Blogijale on alati olnud sügis materiaalses mõttes kesine aeg. Ilmselt on see seotud suvise puhkusega ning sellega, et ma ei oska kuidagi kõlisevat sihtotstarbeliselt jagada nii, et sellest jagub järgmise kontosuurenemise ehk palgapäevani. ja sügis algab meil üldse sünnipäevade lainel - kõigepäält pojad augusti lõpul, siis ema oktoobris ja siis vend ning isa suht lähestikku novembris. Vend pidas oma juba õige ümmargust üritust ühes veel sisseelamata ning vastavatud klubis ning isa pidas eile oma sünni,-kasvu ja elukodus.
Me sõitsime siis poistega rongis papa juurde ning veetsime väga muheda õhtu maal. Üksikud rongid ainult välgutasid oma tulesid, muidu oli küla nagu talveunes. Väga kosutav oli värskes öös magada ja lasta vaikust kuulata. Poegadel oli seal lõbu laialt - nad said papa õhupüssidega sihtida, tema ohtrate meremehe tarvikutega mürada, papaga maadelda, torti süüa ja üldse poisilikult aega kulutada. Meil linnas ju selliseid asju pole.
Igatahes olen ma nüüd maalt tagasi, rongist väljudes jäime jäise vihma alla ning ma kummutan kohvi sisse.
Muide üldse - viimased kaks nädalat (ma ei pea silmas kiirabistatud migreenihoogu ja ebaõnnestunud kõhutantsu- tundi) olen ma kuidagi elujõulisem. Kas kaks kuud söödud vitamiinid mõjuvad lõppeks ometigi minu kurtunud kehale?
Elame, näeme.
Aga ma leidsin mitmetest failidest üles Hando Runneli abikaasa, Katre Ligi luulekogule tehtud arvustuse. See võis olla ilmselt kuskil kolmandal kursusel. panen selle siia üles, et ehk on huvitav lugeda noore filoloogikese mõttelendu:
Kui siinkirjutaja esmakordselt kuulis nime Katre Ligi, ei taibanud ta seda seostada ühe vaieldamatult väljapaistvama eesti luuletaja Hando Runneliga. Ja tuleb tõdeda, et vanarahva ütelus, et kui kaks moodustavad terviku, siis siikohal peab see pea sajaprotsendiliselt paika. Kuigi ilmselt on raske olla tuntud värsimeistri hiilgava geniaalsuse vaikne saatja.
Katre Ligi toonis, stiilis ja teemade valikus on kergelt tunda suurkujust abikaasa vaimustavat suunda. Abikaasa Runnel on mõjunud luuletaja Ligile. Ta küll ei kopeeri meistrit, kuid on saanud ilmselt näpunäiteid ja need on mõjunud vaadeldavale autorile ainult hästi.
Siinne, arvustatav luulekogu on Katre Ligi (kodanikunimega Katre Runnel) alles kolmas üllitis. Tema, kes avaldab ennast kord kümnendis ja ei figureeri meedias, tuleb alati nagu uus, alles algaja luuletaja, sest igas tema kogus on uudseid lähenemisi. Katre Ligi debüteeris 1978. aastal teosega “Kõigest ei kõnni ära” (sama aastal alustas ka noor poetess Doris Kareva) ja järgmine luulekogu ilmus alles kümme aastat hiljem - 1988.a. “Aeg augustit ära saata”.
Autor on arvustatavas kogus küpsem naine, kes vaatleb elu ja annab nähtustele mõtestatult lihtsad ja elutargad seletused. Kuid samas ei unusta luuletaja, või täpsemalt usub ta, et maailm on imeliselt muutumisvõimeline ja inimene areneb ajas kaasa.
“Maastike muutumisi”, mis tiitellehel kannab veel alapealkirja “Kümme aastat varem” (kas nüüdseks juba teatud vanuse lävepiiri ületanud naise soov olla veelkord vähemalt kümme aastat noorem?), koosneb tsüklitest, millel pealtnäha puudub ühtse sihina “punane joon” st. kindel objekt, nähtus vms.
Esimene tsükkel “Külm aastaaeg aina” (nimiluuletus lk. 8) on kurva alatooniga, mälestuslik, justkui pilguheit kunagistesse hetkedesse, mil luuletaja oli veel nooruslikult lootev, aga nüüd on aastad oma töö teinud ja jääb üle vaid lugeda vanu kirju (lk.11). Nagu kerge kahetsusega nendib autor tehtud toimetusi, mil polnud sugugi rahu ja see sügiski on juba jälle….
Luulekogu järgmine tsükkel “Pimeda piir” on dialoog (eluga? surmaga?), igast luuletusest kumab läbi kerge ärevus (ootus? leppimine?). Kuid luuletaja nendib siin elutargalt “/…/ mõni jutt jääb südant sööma, silu hiljem kuidas tahad/.../”.
Järgmine osa nimega “Kümme küünlatuld” vestab luuletajale omases vormis ja sisus elu kaduvusest, sellest et nooruses mõistetakse asju ja nähtusi teistmoodi siis, kui on lisandunud elukogemus. Rohkelt kajastub siin mõtterännakuid Katre Ligile omases napisõnalisuses surmast, sellest, et keegi on kadunud aja ning ruumi lakkamatusse keerisesse, on surnud, kadunud, läinud - lõplikult. Omalaadne leinahüüd on lk. 49: “/…/ kaugel siit, Läänemeres, põhjavajunud laevas kõikide teistega koos/…/”. On see järelkaja, mõtisklus mõttetult tormisel merel hukkunud lähedasele (tõenäoliselt “Estonia”)? Ilmselt küll.
Siinkirjutaja arusaamist ja arvamust mööda vaadeldava luulekogu vahest kõige meeldejäävam ja kahtlemata hingelisem (seda on muidugi kõik luuletaja luuletused, kuid selle ballaadi puhul silmatorkavam) osa “Ballaad sündimata lapsest” jutustab abielukriisist, mis küll laabub, kuid toob jutustaja ellu uue ja rängema katsumuse - leppimisele järgnev emakssaamine, mis looduse poolt siiski likvideeritakse. Abielupaar, kelle kooslust on juba õnnistatud hulga lastega, viibib hilisel tunnil väljas, millele järgneb naise jaoks piinarikas öö ja süümepiinad sündimata jäänud lapse ees ning sellele järgnev tõdemine, et ta on selleks liiga vana.
Arvustuse autor tegelikult imestab, et see ballaad pole uudiskirjandusega kursis olevates naistes veel teravat vastukaja tekitanud, sest see luuletus on siinkirjutaja arvates kõige ausam ülestunnistus ühelt naiselt ja emalt.
Järgmine tsükkel ses luulepaunas “Toas on umbne” viitab juba oma pealiskirjaski, et tegemist on ehk suvele pühendatud lüürikaga. Siingi vaatleb poetess elu juba karastunud pilguga, ei kritiseeri, vaid nendib asjade olemust. Samas tsüklis on ka paar vaadet mehe ja naise vahelisele olemusele, kuid samas ei kätke endas feminiinset joont.
“Vaata vabale merele” on ehtrunneliku poliitilise, kergelt iroonilise varjundiga luuletuste tsükkel. Sotsiaalselt küpse naise analüüs ümbritsevale, kus oluline on minevik ja selles langenud inimesed. Kohati meenutavad need vabas värsivormis read kunagisi kihutuskõnelejaid, kes rahvale tõde ja valgustust püüdsid anda. Pilkav, satiiriline, hetkepoliitilist olukorda kajastav luuletus lk. 89 on niivõrd runnelik, et tekib suisa kahtlus, kas mitte abikaasa pole siinpuhul nõu ja jõuga toeks olnud: “/…/ seal just sind on vaja, isand uue aja, tundud tähtsana/…/”. Ilma pikema kommentaaritagi on selge, et iseloomustatakse neid, kes pürgisid europarlamenti. Siinkirjutajal assotseeruvad antud tsükli luuletused “Kalevipojaga”: “/…/ käe kaljukammitsaista /…/”. Need on teravmeelsed, haakudes orgaaniliselt eesti luule tavadega.
Luulepauna järgnev osa “Vajadus vältida valet” on filosoofiline, küsimusi tõstatav ja neile vastust anda mittepüüdev sisevaatlus inimesest, tema olemusest, püüdlustest, unistustest ja samas ka paratamatust tõdemisest, et: “/…/ kui imelik, su elu lugu saab igat moodi ajalooks/…/”.
Arvustatava luulekogu viimane tsükkel “Läheks ja lendaks” on siiani vaadeldud Ligi luuletustest kõige luulelisem oma vormi poolest. Võib kohata traditsioonilisi värsiridu ja riimiskeeme, kuid sisult jäävad nad mõneti ähmaseks ja tekib küsimus, et millest on jutt. Ainuke selge ja kindlapiiriline on “Laul poolikust emantsipatsioonist”, kus viidatakse selgelt naise nö peremeheks olemisele. Üldse on selle tsükli luuletused kuidagi laululised (ka pealkirjastatud on nad selle sõnaga), püüdest vabaks kiskuda ennast tavalisest rutiinist, millele ju osutab ka pealiskiri.
Siinkirjutaja tõdeb, et Katre Ligi tegi selle luulekogu jooksul läbi need emotsionaalsed faasid, mida kogeb ka inimene, kes saab teada raskest haigusest (šokk, eitamine, masendus, võimaluste otsimine ja leppimine). Luuletuste algne nukker, allasurutud, noorusideaalid kaotanud naise nägemus asendub järk-järgult sotsialiseeruva ja pealtnäha uue elumõtte leidva isiku vaatenurgaga.
Katre Ligi stiilist veel niipalju, et ta on oma mõtete edastamisel minimalistlik, oskab olla diskreetne, omab eriliselt peent taktitunnet ja määratut intelligentsi. Ta ei maneeritse, vaid nendib fakte ja lepib neutraalselt olnuga. Riimimine pole just tema tugevaim külg, kuid ta teeb seda püüdlikult. Vabas värsis avalduvad naisluuletaja naiseks olemise mured ja rõõmud minevukus, olevikus ja tulevikus kõige ilmekamalt.
Omapärane on ka luulekogu pealkirja valik. “Maastike muutumist”. On’s poetess pidanud silmas sümboolseid muutumisi elumaastikul? Tunnetanud oma võimetust looduse ja aja julmade mängude ees? “/…/ Kui ilmas piisavalt elad, näed maastike muutumist. Näed uue ja vana igapäevast kokkupuutumist/…/”.
Arvustatav luulekogu ei sobi küünlavalgusõhtutele ettekandmiseks, vaid eeldab vaikset, endassesüüvivat, mõtisklevat vaatlust. Soovides näidata vananevat naist oma igapäevases kontekstis, ei püüa keegi teda valjul häälel tsiteerida, laulutekstideks need luuletused ka ilmselt ei saa, kuid mõtlema panevad nad küll.
Tema luuletused ei vaevle sündimispiinade käes, nad ei hõiska mägedelt ja jõgedelt tervitusoode, kuid nad mõjuvad, sest nad on hingega kirjutatud.
Sirly Hiiemäe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar