Minu blogide loend

kolmapäev, 31. detsember 2008

2008 viimane päev - kuidas läks see aasta?

2008 lõppeb. Varsti. Seda viimast päeva on alles jäänud mõned napid tunnid - 14 nimelt.
Ma olen alati pidanud 31. detsembrit kuidagi müstiliseks ja nukraks päevaks. Eriti on kurvad viimased kolm tundi. Aasta oleks kui lõplikult närtsinud ja enam ta oma norguvat pead üles ei siruta, vaid teeb alandlikult ruumi uuele aastale, mis ülbelt ja valju põmakaga oma uksed valla paiskab..... kuni sellestki aastast saab vanuv ja vettinud endine.
Kahe aasta pärast pidavat Eesti eurostuma. Äkki ma istun siin 2010. aasta viimasel tunnil ja veeretan mälestuseks kätte jäänud 100-kroonist?
Kes teab, kes teab....
Eile olin ma oma kolleegi ja üsna heaks sõbraks kujuneva, endaealise venelanna E-ga tööl. Me oleme sündinud ühel aastal ning meie lapsed on ilmavalgust näinud ühel aastal. Mingil määral on meil tõsiselt talumatud iseloomud, kuid me respekteerime teineteist ja oleme hakanud rohkem rääkima ka haiglavälistest asjadest. Ta on väga meeskonnatöövalmis, vähemalt meil temaga on küll nii, et kuitahes kiire päev ka poleks, meil on töö järje peal ja saame mokalaatagi peetud.
Itsitame teemadel "kui need vanad head ajad olid" ja kulistame liitrites kohvi. Aga tegelikult me töötasime eile kui aetaks meid tulise orraga taga. Haigeid saabus palju, erinevaid ekstreemolukordi oli palju, lisaks suutis meie väga kaval ülemus sättida oma puhkuseaja nii, et mõningad inventuurid tuli teha meil E-ga.
Olete te kunagi sattunud situatsiooni, kus sa ei tea, mida pead tegema, aga seda sinult just nõutakse. Vot, meie sattusime sellisesse hetke, aga kuidas me sellest välja tulime, seda ma otseselt öelda ei oska, eks paistab.
Täna ma olen muide ka öösel tööl. Üle kaheksa aasta esimest korda vist. Või üle kümne aasta isegi, ma enam ka täpselt ei mäleta. Igatahes panin ma ennast vabatahtlikult kirja, sest seniveel makstakse pühadetunnid topelt.
Aga hüva.
Soovin kõikidele oma blogilugejatele head vana-aasta lõppu ja parima uue aasta algust.

reede, 26. detsember 2008

Isutus ja "Musta pori näkku"

Jah, paraku on lood sedasi, et blogija on ilmselt järjekordsesse musta triibu tsooni sattunud ja vajab turgutust jõuludest, rahatusest, pidetusest, jõuetusest, isutusest, olematusest.
Kuusepuu särab traditsioonilistes tuledes, kingitused on osaliselt lahtigi tegemata. Eks poistele tuleb jällegi isa E külla ja las nad siis meisterdavad seal üheskoos.
Mina loodan minna samal ajal ühte teise kohta.
Aga jõukuks sain ma paljuräägitud "Musta pori näkku". Isiklikult kõik need lavaltkusemised, koinimismõtted ja kõvastunud riistad käivad veidi vastu küll. 
Samas ei saaks öelda, et Raua (Mihkel Eno poeg Raud rõhutab korduvalt, kuidas talle ei meeldi, et teda perekonnanimepidi kutsutakse) stiil poleks ladus, mõte ei jookseks või väljendus kuidagi konarlik-kohmetu tunduks. See tekst igatahes eeldab interdistsiplinaarsust Eesti ühiskonnast, kirjandusest, mõnest üksikust kõrvalteadusest veel.
Tegelikult on Raual tohutult vedanud, et ta on saanud elada ja olla, nuusutada ja tunda erineva kultuurieliidi kõige rammusamaid mante. Kohati on raamat humoorikas, kohati tekib õõvastavat äratundmist (kas tõesti võib meessugu sellise arrogantsiga oleksleda??), kuid halvaks ma seda üllitist pidada ei saa. näha, et mainitet sulesepp on kirjutamissoone sünnipäraselt kaasa saanud.

reede, 19. detsember 2008

Kohtumine isaga ja eraldi elatud elud

Mõni aeg tagasi juhtus mitmeid asju. Millega seoses, miks ja kuidas - need pole küsimused, millele ma vastata oskaks.
Esiteks suhtlesin ma põgusalt A-ga. Ta ütles mulle, et poleks pidanud mind toona, kuus aastat tagasi, meie esmatutvumisel, kui tema avariilise mehena minu patsiendiks oli, mind oma haardest välja laskma. Ta ütles, et KÕIK oleks võinud teisiti olla. Mida ta selle all silmas pidas, A ei täpsustanud, kuid hinge läks mulle see küll. Ma arvan, et ta hoolib minust ikka veel. Vaatamata sellele, et ma lükkasin tagasi tema ettepanekud nii abielu osas kui ka pere suhtes.. oijahh, need olid rasked valikud toona, aga ma ei saanud ju öelda, et tegelikult ma ikka veel armastan. Kedagi teist. Omal ajal A teadis seda. Ta aktsepteeris mind ja minu mõtteid, kuid ükskord ta jõud ikkagi rauges ja ta ütles, et ta ei saa enam nii jätkata, olla koos nii, et ma olen kusagil mujal. Oma hinge ja mõtete, keha ja vaimuga. Ta on hea mees, ma loodan, et ta leiab selle, keda tegelikult otsib - naise, kes pole mitte abaluudest murtud ja jääse kinnikiilunud tiivuline, vaid tõeliselt suure hingega ja võtab teda täpselt sellisena, kes ta tegelikult ongi - tubli mees ja hea inimene.
Teiseks - oijahh, see oli üllatus-üllatus mullegi. Nimelt võttis ema, kes on paljud asjad ümber hinnanud, ühendust E-ga, minu poegade isaga ning suur oli ka minu järgmine sürpriis, kui poegade isa minuga kontakteerus ja avaldas soovi oma poegasid näha.
See oli kummaline kohtumine. Pojad, need minu liha ja veri ning 50:50 meid mõlemaid, võtsid oma isa esimesel kohtumisel nii enesestmõistetavalt oma lapsesüdamesse kinni, nagu poleks pikka ja vaikuserohket nelja aastat vahelpeal olnudki. Samas mu oma tundmused olid veelgi veidramad. Kui neid kolme meest vaatasin, kelles vuliseb üks ja sama veri, ei suutnud ma uskuda, et kunagi ammu-ammu ja üsna põgusalt moodustasime E-ga me midagi nii loomulikku ja selle tulemusena oleme maailma pärandanud oma ühised geenid. Pojad on täpselt oma isa koopiad. 
Aga kas ma midagi veel olin võimeline tunnetama? Katsusin oma südame läbi. Kunagi olla olnud Marsil elu. Või olla see hetkeil tekkimas, aga igathes midagi sarnast punase planeediga on küll.
Ja siis ma hakkasin mõtlema, et räägitakse, et vot sellest ja sellest suhtest sündinud lapsed. Aga kas meil oligi üldse mingi suhe? Oma põhiloomuselt ausa naisena tuleb tunnistada, et ei, ei olnud meil mingit suhet. Põgusad kohtumised ning eraldi linnades olev elu.
Tal on nüüd oma elu, oma pere, oma kodu. Lihtsalt lühikesed visiidid, mille tulemusena me täiendasime inimkonda. Duubeldades.

neljapäev, 11. detsember 2008

Ebaeestluse sümbolismilaulikust


“Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi, jah just nõnda vabalt vaarisa moodi”, lauldi 1988. aasta vabaeestlaseks saamise revolutsioonil. Lauluväljakul, kus aduti 300 000 inimese ühisel mõttel, et veel kolm platsitäit ja ongi kogu meie rahvas. Uskumatult ühteliitev ja kokkuhoidev. Sinimustvalget nähes silmanurgast pisarat pühkides. Eestlased, laususime ja lõime endale vastu rinda ning ümisesime Matiiseni klahvpillidelt voogavaid laulusid. Me tundsime ennast eestlastena, ühtse rahvana, igavesti orjakütkeis olnutena, keda on rüüstanud ristisõdalased, naabrid lätlased ja tohutu vene karu. Me laulsime oma vabadusest, hinnates ajalugu ja saades uuesti aimu oma juurtest.
Aga juba eluajal elavaks klassikuks tituleeritud uuema Eesti inimsoo esindaja, kirjanikuhärra Kivirähk tõlgendab praktiliselt igas teoses eestlust, eestlast ja eestimeelsust pigem meelevaldselt kui realistlikult. Ka oma teoses “Mees, kes teadis ussisõnu”.
See on kummaline romaan, pigem irooniline mõttekäik põliseestlaste elust metsade rüpes, kui tegelikust ajaloolisest tõest. Kivirähk paiskab ümber kõik senituntu- ja teatu.
Millest räägib mainitet raamat? Viimasest päriseestlasest, Leemetist, kes oma metsaselavatelt, põdralihast toituvatest, ussisõnu tundvatest perekonna meeshingedest, kuuvihtlemisega tegelevatest naistest, ürgusklikest hõimukaaslastest ja perekond perekonna haaval metsast välja kolivatest asukatest on täiesti viimane isik, kellele jääb ustav ülesanne hoolitseda magava Põhja Konna eest. 

Leemet on mitmetes asjades viimane – ainuke laanemeestest, kes räägib ussikuninga(nna) Intsuga, viimane, kes kohtab oma teel merepõhja magamaminevat ürgkala, viimane, kes saab jätkata järeltulijate korral oma põlismetsa inimsugu. Seda viimast aga ei juhtu, sest lapsepõlve mängukaaslane Hiie murravad maha hundid, noorusearmastus aga lahkub perega metsast, läheb põllule ja tallu elama, hakkab sööma musta leiba ning saab ristirüütlite väepealiku armukesena tolle sugu lapse emaks.
Romaanis näidatakse küüniliselt ja selgelt, kuivõrd rumalad ja kergeusklikud on inimesed, kes võõra võimu, väe ja usu lihtsalt, eriliste pealekäimisteta omaks võtavad, sarnanedes tänapäeval ajupestud ususektide liikmetega lausa hämmastavalt palju.
Teose käsitleb eestlasi pigem allaheitlike kui kroonikatest tuntud uhkete ja allutamatuten, kes siiski ju jäid võitluses viimaseks. Leemet on kunagise võimsa suguvõsa viimane mees, kuid juba kindlalt degradeerunud, tema vanaisa, kellel mürgihambad ja kes isegi jalutuna oli võimeline hordide viisi raudmehi hävitama, kajastas just seda eestlust, mida me ajalooannaalidest tunneme. Vägev, iseloomukas, jõuline, printsipiaalne mees, kes kahetsusega näeb oma tütrepojaga juhuslikult kokkusaades, et tema võimas ja tugev veri on hääbunud.
Leemet pole ilus, kuid huvitav nii välimuselt kui hingelt, samas on temas mingit ürgset eneseteadvust, sest tema jääb. Küll kohustuslikus korras, aga ta jääb. Temast saab Põhja Konna unevalvur, ta on selleks väljavalitud juba lapsena (nahkkotikeses antud sõrmus endiselt Põhja Konna valvajamehelt, sõnaotseses mõttes samblaseks kännuks muutunud mehelt).
Leemetit ümbritsevad kergelt (vabandan juba ette) kohtlaselt primitiivsed inimesed – seksimais õde, ainult kokandusest rääkiv ja sellega tegelev ema, äärmiselt positiivne emavend Vootele, kes autori käes lõpetab enamgi kui rumalalt keldri põrandal oma elutee. Eriti veidratena kujutab kirjanik ürgseid ahvinimesi, kes tegelevad niivõrd kummastava asjaga nagu hiidtäide ristamise ja tõuaretusega (siinkirjutajale kangastusid sellega seoses igatahes tori hobusega toimunud aretusprotsessid esimese vabariigi tööeestluse aastail). Kas kirjaniku taotlus oli kritiseerida, olla irvikkass või pilameister, jääb siinkohal kergelt selgusetuks.
Omamoodi läheneb Kivirähk religiooniteemadele, mis on kesksel kohal kogu teose vältel. Ta rõhutab pidevalt, justkui oleks ürgeestluse lämmatanud moodne ja uuenduslik kristlus tükkis oma põllunduskultuuriga (huvitav oli täheldada, et seni on ju alati rõhutatud eestlaste agraarsust), aganaleibade, leivalabidate ja muu sellisega, mida seni ikka iidsete kommetega seostatud.
Kivirähk näib noomivat primitiivset mõtlemist ja mõistuseloputamist, lihtsama ja kergema vastupanu teele minekut. Ta tundub toonitavat, et elu metsas, kus tegeletakse küttimise ja koriluse ning ohverdamistega on lihtsam, kui päevast-päeva heina kaarutada, rukist lõigata, vilja külvata, adra taga vakamaad mõõta. Ta taunib globaliseerumist (millega muidu tõmmata paralleele praegustele hordide väljarännetele, kus noored õpivad ja töötavad rõõmuga võõrastes kulutuuriruumides).
Ta pilab ja pilkab, provotseerib ja soleerib, mängib meie bioloogilisel enesetadvusel ning annab üheselt ja selgelt oma romaanis teada, et eestlaste sugu, eestluse põlv hakkab ümber saama. Kivirähk koputab romaani lõpus tõsiselt meie südametunnistusele – vabadus pole mitte ainult selle nautimine, vaid oskus seda hoida ja kaitsta. Igal asjal näikse oma hind olevat. Leemet oleks justkui sümboolne koondportree sellest, mida me eestlastena peaksime kalliks ja omaks pidama (justkui meie loomulik vaimu, hinge ja mõistuse balanseeritud raamatupidamine).
Omaette lõigu moodustab kahtlemata Kivirähki stiil ja keelekasutus. Need on soravalt voolavad, vaimukalt veerevad laused, kus pole hoitud kokku kirjeldustega. Kirjanik tunneb eesti leksikoloogiat, tema süntaktiline oskus väärib tõsiselt tunnustamist. Ainukese miinusena kerkib romaanis pinnale autoripoolne subjektiivsus – ta kaotab selle Leemeti puhul suurel määral. Mõistetav, et omaloodud karakter on hingelähedane, kuid sellest kumab läbi kivirähkilikkust, erapooliklust, sest temale on Leemet kahtlemata sümpaatne tegelane.
Millele ei vaidle siinkirjutaja vastus. Kõik selles teoses on viimistletult paigas, see on raamat, mis väärib õhtutunde ja mida enne käest ei pane, kui on teada, et rahvuslikus ühtsustundes me saame oma suurima kaitsja tagasi enda poolele.

esmaspäev, 8. detsember 2008

Summa ei olene liidetavate järjekorrast

Ainult matemaatikas kehtib reegel, et summa ei olene liidetavate järjekorrast. Elus paraku oleneb see tohutul hulgal. Kas sa sündisid tervena, kas sul oli õnnelik lapsepõlv, kas sa said kooliharidust, kas sul on olemas amet, kas sa oled võimeline sigitama järglasi, kas sa oled õnnelik keskkealine, kas sa oled energiline vanur, kas su viimne tund on pikk ja vaevaline, vaid kerge ning lahkumine valutu... See on kõik harmooniajada, mida ühte liidetavat eluetappi muutes läheb lõppresultaat teistsuguseks. Kuid hetkel ma lõpetan kirjutamise, sest mu käed hakkasid värisema ja šokk nõuab lahendust.