“Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi, jah just nõnda vabalt vaarisa moodi”, lauldi 1988. aasta vabaeestlaseks saamise revolutsioonil. Lauluväljakul, kus aduti 300 000 inimese ühisel mõttel, et veel kolm platsitäit ja ongi kogu meie rahvas. Uskumatult ühteliitev ja kokkuhoidev. Sinimustvalget nähes silmanurgast pisarat pühkides. Eestlased, laususime ja lõime endale vastu rinda ning ümisesime Matiiseni klahvpillidelt voogavaid laulusid. Me tundsime ennast eestlastena, ühtse rahvana, igavesti orjakütkeis olnutena, keda on rüüstanud ristisõdalased, naabrid lätlased ja tohutu vene karu. Me laulsime oma vabadusest, hinnates ajalugu ja saades uuesti aimu oma juurtest.
Aga juba eluajal elavaks klassikuks tituleeritud uuema Eesti inimsoo esindaja, kirjanikuhärra Kivirähk tõlgendab praktiliselt igas teoses eestlust, eestlast ja eestimeelsust pigem meelevaldselt kui realistlikult. Ka oma teoses “Mees, kes teadis ussisõnu”.
See on kummaline romaan, pigem irooniline mõttekäik põliseestlaste elust metsade rüpes, kui tegelikust ajaloolisest tõest. Kivirähk paiskab ümber kõik senituntu- ja teatu.
Millest räägib mainitet raamat? Viimasest päriseestlasest, Leemetist, kes oma metsaselavatelt, põdralihast toituvatest, ussisõnu tundvatest perekonna meeshingedest, kuuvihtlemisega tegelevatest naistest, ürgusklikest hõimukaaslastest ja perekond perekonna haaval metsast välja kolivatest asukatest on täiesti viimane isik, kellele jääb ustav ülesanne hoolitseda magava Põhja Konna eest.
Leemet on mitmetes asjades viimane – ainuke laanemeestest, kes räägib ussikuninga(nna) Intsuga, viimane, kes kohtab oma teel merepõhja magamaminevat ürgkala, viimane, kes saab jätkata järeltulijate korral oma põlismetsa inimsugu. Seda viimast aga ei juhtu, sest lapsepõlve mängukaaslane Hiie murravad maha hundid, noorusearmastus aga lahkub perega metsast, läheb põllule ja tallu elama, hakkab sööma musta leiba ning saab ristirüütlite väepealiku armukesena tolle sugu lapse emaks.
Romaanis näidatakse küüniliselt ja selgelt, kuivõrd rumalad ja kergeusklikud on inimesed, kes võõra võimu, väe ja usu lihtsalt, eriliste pealekäimisteta omaks võtavad, sarnanedes tänapäeval ajupestud ususektide liikmetega lausa hämmastavalt palju.
Teose käsitleb eestlasi pigem allaheitlike kui kroonikatest tuntud uhkete ja allutamatuten, kes siiski ju jäid võitluses viimaseks. Leemet on kunagise võimsa suguvõsa viimane mees, kuid juba kindlalt degradeerunud, tema vanaisa, kellel mürgihambad ja kes isegi jalutuna oli võimeline hordide viisi raudmehi hävitama, kajastas just seda eestlust, mida me ajalooannaalidest tunneme. Vägev, iseloomukas, jõuline, printsipiaalne mees, kes kahetsusega näeb oma tütrepojaga juhuslikult kokkusaades, et tema võimas ja tugev veri on hääbunud.
Leemet pole ilus, kuid huvitav nii välimuselt kui hingelt, samas on temas mingit ürgset eneseteadvust, sest tema jääb. Küll kohustuslikus korras, aga ta jääb. Temast saab Põhja Konna unevalvur, ta on selleks väljavalitud juba lapsena (nahkkotikeses antud sõrmus endiselt Põhja Konna valvajamehelt, sõnaotseses mõttes samblaseks kännuks muutunud mehelt).
Leemetit ümbritsevad kergelt (vabandan juba ette) kohtlaselt primitiivsed inimesed – seksimais õde, ainult kokandusest rääkiv ja sellega tegelev ema, äärmiselt positiivne emavend Vootele, kes autori käes lõpetab enamgi kui rumalalt keldri põrandal oma elutee. Eriti veidratena kujutab kirjanik ürgseid ahvinimesi, kes tegelevad niivõrd kummastava asjaga nagu hiidtäide ristamise ja tõuaretusega (siinkirjutajale kangastusid sellega seoses igatahes tori hobusega toimunud aretusprotsessid esimese vabariigi tööeestluse aastail). Kas kirjaniku taotlus oli kritiseerida, olla irvikkass või pilameister, jääb siinkohal kergelt selgusetuks.
Omamoodi läheneb Kivirähk religiooniteemadele, mis on kesksel kohal kogu teose vältel. Ta rõhutab pidevalt, justkui oleks ürgeestluse lämmatanud moodne ja uuenduslik kristlus tükkis oma põllunduskultuuriga (huvitav oli täheldada, et seni on ju alati rõhutatud eestlaste agraarsust), aganaleibade, leivalabidate ja muu sellisega, mida seni ikka iidsete kommetega seostatud.
Kivirähk näib noomivat primitiivset mõtlemist ja mõistuseloputamist, lihtsama ja kergema vastupanu teele minekut. Ta tundub toonitavat, et elu metsas, kus tegeletakse küttimise ja koriluse ning ohverdamistega on lihtsam, kui päevast-päeva heina kaarutada, rukist lõigata, vilja külvata, adra taga vakamaad mõõta. Ta taunib globaliseerumist (millega muidu tõmmata paralleele praegustele hordide väljarännetele, kus noored õpivad ja töötavad rõõmuga võõrastes kulutuuriruumides).
Ta pilab ja pilkab, provotseerib ja soleerib, mängib meie bioloogilisel enesetadvusel ning annab üheselt ja selgelt oma romaanis teada, et eestlaste sugu, eestluse põlv hakkab ümber saama. Kivirähk koputab romaani lõpus tõsiselt meie südametunnistusele – vabadus pole mitte ainult selle nautimine, vaid oskus seda hoida ja kaitsta. Igal asjal näikse oma hind olevat. Leemet oleks justkui sümboolne koondportree sellest, mida me eestlastena peaksime kalliks ja omaks pidama (justkui meie loomulik vaimu, hinge ja mõistuse balanseeritud raamatupidamine).
Omaette lõigu moodustab kahtlemata Kivirähki stiil ja keelekasutus. Need on soravalt voolavad, vaimukalt veerevad laused, kus pole hoitud kokku kirjeldustega. Kirjanik tunneb eesti leksikoloogiat, tema süntaktiline oskus väärib tõsiselt tunnustamist. Ainukese miinusena kerkib romaanis pinnale autoripoolne subjektiivsus – ta kaotab selle Leemeti puhul suurel määral. Mõistetav, et omaloodud karakter on hingelähedane, kuid sellest kumab läbi kivirähkilikkust, erapooliklust, sest temale on Leemet kahtlemata sümpaatne tegelane.
Millele ei vaidle siinkirjutaja vastus. Kõik selles teoses on viimistletult paigas, see on raamat, mis väärib õhtutunde ja mida enne käest ei pane, kui on teada, et rahvuslikus ühtsustundes me saame oma suurima kaitsja tagasi enda poolele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar