
Suured plaanid ootavad täitmist, aga kas neid täita?
Ja siis on jaanipäev ja siis sünnipäev ja siis hakkab jälle üks jõul peale.
Täna on selline meeleolu nagu filmis "Mis juhtus Andres Lapeteusega?", kus tegelased jõuavad rongiga Balti jaama ning talvine vanalinn on inimesteta, autosid ei sõida ning kõikjal on puutumatu lumi. Puhas. Valge. Külm.
Ja nüüd sajab jälle lund. Talv. Vaikses linnas.

reede, 25. detsember 2009

Hommikukohv

Mõrkjas pruun rüübe, erineva kangusega. Maitsesta piimaga, vahukoorega, kohvikoorega, jäätisega, lisa suhkrut, mett, fariini. Tükkides, kuubikutes, kuulides.
Joo ja naudi, mõnule ja mõtiskle.


Aga ma hakkasin sedasi kriitiliselt vaatama üle neid kohti ja hetki ja asupaiku, kus ma siis seda kohvi olen mõnuga rüübanud.
Kodus loomulikult. Haiglas. Tuhandetel hommikutel.
No siis kallimate juures. E juures Raasikul - ahjumaitselist ja kaminalõhnalist.
H juures - kanget masinakohvi. Ohjahh, H armastab väga mõrkjat rüübet. Mustalt ja suhkruta, kuid nojah, eks see ole it-meeste asi.
No ja siis reisidel hotellikohvid, spaades need tervisejoogid.
Ja mõnikord olen joonud kohvi vannis!! 
Või nt pliidi ees istudes ja ahjuukse klaasitagust praksumist jälginud. Või istunud saunalaval. Või sõitnud ruttu tööle ja haaranud tee pealt need jubedad tehisrüüped...
Aga miks see jook üldse peaks päevakorras olema? Sest ma olen sotsiaalne kohvisõltlane.

Praegu ma loetlesin neid kohti, kus on olnud võimalik HOMMIKUKOHVI juua. Aga päevased latted? Õhtused piimasegud? Mitu tassi üldse päeva peale kokku tuleb? 2? 3? 4? 8?
Keskmiselt kolm. Ja nendest üks siis on see hommikune.
Ja esimese jõulupüha hommikul, isa juures maal, juues nüüd juba neljandat tassi, kuulates maavaikust, vaadates kingitusi, puhates ning saunaootel, ma justkui unustaks ajutiselt mitmed asjad. AJUTISELT.

kolmapäev, 23. detsember 2009

Mõtle sellele...mõtle juba täna




Aastas on 365 päeva,
Kuid tihti ain’t jõuludel enamik näevad
Viletsaid, väeteid, nõrku ja hädasolijaid,
Enamik neist heategevusse siis kolivad.

Koguvad raha, laulavad, hoolivad,
Reaalselt vaid aupaistet endale noolivad,
sest tegelik empaatia tuleb sügavalt sinust,
vajadus olla inimlik, minust

Teha seda, mis humaanne ja õige
Ning see pole lihtsalt üks kõrvalepõige
Meedik igipõliselt hingelt olla-
Hoolivust suuremat kust võib veel tulla?


Mitte ain’t eile ja täna ja homme

Hoolivus teisest – see püsivam komme.

esmaspäev, 21. detsember 2009

Ja talvel oli jälle talve tegu ja nägu


Lumi. Tuhandetes helvestes keerlev tuisk, jäätunud kirmed hangumas üksteise külge. Kuhjuvad, kõrguvad, muutuvad.
Mina tahaksin ennast sooja tekiga ahju äärde kiiluda ning teha ühestainsast lumehelbest terve poeemi.
Või vaadata lumehangede vahel möllavaid poegi, põsed külmast punased. Toas aga keeb pliidil soe supp, tuppa tulles võib juua tulist teed ning haugata juurde ahjusooja pirukat....
Igast asjast saab rõõmu tunda, olgu selleks kõige tühisemgi põhjus.
Mõned päevad tagasi langes ühele päevale kaks üritust - poegade jõulupidi ning tunnike hiljem kirjandusloolaste jõuluõhtu.
Lastepidu nagu pidu ikka - sunniviisiliselt rõõmsad näod, lühike näidend halva deklamatsiooniga, umbne saal, heldinud ja tüdinenud vanemad, mõne lapse vigisev väike õde-vend....
Jõuluvana ja kingitused, luuletused ja väike kringel...
Pärastine aga oli hoopis põnevam. Tammsaare muuseumis. Veini ja toiduga põnevas seltskonnas, huvitavad arutelud.
Teemadeks olid (P.V algatas tutvustusvoorus need küsimused) - mida oled sina Eestimaa jaoks teinud ja mis saladused sul kapis puu peal on.
Üllatav oli, sest inimesed erinesid sellest keskkonnast täiesti, milles ma neid harjunud nägema olin.
Sai lauldud ja luuletusi loetud, saime kingitusi ning arutlesime nii erinevatel teemadel, et see tundub uskumatu - miks A.H.T ikkagi suri, milline oleks võimalik uurimistema - eesti kirjandus ja haigused. Siis rääkisime raamatutest, autokoolidest, lastest, adopteerimistest, erinevatest keeltest, Priimäest.....
Oehjahh, polnud vist teemat, mida me poleks puudutanud. Milline vaheldus on selline üritus.
pärast tulin läbi selle jääkülma öö koju ja meenusid loendamatud kojutulemised. talves, talveöös. Tuisus, külmas, tähtede sirades ja kuu paistes. Palja maaga või hangedes turnides...
Talv, millel on talve tegu ja talve nägu.....

reede, 18. detsember 2009

Detsembrist üleküllastus

Miks armastavad asjad joosta kokku ühele kuule, ma ei tea. Kõik asjad kuhjuvad just siia, aasta viimasesse tridekaadi. Peod, arvestused, väikesed viirused ning ootamatud väljaminekud. Kuusk ja ehted, kingid ja söögid, lisaarved ja toruõnnetused.
Samas ei saa kurta ju - toal on tänu värvitud põrandale, uutele riiulitele ning kirjutuslauale teine nägu ja ilme. Sain lõppude-lõpuks ära sorteerida oma raamatud, mida alguses tundus olevat märksa vähem kui tõsisemal vaatlusel. Kuid nüüd on tarviline kirjavara teemade kaupa riiulitesse puistatud ning igal kallil lugemisel minu käega sorteerimismärk juures.
Sain ka ära paigutada oma plaadid ja filmid, mida polegi tegelikult nii palju, kui tundus. Niiet tegelikult on kvantiteet suhteline mõiste - oleneb kuidas sellele läheneda.
Nagu Einstein oma relatiivsusteooriatki põhjendas - kui istuda kaks tundi meeldiva kaaslasega kohvikus, läheb aeg kiiresti; kui istuda kaks tundi palja tagapoolega kuumal pliidiraual, liigub aeg imevähe....
Aga sügisemester sai loengute korras sedapuhku läbi, minu magistritöö sai omale mõistliku suuna ning ilmselt hea juhendaja - P.V hakkab selleks.
Sellesse kuusse jäi veel üks omalaadne sündmus - üks venna tuttav astroloogiaga tegelev naine tegi mulle sünniajast lähtudes astroloogilise kaardi. Loen seda põnevusega ning paljud asjad saavad mulle selgemaks. Õpin iseennast sellest enam tundma, kui tänini, sest ei saa olla juhuslik kokkulangemine - minu iseloom, tegevused, sõbrad, armastus, lapsed, töö, haridus - kõike on tähendatud täpselt. Isegi see, et mul on eriline suhe olnud Kaalu tähtkujust naisega - ülla-ülla, ema oli Kaalud... 
Aga jah, nii see on, et ei saa ma üle ega ümber oma emast, kadunust, sest esimesed jõulud ja aastavahetus tulemas temata....
Ah veel. Sünnikaardil oli mul kirjas üks tähendusrikas seik - minu ainus ja tõeline sõber on keegi Veevalaja. No paganas. L-ga, kes 12. veebruaril oma sünniaega iga-aastaselt maha märgib on tõesti olnud hea sõber ning paar päeva pärast infokillu kättesaamist ma otsustasin talle kirjutada. 
Palusin vabandust selle suvise episoodi pärast, kuid nüüd on asi nii, et L helistas mulle tagasi ning tuleb välja, et ta ei oska seisukohta võtta. Mina ka ei oska. vaist ütleb, et eks elu näitab, kuidas ja misasja ja millal. Hetkel olen ma ajakriisis, sest on vaja kirjutada kolm esseed, teha üks eksam ning vastata järele kaks retelli ning üks raamatulugemine inglise keeles.
Aga ma ei tea, mis edasi saab. Ma ei tea, sest tahan lõpetada mitmeid asju, kuid magister nõuab väga-väga palju energiat.
Kuid vaatame. Igatahes hakkab see kõige jubedam aasta minu elus päädima. SELLIST 365 päeva ei taha ma enam kunagi ega kuidagi läbi elada.

laupäev, 5. detsember 2009

Väsimuse tuim võtab võimust ja painab, lüheneb nii aeglaselt sõidetud tee...

Kuid mind ootab uinumast lootus, mis aimab,
seal kus lõpeb asfalt, seal ootad mind sa....
Sõnavägi ja võluvägi. Miski, mis meid kõiki morjendab.
Olin hiljuti ühel põneval konverentsil. Palju kirjandustegelasi koos, kõik arutasid erinevatel teemadel. Sisukalt, humoorikalt, mahlakalt.
V.-ga olin silmsidemes. Päris omapärane. Mõtlesin, et kui..?
Kas tegin õigesti, et talle rääkisin?
Kas oleks midagi edasi juhtunud?
Ma ei tea.
Põhimõtteliselt lülitasin ma ajutiselt oma elust välja need asjad, mida nimetatakse suheteks ning keskendun muile asjadele.
Tee, mida mööda ma oma elus sõidan hetke, lüheneb kiiremini kui pealkirjas.

teisipäev, 1. detsember 2009

Tere, Jõulukuu!!!

Hakkabki peale. Igapäevane päkapikususs akna küljes, hommikul peab sees olema maiustus, nudin, puuvili...
Terve sügise sai poegi ohjata päkapikumaaniaga, õppisime/kordasime luuletusi. Ootame kõik kuusetoomist ning kinkide poetamist sinna alla, jõulud veedame sedakorda papa juures maal. Plaanidki ammu tehtud. 

Jõulude ümber keerlev vaht, kommertsjura ja sontagilik camp panid mõtisklema - miks see kõik nii....eee....vaevav on?
Millal muutus jõulude otsene mõte - pimeda pööripäeva kõhttäis ja tubasoe hingetõmbeaeg ülemaailmseks kaubandustsirkuseks?
Miks on mõeldud põlisusundite traditsioonidele peale igasuguseid kristlikke seoseid (kuig tuleb tunnistada, et Ajavaimus selgitatakse päikesepoja "ristilöömist" üsna lihtsalt ja selgelt ning kõike seda samuti, mis seostub ületõsumiste jms), jõuluvanasid, kaarte, kirju, kingitusi, kuuseehteid etc, etc, etc?
Miks ja millal muutus selliseks mäsuks?
Ahha, hüva leppigem sellega mis on, ärgem nurisegem millegi üle, avaldagem mõtteid edasi ning loodame, et leebe jõuluaeg möödub tõesti endase vaatamise ning hetkelise mõtisklusega nendest, kes on, keda pole ja kes veel olemas ei ole.

reede, 27. november 2009

Marutõves maailm

Mis toimub, rahvas, mis toimub? Küsin seda üldsegi mitte iroonilise muigega, vaid tõsimeelselt - rahvas, mis toimub?
Hommikul tööle minnes võib sind rünnata kurikakangelane ning lõpetada mõne hoobiga selle, mille nimel on sinu vanemad, sinu kool, sinu keha, sinu olemine aastaid vaeva näinud. Kaks lööki ning aastatepikkune kujunemine jookseb kellegi väärastunud maailmatunnetuse tõttu põrmuks.

Lastevanemateliitu juhib pedofiil, väikese tüdruku surnukssõitnud roolijoodik saab karistuseks mõned napid aastad...
Meedia kajastab gripiepideemia puhkemist kui loosungite, pillide ja pasunatekooriga võiduparaadi Vabaduse väljakule...
WTF???
Ühiskonda näib hakkavat valitsema üha enam ja enam ANARHIA.
Sest see, mis toimub, on suisa hirmuäratav.
Kas mul on võimalik usaldada teisi täiskasvanuid tegelemaks minu laste moraalse harimisega?
Missugusel hetkel võib poegade tee ristuda maniakaalse, kilavisilmi pisikest poissi vaatavat ning tema pringist olekust unistav rõvedameelse täiskasvanuga?
Ma ei saa ju terve elu oma selja taha lastel varjuda lasta, nad peavad kohanema ümbritseva ürgõudusega.
Hiljuti oli seminar postmodernismist. Tegin ettekande ning (jumala eest ma astusin sellesse seminari napilt kolmveerandtundi tagasi infarktihaiget elustanud õena ning käed värisesid nagu kanavargal) siis arutasime piiri, kust pole kunst enam kunst.
Tõin näitena tõrke tekkeks ilmselt a la pederasti päevaraamatu (pedofiilia on alaealise ning täiskasvanu seksuaalvahekord ning kummagi sugu pole määrav, pederastia on konkreetsel alaealise poisi ja täiskasvanud mehe vahel toimuv seksuaalvahekord - kes ei usu, võib fakte kontrollida mistahes sõnaraamatu ja/või entsüklopeedia abil).
Mingisuguselt maalt alates lihtsalt ei suuda, sest liiga räpane, ilge, nõme, rõve, masendav, marutõbise poolnälginud koera koolaga segunenu...
Just selline tundub meie ühsikond olevat nüüd, siin. Igakordsel uudiste lugemisel, telksu vaatamisel, raadio kuulamisel, elaval või vähem elaval mõttevahetusel tahaks minna ja visata ennast Surnumere sooladest tehtud vannivahuga täietud mullivanni H käte vahele, pesta ennast, juua ja armastada...
Unustada selle läbi ümbritseva maailma kidakeelne mõistusetus.
Vanaeestlane teadis rääkida, et enne koitu pidi alati olema kõige pimedam.
Tõlgime ja mugandame seda lauset ühiselt ning selgub ilmselt väikene nüanss, et enne rahunemist ja tasakaalustamist on ümbritsev kõige paranoilisemalt ja kroonilisemalt krampagoonias.
Marutõves, muhkkaktkus, leepras, kolmanda astme süüfilises....

neljapäev, 19. november 2009

Teadmiste-ja teadustepõhisus

Mõned päevad tagasi oli mul üpris huvitav vestlus teoreetilise seminari õppejõuga P.V-ga, kes andis mulle mõningaid suuniseid magistritööga edasi tegelemiseks. Ma jätan sõjakirjanduse kus kurat ning keskendun oma ennegi uuritud ainesele, Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukule".
Ma ei mõista, miks see raamat mulle nii hingelähedane on, vahest oma meeltult kärts-mürts-põmm-trahh loomusele, kuid igatahes ütles õppejõud mulle muuseas, et ma pole teooriapõhine inimene, et minu tugevateks külgedeks on ilmselgelt biograafiliste aineste kogumised ning süüvimine osaliselt ka autori olemasollu ning tema teatud äraspidisele kujutamisele oma loomingus. Sest olgem ausad - iga kirjanik puistab teosesse killu enda minast juba ainuüksi seeläbi, et tema käes on lobe sulg ning vahe mõistus.
Sõnaga, ma sain palju selgust juurde ning tean oma eesmärkidele paremini keskenduda. Kuid teisalt - kuna maja, pojad, töö nõuavad suuresti minu tähelepanu, siis ma peaksin mõningad asjad oluliselt oma elus ümber hindama. P.V sõnutsi pole kirjandus mitte töö, vaid elustiil ning see elustiil tundub mulle sobivat, aga... mida sellega pratiliselt peale hakata.....
Ma ei teagi. Ühtepidi tahaks jala selle ukse vahele luumurdude ning fraktuurideta sättida, aga teisalt - kas minus on piisavalt seda 20 % annet ning 80% higi, millest on rääkinud Edison?
Ma ei tea. Igatahes ei suuda ma ennast täpselt määratleda ka sellise avatud mõtlemisega kirjandusloolaste hulka, kellest näikse suur enamik kursusekaaslasi koosnevat.
Nt oli teisipäevases loengus arutluse all müüdid jms ning tuli välja, et enamike arvates on koolisõpitud baasteadmised suur müüt. Mille peale minu praktiline meel küsis, et kas 1+1 pole enam kaks?
Ma ausalt öelda sain veidi pahaseks nende sünergia ning müütide jutu peale ning ütlesin, et lugege vähem Matrixit ning mõelge oma peaga.
Mis aga kahjuks on jäänud meil ülikoolis üsna tahaplaaniliseks ürituseks.
Kuid kas me ei peaks kõikide nende teooriate, teadmiste, teaduste juures just sellisteks isemõtlevateks muutuma? Luues ja analüüsides, sünteesides ja süstematiseerides saadud teadmisi ning rakendama?
Näib et mitte, kuna meilt nõutakse pigem teooriate tundmist, kui et nende põhjal mingeid järeldusi teha.
Ma nt vaidlen - oma hädiseid titesamme kirjanduses sammudes - vastu Barthesile, mitte nõustudes tema väitega, et autor on surnud. Või nt ei vaimustu ma uuskriitika, strukturalismi, postkolonialismi, postmodernismi või veel mõne muu suunaga. Lihtsalt teades ja nendes orienteerudes, aga mitte nõustudes.
Kuid kas mul on selleks õigus?

pühapäev, 15. november 2009

Siin nüüd ongi see üheksa ajaühikut

Kurguni üleõppinud, ülelugenud, üleväsinud, ülearmastanud, ülemajandanud.
No sedasi natuke.
H-ga tegime rummikoola-vannivahu-Brütal Legendi-armastuse aja.
Kõike jagus ja rohkemgi veel.
Mis pagana vägi see mind tema poole tõmbab?
Ma isegi ei tea. Avastasime, et oleme üheksa aastat suhelnud. Tuletasime meelde neid pikki tunde arvutis, kui vestlesime ning siis jõudsime otsusele, et peaks kohtuma.
Ta tuli. Silmakliinikusse. Ootas, pikk punane roos käes. Tundsime üksteist kirjelduste põhjal kohe ära. Ning kui mu mälu mind ei peta, siis oli see 2000.a sügisel, oktoobris. Puruväsinutena nagu me mõlemad öisest vahetusest tulles olime, maandusime ühes veidi saljases kohas ning terve päev möödus mõnusas äraolemises ning teineteise otsimises. Ja leidmises ja jälle otsimises.
Ja nii on see otsimine ja leidmine käinud tänaseni. Üheksa aastat on pikk aeg teineteise tundmiseks, näha kuidas oleme muutunud, kuhu arenenud.
Millisteks on meid elu viimastel aegadel vorminud.
Kuidagi....ühes aegruumis viibinud kõik need aastad.
Ja ometi on meil mõlemal lapsed, eksid, kellega jätkuvad tshillipipraselt ülevürtsitatud suhted.

kolmapäev, 11. november 2009

Kes ma täna olen?

Ööpäev peab hakkama ennast kloonima, sest siis saaksin mina totaalselt kloonituna olla kõigis nendes kohtades, kuhu ma sellesinastse ööpäeva jooksul jõudma peaks.
Ööpäev võiks kulgeda kahes erinevas rööbiti jooksvas maailmas ning ma väga loodan, et ma kulgen longidundinaalselt, mitte diagonaalselt. Et ma olen siiski pigem samasuunaline, kui põikijooksev.
Sest nii ei saa see enam kesta. Ma lihtsalt lähen pooleks. Ja mitte mingit emotsionaal-moraal-mõttelist kahestumist, vaid sõna otseses mõttes - ma võin ära murduda.
Kaks nädalat olen ma kosmosesisese kokkuleppe kohaselt hulluv üksikemast õena töötav üliõpilasest majapidajanna-armuke, kes upub seitsme seminari ettevalmistuse, hooldekohustuste, töö, koolituste, lugemiste, pesemiste, toidukeetmiste sigrimigri virrvarris ja kaob kohe ära. 
Ahi, toidukott, toapõrand, raamatud, raamatud, raamatud, pooleliolevad tööd, ettekanded, nõelutatavad sokid, parandatavad sukad, valgendamisvirnas pesu, värviootav põrand, hiire ootel lõks (jaa, jälle on need jälgid elukad minu majas!!)
Täna kell kaks meenus mulle, et viimane eine leidis aset kusagil eelmisel õhtul, kahe insuliinisüsti ning unetablettide kättetoimetamise apokalüpsises.
Poegade suhtlen ma viimastel õhtutel telefonitsi, tuttavatele heidan käigupealt kilgendavalt hullu pilgu, segaselt sooja naeratuse, litsun korraks huuled vastu isa, poja, kallima, sõbra, armukese või kellegi teise põske ja lippan edasi, sest mulle tundub justkui jääks maailm seisma kui ma postkastist kuhujuvaid teateid ei nooliks, vaipu ei puhastaks, ei loeks, loeks, loeks, loeks.....
Tõlgi teksti, loe artikleid, tee patsiendiõpetusest tööd, torma, jookse, sibli, sebi.
Milleks?
Homme sama hull päev - tõtta tulistvalu haiglast koju, kahma pojad, torma lasteaeda, jookse koju, istu maha, joo kohvi, söö üks võileib, haara loengute ja seminaride materjalid, topi kotti poegade sussid, sugulase kingitus, tõtta trammi, sõida ülikooli, istu loengus, tööta kaasa, tee väike vahe, mine seminari, tööta kaasa, torma lasteaeda, haara pojad, jookse sünnipäevale, tule koju, küta ahi ja varise surmväsinuna voodisse.
Nagu sellel öösel, kui ma hiljuti H juurest veidi ülemeelikuna naasesin ning takso tagapingile enne aadressi ütlemist norisema kukkusin ja siis äärmiselt nõutu taksojuht ettevaatlikult sõitis minu koju ja patsutades mind üles ajas.
Vankusin tookord voodini, saapad pildusin hoolimatult ühele poole, kindad, sall, eskimo, käekott, võtmed ja ehted tähistasid pudenemisrada ning vajusin meiki mahavõtmata, teksades, kampsunis voodisse lääbakile. Nagu purjus traalimees, kes just on heeringanormi sajakordselt ületanud.
Ning kes ma olen siis täna? Ületöötanud, depressiivne, väsinud, vanduv, tüdinenud, kuid ootel.

teisipäev, 10. november 2009

Teade

Mõned nädalad on olnud kiired. Ülla-ülla, tegelikult on viimased kümmekond aastat möödunud nii, et ma ei märkagi enam aja kaduvust, aastaaegade muutumist, hommikut, päeva ja õhtut.
Alles oli hommik, juba on jälle õhtu, päeva vahepeal polnudki, aga midagi ma ju ometigi tegin?
Jaa, istusin kolmes loengus, millest kaks möödusid ohtra mõtlemise ning seminarivormiga,siis süvakeelne grammatiline inglise keel.
Rääkisin, vestlesin, töötasin kaasa, võtsin osa. Arutlustest, stereotüüpidest.
Ühe teemana me käsitlesime religioone, uskumist. Oli muigamist ning sügavat enesesse vaatamist. Mõtisklemist. Surma, aja, elu, mõistuse üle. Millesse me ikkagi ja miks usume.
Seminarid kulgesid edukalt, sest mida siis muud öelda, kui oled korralikult ja põhjalikult ette valmistanud. Kuid mitte see pole hetkel blogis teemaks.
Aastaid tagasi, kui ma pärast mõneajalist haiglast eemalviibimist naasesin oma põlisameti juurde (teine katse), sai minule sealses osakonnas mentoriks, õpetajaks ning suunajaks õde E.V, meil tekkisid kuidagi mitte ainult sõbralikud, vaid hooliv-austavad suhted. Me saime väga hästi läbi. Ta on selline suure kondiga, veidi ülekaaluline naine, tohutult heade juustega, alati toimekas ja kraps. Mida ikka öelda inimese kohta, kes juhtis autot, majandas metsategu, kamandas tütrepoega, hooldas onu, ämma, ema? No selline pidevalt keerlev ning tegudes.
Mõnda aega me polnud nüüd kohtunud ning minuni jõudis ringlev kõlakas, et E.V on pikalt haige ning eile oli tema ametlikult pidulik töölt saatmise pidu.
Võtsin lilled ning liitusin selle nukra pidupäevaga. Olin aru saanud, et E.V-l on miskit südamega, aga äraminekupeol ma nägin teda.....ja pidin jahmatusest toolist mööda istuma. 
See polnud see naine!!! Kõhnunud, higistava näoga, jumetu, tuhm, käed torgitud loendamatutest verevõtmistest, brünett parukas veidi viltu.
Peol visati nalja ja räägiti lugusid "vanadest" aegadest. Sain olla veidikene, nii pool tundi, tuli naasta osakonda.
Palusin teda tulla saatma ning küsisin otse silma vaadates, kas ta põeb vähki. E.V jaatas.
Ja ma nutsin, nutsin nii väga, et mulle tundus nagu ei suudaks ma kogu maailma pisaraid oma silmadest ära nutta.
See hea inimene ka!! Oli minu reaktsiooniks. Ta vaatas mulle otsa täpselt sama pilguga, mida ma nägin oma ema silmades. Ta lausus, et ta usub nüüd. Usub kõigevägevamasse ning lootust pole kaotanud.
Kuid need silmad, silmad, silmad......
Sinna olid kogunenud kõik - surmahirm, millegi lootus, millegi akrtus, hämmeldus, tuimus, tühjus - kõike korraga ja üheaegselt.
Ma tean, et see naine on mulle olnud tööalaselt ema eest. Ja ma olen kaotamas jälle, teist ema. See pole võiamlik.
Ma kallistasin teda, kohutavalt kõvasti, nagu oma emagi ning oleksin tahtnud ... ma ei tea....
Laotada võrgu? Tõrjuda eemale haigus? Anda talle kogu olemasolev luuüdi, et teda sellest koledast haigusest päästa?
Miks? Miks? Miks?
Miks haigestuvad parimad parimatest? Kus on kõikenägeva keskme silmad, kõrvad? Kurat, kas tal oli paha tuju või kui ta inimeste elutrumlist vähiloose tõmbas?
Mille eest ta häid inimesi karistab?



pühapäev, 8. november 2009

Pühapäev

Kristlastele tähendab pühapäev hingamispäeva, aeg, millal minnakse kirikusse ning mõtiskletakse.
"Jussikese seitsmes sõbras" tehakse terve nädala kõvasti tööd ning Pühapäevaga tantsitakse ja laudakse.
Tänapäevastele on pühapäev nädalavahetuse viimane päev ning inimesed valmistuvad reeglina uueks töönädalaks, koolinädalaks, lihtsalt mõnusaks õhtuks.
Pühapäevaga seonduvad pannkoogid. Mõnus telksu ette maandumine. Kooliasjade üle vaatamine, riiete valmispanek. Kõik ikka uue nädala nime, mis rõõmsalt õitsedes esmaspäevaga algab ja siis jällegi pühapäevaselt päädib.
Mingi saade, mis märgib nädalalõppu. Mingi tgevesu, mida tehakse just siis, sellel konkreetsel ajal.
Selline nädala viimane päev.
Aga oi kuidas ma ise, pühapäeval sündinu, seda päeva ei kannata. See pole üldse põnev.
Lihtsalt on nii.
Varemalt oli nii, et ma koolilapsena pakkisin kokku oma õpitu ning kontrollisin üle riided. Mingil vahepealsel ajal ma käisin tihti pühapäeviti tööl.
Kui ellu tuli E, siis tähendas pühapäev temast lahkuminekut - kuni järgmise reedeni. Esmaspäeviti me saatsime tavaliselt teineteisele kirest joobunud sõnumeid ning ei jõudnud järgmist nädalavahetust ära oodata, kuid pühapäevi me ei talunud eriti kumbki.
Siis saabus periood, kus nädalapäevad kaotasid erilise tähenduse ning konsentratsioon oli kaldunud lihtsalt toimetamistele.
Seejärel mitmed aastad tingnimetuslikku kontoritööd - pühapäev oli tavaliselt tundideks ettevalmistamine, tööde parandamine, e-kooli kontrollimine.
Aga praeguses ajanappuses, tegevusrattas, pidevalt agoonilises ruttamises, sehkendamises on pühapäev üks paljudest päevadest nädalas.
Selline, mis märgib järjekordse nädala lõppemist, et samaliselt suubuda.
Uute tegemiste ringi.
Kõige vähem kannatan ma pühapäevade juures neid uniselt ja loiult venivaid pärastlõunaid.
Hommikul teed pannkooke, käid jalutamas, õpid, loed, paned asjad valmis, kuid aeg kuskil kahest viieni on tuim-tuim. Pole enam hommik ja veel pole õhtu.
Aeg lohiseb. Liiklus on hõre, taevas tume - pühapäeva õhtupoolik saabub.....

laupäev, 7. november 2009

Kõikide hülgajate ema ja isa....

21.01.2003
12.06.2003
15.09.2003
04.08.2004
13.02.2009
06.11.2009
Kuupäevad. Mingil põhjusel siia ülestähendatud ja kirjutatud. Teistele ei ütle need midagi.
Minule ütlevad. On ülimalt kõnekad. Ilmekad.
Minu elus tähendusrikkad ning.... kahjuks ka koomastavad.
Need on kuupäevad, millal minu poegade isa on oma pojad hüljanud.
Kui oleks mingi rekorditeraamat, siis tõenäoliselt oleks E seal esikohal. Ligi seitsme aasta jooksul. Seitsme aasta jooksul kogunenud sellised rebestavad "tähtpäevad".
Ma olen alati üritanud mõelda sellele nn isadusele mitmeplaaniliselt. Olen alla neelanud oma uhkust, talunud E käitumist, mõttetu mehe, arglikku pomisemist, kes pole muuga ennast tõestanud, kui ainult sellega, et ta ei raatsi oma ihnsuses poegadele raha maksta.
Ta ei tunne nende tegemiste ja toimetamiste vastu vähimatki huvi, ta ei suuda neile anda mitte midagi sellist, mida võiks nimetada eeskujuks - suunavaks/juhtivaks/mentorlikuks.
Ligi kuu tagasi tuletasin ma talle kirjatsi meelde, et hallo, mees, sa oled küll tähtis arst Soomes, aga saadaks nüüd üks väike kaart poegadele. Et nad küsivad oma issi kohta.
Imelikul kombel E helistas ning me lubasime üle helistada, millal ta siis täpsemalt poegadele järele tuleb, et neid oma külma maamajja nädalavahetusele viia.
Tõde tuli selline, et ta ei täpsustanud midagi üle ning hakkas mulle eelmisel reedel oma psühhodeenilisel kombel vastamata kõnesid tegema.
Ning tal jätkus häbematust ilmuda minu ukse taha poegi nõudma tulla - eelnevalt polnud midagi täpsustatud. Muidugi tuli sellest üks selline ebameeldiv vestlus, kus ma lihtsate sõnadega ning üsnagi häälekalt tegin tema, tema perekonna, tema naise ning kodu ja hariduse, mõtete ja iseloomu kohta piisavalt palju negatiivseid märkusi. Härra solvus ilmselt südamest ja...
eile siis selgus tõsiasi, et ta ei vaevu enam poegadele seda minimaalsetki elatisraha maksma.
Ma olen nii siiralt üllatunud tema käitumisest, sest ta on kuus korda, kuus korda!!! lõpetanud poegadega suhtlemise oma mingite isiklike, egoistlike ja oma ema poolt äärmiselt juhitavate arvamuste põhjal.
Ning ainus, mida ma olen temalt oodanud, on lause: "Ma tahan meie poegadega olla"
Aga tjahh.... see ootus on liiga suur. Ta ei taha neid üldse näha ning ausaltöelda ei tea ma enam kuidas meie poegadele otsa vaadata. Sest sisuliselt ei tee ma talle selleks mingeid takistusi, lihtsalt asjad tuleb väga kindlalt eelnevalt kokku leppida. Ning üks kümne vastu - järgmisel nädalavahetusel ta ei saa, ei suuda, ei või nendega kohtuda, sest mingil iks põhjusel on tal muud asjad.
Ta väärib sotsiaalset nominatsiooni - kõikide hülgajate ema ja isa.
Kuid õnneks, õnneks on poegadel olemas ema ning selle vastu ei saa ükski loodusseadus, moraalinõue ega üldkehtestatud norm.
Igatahes edu talle. Ma loodan,et see laps kelle ta saab, on natukene õnnelikum. Ning ma millegipärast arvan, et kõnekäänd - see mida sa teistele teed, tuleb sulle ringiga tagasi - saab aastatepikku tõeks ka tema elus.

reede, 6. november 2009

Klassikaaslased

Pidada olema nii, et kui panna kirja vahetu emotsioon, siis võib lugeja saada selle teksti tundeerksusest valed mõtted ning tulemus võib olla sootumaks teine, kui kirjutaja enda ootused loetu mõjudele.
Võib-olla, ma ei tea.
Käisin hiljuti oma endiste koolikaaslastega kohtumas. Selline aktiivne grupp, kes kaks korda aastas kokku saab ning siis suheldakse (loe: klatshitakse neid, keda kohal pole). Grupituumik - kolm neiut/naist on alati kohal, ülejäänud liikmed vahelduvad.
Kuna nendega keskkooli lõpuni ma oma haridusteed ei jätkanud, siis mingiks ajaks jäid meievahelised sidemed kaugeks ja külmaks. Kuigi - ega nad kooliajalgi mul kellegagi eriliselt soojad ja lähedased polnud. Miks, ma ei tea isegi, lihtsalt olin selline eraldi. Mitte heidik, aga justnimelt eraldi. Mõnega suhtlesin, aga seegi jäi napiks.
Ma küll jälestan sõna positiivne (positiivne inimene, positiivne mõtlemine...prrrrr), kuid üllatusega ma märkasin, kuivõrd vähe on koolikaaslased muutunud. Ja me pole enam poisid-plikad, vaid kõik teatud pagasiga pereinimesed.
No värskelt emakssaanutel keerles palju juttu lapse/laste ümber, räägiti autodest, ühest meie surnud koolivennast (teine, kes minu teada manalasse laskus, esimesena hukkus üks Estoniale jäänud tüdruk), endisest matemaatikaõpetajast, elufilosoofiatest etc, etc, etc.
Nagu ikka, kui kohtuvad inimesed, kes saavad oma jutte alustada: "Kas te mäletate seda, kui...", "On teil meeles..."
Aga lahku oleme kasvanud. Kõik oleme eraldi sirutuvad puud.
See on kummaline, sest kasvutingimused, kasvuühiskond, kool - need on enamikel sarnased, kuid kodud olid erinevad ja sealt on saanud alguse ka ilmselt meie vahed teiste inimestega.
Üks koolivend mainis ära, et olen sirgjooneline ja teine ütles, et olla räägitud intrigeerivatel teemadel.
Ning ma vaikselt vaatlesin oma ühte ilmselt allakäigutrepi kolmandal astmel seisvat meest, kes kunagi oli selline üleprahi kutt, vaatasin ühte teist koolivenda, kes räägib istumise jooksul neli sõna ja ülejäänud aja libistab õllekest. Vaatasin neljakuise tütrega istuvat endist tantsijannat, keda varemalt ehtisid kunstküüned, juukse- ning ripsmepikendused, kuid kes nüüd jahmatavalt heas vormis olevana nägi sadu kordi kaunim välja kui kunagi varem, sest ta säras.
Vaatasin kahte pooleteise aastaste poegade ema ning nägin nende olekus veidi ... ma ei tea kuidas seda öelda... kuhtumist?
Ja ma mõtlesin. Palju mõtlesin. Praegugi mõtlen. Mina neist ja nemad minust. Ma arvan.
Mis on muutunud. Kui on muutunud, siis mis suunas ja mis on selle muutuse tagajärjed? Kas need tagajärjed on omakorda muutnud midagigi....

teisipäev, 3. november 2009

Otsustasin selle teoks teha

Mitu-mitu aastat on olnud tahtmine teha midagi erakordset, suurt, sellist, mis mõned inimesed õhku ahmima paneb.
Olen tahtnud kirjutada midagi, mida varem pole olnud, aga tuleb tunnistada, et meie kultuurmaastiku kuukuplite vahel sõelub "kirjutajaid", "kirjanikke", "kirjatsurasid" minutagi rohkem kui külluses.
Loen ja kadestan. Küll jookseb mõnel ikka klaviatuur kädinal!!!
Endal aga tuleb vahel tõrge ette, no ei lähe mitte. Tulistad klahve, aga mõtted on tühjad. Vaatad, et süntaks ok, aga tulemus kasin.
Üks õhtu latrasin kolleegiga - ta on üldiselt mulle aseema või kasutädi vms, no põhimõtteliselt on tal endal kaks poega ning tütre puudumisel teeb ta minuga kõik naisjutud alati tasa.
Selline mõnusa auraga mõnus naine.
Rääkisime sellest minu kirjutamissünnitamisest ja kolleeg mainis möödaminnes, et mis ainest sa ikka niiväga otsid - sul terve romaanijagu armastust, hülgamist, reetmist ja tülisid võimalik paberile kritseldada.
Ja ma mõtlesin, et miks mitte? Tõesti oleks ju võimalik valmis sehkendada selline jutt, kus on see kõik sees, mida E teinud ja mitteteinud on.
Kõik - kuidas meie lugu alguse sai, kuidas kulmineerus, kuidas päädis ja tänaseni ikka kuidagi rahulikke tuure võtta ei taha.
Kusjuures, mul tuleb häbiga tunnistada, et tema peale lõugamine teeb alati mul tuju heaks, sest ma kujutan elavalt ette, kuidas ta ohib ja ähib ja pärast oma põhuilmelisele (no on tühjapilguline naine, ei räägi seda üldse halvustavalt) sellest kõigest ette kannab.
Muide - vaene loomake on oma raseduses täiesti veidrikuks muutunud - ülepäeva laadib ta oma kontole pilte, mille kohta E on kunagi öelnud, et temast jäävad fotod alati tobedad (mis muide vastab ka suuresti tõele - ta pole fotogeeniline ning näeb neil alati kuidagi kohtlane välja, kuigi elusuuruses on nii.. eee.. enam-vähem roogitav). Mul tekkis kohe täitsa küsimus, et miks ta seda teeb? No esitada ma talle neid küsimusi ei saa, sest põhupeake blokkis mind oma kontolt ära. Ja teist korda ma TALLE küll sõbrakutset saatma ei hakka.
Tegelikult pole mu seda ka sünnis ega vajalik teha. Noh, ma pole tema suhtes oma mõtteid E eest just varjanud kah...
Aa mis ikka.... On kuidas on.
Põhimõtteliselt naastes selle kirjutamise teema juurde .... ma kirjutasin. Vahepeal jõin ja armastasin, aga kirjutasin.
Põhimõtteliselt panin paika jutustuse kondikava, märkisin ära olulisemad sündmused ning mis peamine - sealt tuleb alasti tõde.
Alastiolekut - ja mitte metafoorset- oli meie suhtes muidugi palju, väga-väga-väga-väga palju ning kõik seigad kirjutan ma häbitult ja häbenematult sinna jutustusesse sisse.
Esimesest suudlusest. Esimesest olemisest. Esimesest ühisest ööst. Esimesest tülist, esimesest lapsekaotamisest. Esimesest kohtumisest Õ-ga (E ema), esimesest vana-aastaõhtust Raasikul minu, minu venna ja venannaisega. Esimesest ühisest suvest.
Meie ühistest kolleegidest, ühisest koolist, ühiste poegade saamisest, esimesest hülgamisest, teisest hülgamisest, suhtelõpust, emasõimust.......
Ma räägin kõikidest nendest asjadest. Ausalt ja avalikult. Ei salatse ega varja.

pühapäev, 1. november 2009

Värvid ja .....

Roheline, sinine, kollane, punane, must, valge, kuldne, hõbedane, hall, valge, roosa, lilla, oranzh....
Kes jõuaks värvigammasid kokku lugeda!!!
Neid on tuhandeid. Erinevates pool,-ala,- vahetoonides.
Kõiki värve ei jõuaks kunagi kasutada või tunnustada. Sestap harjuvad inimesed elu aja jooksul kasutama selliseid värve, mis neile meeldivad, sobivad ning mõnusad paistavad. Nii olmes, kui riietuses, igapäevases elus kui pidulikel juhtudel.
Erinevatele inimestele sobivad erinevad värvid. Mehed pööravad reeglina suhteliselt vähe sellisele pisiasjale tähelepanu. Küsi mõne mehe käest missugused on tema naise silmad ja ta vastab külma rahuga:" Hallid vist."
Paar päeva tagasi uudistasime armukesega teineteise silmi ning avastasin üllatuseks, et temal on pähkelpruunid silmad, rohekate täppidega, minu puhul jäi õhku arusaamatus, kuid kompromissina kõlas, et ilmselt siiski rohekas-hallid.
Aga tulgem tagasi nende värvide juurde, mis on ainult osaliselt loodusest kaasa tulnud. Inimkasutuses ja-sobivuses toonid. Mis nendega siis on? Mõnikord mõjuvad ju inimesed kuidagi vanemana, närtsinuna, suisa inetult. See muidugi on väga subjektiivne lähenemine, sest alati tuleb arvestada maitsekuse/maitsetusega.
Punapeadele tunduvad sobivat enamik rohelisi ja siniseid toone kui valatult, miks ei tea. Kuidagi väga särtsu täis lähevad need toonid siis.
Blondiinide värvid on tavaliselt mõned punased, erksad sinised, vahel ebatavlise harmooniana mõjuvad beebiroosad toonid, kuid kindlasti ei tohiks heledajuukselised naised kanda pastelseid rohelisi, beeže varjundeid. Kollane on üsnagi välistatud, sest nad tunduvad kuidagi päikese kätte jäänud kapsalehtedena. Selline luitunud olek. Prrrrr......
Vahel aga panevad blondiinid selga endale kuldsetes toonides riided - see on aga suisa õudne, sest kuldne on pretentsioonikas toon, nõuab stiilitunnetust ning olgem ausad - tumepruuni või sitikmusta ning üsna korralikku juuksepahmakat .
Nt hiljuti nägin ma naist, kellel seljas kuldse seelikuosaga ning mustjaskuldse topilaadse ülaosaga kleit, mille vööl kobrutas miskine kuldne sõlmseos. Vaatad esiti et oo, mis huvitav riideese ning siis märkad maitsevääratusi lademetes - üldmulje oli kui mitte öelda et kole, siis sobimatu igatahes. Naine nägi välja leebelt öeldes venelaslikult maitselage. Justkui kuskilt Kapa-Kohilast välja karanud külatüdruk, kes õõvastavat riietust kandes pani selle selga valel ajal, vales kohas ning kleit ei sobinud tema teo ega näo, keha ega olekuga absoluutselt.
Kuid mis teha, kõikidele pole antud kõike ja ühtlaselt. See on elu üks paratamatusi.

reede, 30. oktoober 2009

Ma armastasin sakslast

Loen siin ühte Tammsaare raamatut. Kaunis lugu eesti üliõpilase ja balti paruni lapselapse armastusest. Armastusest, millest asja ei saa. Noormees peab poolnäljasena (ja mitte ainult toidunäljasena!!) päevikut, õieti küll kirjutab romaani, millesse ta paneb väga palju filosoofilist mõtet.
Ta on üüriliseks ühe üsna emantsipeerunud majaprouaga pererahva juures, magatab aeg-ajalt teenijatüdrukut (oi, see seik vist on sisse toodud selles telelavastuses, kus mängivad Veermäe ja Barbantshikova?) ning kuulab emanda targutusi meestest ja naistest, elust, armastusest. Kõigest ja ei millestki.
Pidev heietus armastuse olemuse ümber. Võimatu armastus, sest üks on eestlane ja teine saksa aadlipreili. Kusjuures haritud eestlane. Kuid vaene. Ja mitte just hea välimusega.
Selline tegelikult mittekuhugiviiv lugu, mis lõppeb enne, kui alatagi jõuab. Kurb tegelikult. Sest mulle jääb loetust mulje, justkui poleks tegemist muu kui pelgalt kipitama jääva kirega.
Kummaline vastuoks tekkib seal raamatus - eesti korporant töötab ning teda ümmardatakse, balti paruni lapselaps aga rügab härja kombel tööd (õpetab lapsi, teenib vanaisa), lausa kivipõrandate küürimiseni välja.
Romaani läbib kentsakas sakslaste kummardamine vihkamine. Majaproua  silmaklappidega nägemine
 "saksa majaprouade juures teenib teenija korralikumalt ning sakasa majaproua erilised retseptid" ja Erika vanaisa aadliseisuse rõhutamine panevad hingele paar painet. Majahärra küünilised vahemärkused abikaasa teooriate kohta......
See on läbinisti imelik lugemine, kuid samas ligi 80 aastat hiljemgi üllatavalt kaasaegne (Oskari koondamisoht, teadmatus tuleva ees, võimetus abielluda etc, etc, etc).
Kuid miks imelik, küsin ma endalt? Sees tuleneb minu loomusest. Minus on alati olnud olemas algatusvõime, vastuvõetud otsuse suunas liikumine ning samas ei eita ma teatavat kauboilikku üleratsutamist - soovides midagi tahta, ma ei vaata üldse ohvrite hinda vaid tean, et mäng väärib küünlaid kõigele vaatamata.
Selle iseloomunurgaga olen ma muidugi endale alati suutnud teatud pahameelt kaasa tõmmata, kuid mind sellised momendid eriti ei heiduta.
Seega - ma ei saa aru, mida need noored ootavad? Miks nad ei tegutse? Või miks see tegutsemine nii kaua aega võtab? Või miks nad vähemasti ei suudle? Elu on tegelikult lihtne. Tahad inimesega koos olla? Ole.
Oled inimesest tüdinenud ja ei taha enam koos olla? Siis lõpeta suhe. Mingi müstilise armastuseheietus muutub pikapeale igavaks.
Ja olgugi, et ma Tammsaare sõnasuutlikkust kõigiti austan ja hindan ning olgem ausad - tema keelekasutust, stiliseeritud kõne, priimat süntaksit ja külluslikku leksikat naljalt Eestis üle ei trumbata, ta on hea - sisud kalduvad loperdama ja venima.
Balti sakslast visandab Tammsaare natuke veidrikuna, kes suudab ainult minevikuhiilguse najal olevikku taluda ning aduda tuleviku tumedust.
Majarahvas on kui laisaks muutunud tõuk, kes täissöönuna elu sekundaarväärtusi kõrgemaks hindab kui põhiväärtusi.
Teenijarahvast kujutatakse armetute ussikestena igapäevaselt hingitsemas (kusjuures teenijaneiu nimi tundub viitavat Kibuvitsale - Loona, kes on soomustüdruk Loonale absoluutselt vastand, nii välimuselt kui olemuselt).
Eestlasest aga kirjutab vanameister kui selgrootust, tahtejõuetust, vaesest, näljasest, ilmetust, mõttetust mehest.
Kuhu jääb eestlaste tõsimeelse jonni kuvand? Kuhu kaob aadlike suursugusus?
Need taanduvad, kaugenevad, mahenevad. Muutuvad.
TEISENEVAD, vahetavad ajuti oma kohad, tunduvad ebamäärased.
Kuid mis meenub loetust? Armastuse üllus? Võime tuua sellele pühamule mingeid ohvreid? Õppida teatud naiseliku kavaluse nippe ohjamaks mehi?
Kõik need nüansid kokku vist.
Ning samas lugedes seda romaani, kangastusid mulle mõned kirjanduslikud paarid, ilmselt suhteliselt tammsaarelikult stereotüüpsed: Indrek ja Ramilda; Indrek ja Karin; Anna ja Villu, Rudolf ja Irma, Irma ja Eedi, Eedi ja Lonni.
Mis aga ühendab eelnimetet paare? Ma mõtisklesin selle üle kaua-kaua.
Ja välja mõtlesin.
Ma eeldan vähemasti nii - mehe ja naise vahelise küdemata jäänud kire kütkeis siplemine. Inimahelate põrgus ujumine ja .....uppumine.

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Hoolimatusest

Kummaline vahejuhtum leidis täna aset. Tulin suure poekotiga bussi, otsisin vaba kohta - hommikune aeg ja kell sealmaal, et kõik, kes kuskil peavad olema, on seal ning sõidavad vaid pensionärid, koduperenaised, koolivaheajal lapsed ning graafikuga töölkäijad.
Sõnaga - buss oli peaaegu tühi. Ühel kahesel pingil oli sügavas unes vene mees. Selline nooremapoolne. Ma läksin tema juurde ja patsutasin põsele. Mees tegi vaevu silmad lahti. Ma ütlesin talle, et ta oma peatust maha ei magaks ja rahakotti hoiaks, mis näpu vahel oli. Mees ainult mõmises spaziibo ja uinus jälle.
Minu lähedal istus väga soliidne eestlanna, selline kuuekümnene ning kõverdas põlglikkusest huuli. Tema jaoks oli see mees ilmselt mingi madal muru, langenud leht, kelle pärast ennast pingutama ei pea, kelle jaoks pole vaja olla inimene. Ma vaatasin teda pika pilguga ja peast sirises läbi vool - see mees on ju kellegi isa, vend, poeg, sõber. Kas ma tahaksin, et minu isasse, venda, poega, sõpra sedasi külmalt suhtutaks, kui ta on võib-olla mitte just kõige paremas seisundis. No oli purjus, oli, mis siis?
Mõtisklen siin tassi kohvi juures nüüd sellest, kas inimlikkus on kadumas? Kas hoolimatus võtab sedasi meie südametes maad, et me enam ei taju ümbritsevat reaalselt?
Mäletan, kuidas ma kartsin koju minna, kuna veerandihindena valitses tunnistusel matemaatikas kaks. Kuidas ma istusin ühel trepil ja nutsin, sest kartsin. Üks vanem proua tuli mööda ja küsis, mis lahti. Seletasin talle. See naine ütles: "Ma matsin eile oma ainukese poja ning ma ei nuta. Mine koju ja ära kunagi selliseid asju enam karda."
20 aastat tagasi ei saanud ma sellest naisest aru, nüüd saan. TEMAS oli säilinud hoolimine, inimlikkus. Tema, pojamatnu, suutis jälgida ühte kooliplikat ning tunda tema nutu põhjuse vastu huvi....
Ilmselt mängib minu alatises asjadesse sekkumises siiski oma osa töös, mida ma teen. Ei saa olla õde, kui sind ei huvita hoolitsemine.
Kuid äkki ma täidan sellise hoolitsemisega mingit tühjust endas?
Ma kardan sellele vastata. Ausalt...

pühapäev, 25. oktoober 2009

Kuidas mõista romantikat?

See oli nii romantiline....
Selles kohas on romantikat.....
Milline romantiline õhtu, milline romantiline olustik.....
Kuid mis see on? See romantika? Mis selle tekitab? Kuidas seda ära tunda?
Ilmselt on nii mõnigi hetk selline, millest sa saad rääkida, et see juhtus nii, see oli kõige romantilisem hetk minu elus. Abieluettepanek, esimene suudlus, tutvuse algus, mingi muu sündmus... Õhk on olnud tiine SELLE ootusest.
Kuid blogija meelest romantika ei pruugi siiski olla seotud inimesega, kellega sa füüsilist armastust jagad.
Võin vanduda, et poegadega Patkuli treppidest lumesajus ülesjooksmine ning pärast vaarikatee joomine ning värskelt ahjust võetud piparkookide söömine ühes väikeses vanalinna kohvikus, taustaks prantsuse akordionid, oli samavõrra romantiline kui nende isaga Kaberneeme rannas suure kivi juures rätikus sees istumine ning ploomide söömine. Olime just alasti ujumas käinud ning päike loojus selles tuulevaikses lahes. Oli augustilõpp...
Romantikaks saan nimetada ka H-ga vannis vahumägede vahel olemist, ümberringi küünlad, läheduses punane vein ning praokil ukse vahelt voogamas Lounge muusika.
Ka vihmases pargis käsikäes jooksmine, kastanimunadega loopimine, suudlemine ja naer sügisõhtus on romantika.
Armastusjutte kaminatule paistel lugeda on romantiline. Alasti suveöös ujumine on romantiline.
Edelatuuletga sügisõhtus õuevee alla pesemine on romantiline, kuupeegeldus jões, kui kõrred sahisevad ning sinu piha ümber poetub tugev käsi - on romantiline.
Romantika olemuse teevad eriliseks hetk, selles olevad helid, lõhnad ning kahtlemata inimesed, kellega aega jagada.
See kõrgub. Meis endis, laseb paista ja paistab ise. Mõjub ning joovastab.

laupäev, 24. oktoober 2009

Hommik

Laupäevane sügishommik,
langenud lehed ja kleepuv asfalt.
Vares, udune linn, üksik auto,
koliseb inimtühi tramm.
Jahedus ja rõskus.
Öö oli haigla akende taga rahutu.
linn vilkus, praksus, mürises
elas toimekat reedeelu
Haigla vaikides uinus ja harva helises-
keegi hädaline veekruusiga.

Kõnnid
kinnastes käed sügaval taskus,
teele sai heidetud sigaret.
Roidunud keha ja kõrged saapad
ootab sind soe kodu,
unekuumad pojad.
Kõnnid
ja peas on eesootavast mõtted
nii erinevad,
sest on laupäevane sügishommik

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Ema saanuks täna 55

Poole aasta eest olime ema surivoodil. Ta läks. Oma kodust. Oma laste juurest.
Me olime vennaga tema kõrval kui see juhtus.
Tundus nagu oleksin jäänud sellest hetkest alasti. Igiammuseks ajaks riieteta. Sest nüüd polnud enam seda õlga, mille najal nutta, polnud enam seda kätt, mis põske paitaks, polnud neid nõuaandeid, mida vajanuksime.
Kõik muutus. Kõik.
Ja nüüd on täna esimene sünniaastapäev. Urn on kapil, küünal põleb selle ees ning emast on raamitud pilt. Ta seisab naeratades laiaäärelise kübaraga. Foto on mustvalge, kuid isa mäletas selle pildi tegemist. Ütles, et olime just kolinud Kadriorgu ning olime perega esimesel jalutuskäigul. Ema kandis tumerohelist mantlit ja tumerohelist kübarat ning tal oli vanaroosa käekott ja vanaroosa pallon. Punakad juuksed läikivalt kohevile harjatud.
Ta seisab selle fotol, käed taskus ning naeratab. Mõnusalt. Koduselt. See on selline emalik naeratus. Õnnelik, rahulolev.
Sellisena tahaksin teda alati mäletada, kuid ei, ei saa. Sest silme ees on tema viimased päevad, kui ta kuhtunud ja kurnatuna vaevles.
See oli tappev. Näha teda sellisena. Ja ma ei saanud teha rohkemat, kui süstida valuvaigistit, niisutada kuivavaid huuli, katta teda tekiga ning valvata, lihtsalt valvata.
See on soolane haav, mis kuidagi ei kasva kinni. Veritsev ning aegamisi endast märkuandev.
Sest ema - ta oli midagi sellist, mida miski ei asenda. ta oli ju olemas. Mulle, vennale, minu poegadele, meie isale, tema õele ja õe perele.
Ainus, mis mind lohutab on teadmine, et ta on seal kuskil. Kaugel Eikuskimaal koos oma vanemate, vanavanemate, tädide ja onude, vendade ning kõikide teiste meie suguvõsast manalasse pudenenutega.
SEAL on ta terve ja nooruslik, pakatav energiast, toimekas nagu alati, kui ta veel haige polnud.
Ohh, ema. Sa ei pea MEIE pärast muretsema. Sa tegid endast kõik, et meile elu anda ja meid suureks kasvatada.
Ma kasutan SINU telefoni. Justkui talismani. Mul on sinu pluus seljas ning ma kannan sinu käekotti. Igakord, kui ma midagi sellist teen, mida sa mulle õpetasid, siis ma mõtlen, et kuidas ta nüüd seda täpselt juhendaski. Kuidas ma pidin sellega nüüd hakkama saama.....
EMA - sa oled meis endiselt olemas. Tedretäppide näol minu ja poegade nahal, retseptidega, mille sa kaunikirjaliselt oma musta kladesse kirjutasid. Kunstiraamatutega, mis riiulis on, maalidega, mis toaseintel ripuvad. Piltide, rõivastel, mööblil. MEIE MÄLESTUSTES.
Kus iganes sa praegu ka poleks - ema me oleme mõtteis sinuga.