Minu blogide loend

neljapäev, 27. november 2008

Torm.

Torm on tore sõna - sellega saab väljendada mitut nähtust. Ilma - ilm on tormine. Käitumist - ära ole nii torm. Hingelist seisundit - südames möllab torm. Sisuliselt tähendavad nad muidugi kõik üht - mingil põhjusel vallandunud äärmuslikke olusid.
Olen jõudnud sinnamaale, et kõik kolm on viimasel nädalal minust üle käinud - lumetorm, liighoogne olek ja siis see südameasi. Selle viimase jätaksin ma hääl meelel praegu välja. Aga kahest muust ma räägiksin küll.
Möödunud pühapäeval puhkes see kurikuulus burgaa, mille tõttu kritiseeriti omavalitsusi, mille tulemusena inimesed oma tavapäraseid teekondi kaks korda kauem läbisid. Ise ma töötan praktiliselt kõrvaltänavas. 
Haigla juurest koduni on 800 meetrit, aga mina murdsin sellest tuisust ennast koju 25 minutit, muidu kulub selleks max 10 eelnimetet ajaühikut.
Kuid teekond oli lõbus. Kapuuts silmini ja nii ma siis põlvini lumes rühkisin. Kukkusin paar korda, mis pole ju minu puhul üldse tavapäratu.... Sedasi siis lumest ja ilmatormist.
Käitumisega olen ma kah olnud liigselt tormakas, kuid minu ohtrasse keelekasutusvõimesse on lisandunud veel üks väljend - võtan teadmiseks. Sõnapaariga ma üritan taltsutada oma keerulist iseloomu ning üritan vältida konflikte kolleegidega. Aga mingite rumalustega ma hakkama pole saanud, lihtsalt teen tööd väga rutuliselt ning pean kahjatsusega tunnistama, et süstlad pudenevad, ma löön ennast pidevalt ära ning tulemuseks on viimase kolme nädala jooksul sinine reis, poolik sõrmeküüs ja äralöödud varvas.
L. käis mul mõni päev tagasi külas. Ta ootab teist beebit. Ma armastan seda naist. Kogu südamest. Ja tahan, et ta oma uuestileitud eluõnnega ka tõesti rahul oleks.
Emast - ta on tugev naine, no on lihtsalt loodud üks inimene, kes vaatamata oma ränkraskele tõvele on ja jääb sellesk emaks, kes on lühter pimedas öös ja tänu kellele olen ma see inimene - hakkaja, energiline, töökas, kuid tagasilöökidega, mis mind tihti, kuid korrapäratult saadavad.
Elame muudkui edasi ja pea need jõulud käes. Muide mainides jõule, siis pojad "saatsid" täna ära oma kirjad jõuluvanale, muuseas me õpime luuletusi, mis on ilmunud minu arast sulest ja pole just luuleetalonid, aga lapsemeelsed ja käravad küll.
ROMET:
1) Kui ma seda rooga mekkisin,
siis mul mitmed küsimused tekkisid -
et kas salmid mul on peas,
ja kas kingitused on ka head?
2) Päkapikk on vahva mees,
müts on peas ja habe on ees,
kommi toob ja kinke kannab
jõulusoovid sulle annab
REMI:
1) Väljas paistab kuldne kuu
toas on ehteis kuusepuu
pühad tulemas on meile,
tervitused annan teile
2) Metsas tihe lumesadu,
jõulumees käib oma radu,
vaatab siia, vaatab sinna,
lastel kinke toob ta linna.

laupäev, 22. november 2008

"Vana vaksal" ja kriibitud süda

Mõni päev tagasi näidati mingis saates huvitavat sümbioosi - kuskil botaanikaaias oli omanäoline mudelrongide näitus. Väga ekstravagantne üritus oli. Ja tausatmeloodiana kõlas meie vanameistri Ivo Linna laul "Vana vaksal".
Blogijaga juhtub harva, kui miski viisike kõrvu kummima jääb ning see laul jäi. Jäi niivõrd, et ma olin viimases öövalves ja nägin unes, kuidas see laul minust voolas. Täna ma juutubitasin ja surflesin avaralt ringi ning leidsin selle laulu, leidsin ka sõnad ning nüüd ma lihtsalt poetan soolast vett klaviatuurile, sest selle palaga seondusid mulle ainult imelikult leebuvad mälestused, mis seotud ühe võlliga, kellega ma kunagi veetsin - väljendudes nüüd kantseliitlikult ja poliitilist korda nõudvas ülikeeles - privaatselt intiimseid hetki.
Jaa, mulle meenus E. See mees, kes mind hülgas siis, kui ma teda kõige enam vajasin ning tänu kelle bioloogilisele aktiivsusele olen mina oma emakohust täitmas. Üksi. Temata. Ma kunagi lubasin seda lugu rääkida, aga ma pole selleni jõudnud ning ma ei tunne ennast veel piisavalt ühetükinaisena, kes oleks võimeline mainitet stooriliini avalikkusele puistama.

Ma arvasin, et muga on kõik korras, aga tuleb välja, et mitte. Mõisted nagu armid hinges, vermed vaimus ja murtud süda said kuidagi eriliselt selge tähenduse. Aga et mind jumala eest plagiaadis ei süüdistataks, siis ma rõhutan, et sõnad pole minu tehtud, aga nad panid mu südamekõrvad tuliselt liikuma. 
Siin need on:
Mind jälle äratab üks vana tantsuviis,
sest rattad laulavad kui tookord minnes siit.
Ma tõusen rutates ja ennast valmis sean,
sest varsti peatub rong vanas vaksalis.
Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma õnne tabama,
tookord rong lahkus siit j
a mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.
Ja võtan kohvri ma,
on sama lihtne ta nii nagu lahkudes,
mil rong mind ära viis.
Pea ukski avaneb,
mus miski ärkab taas,
veel hetk ja olengi vanas vaksalis.
Siin ta on, vana jaam, millest kord astusin
maailma õnne tabama, tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.
Perroon mu jalge all on rohtu kasvanud.
Näe, vana kell käib seal, kuid aeg on ikka uus.
Mis teada saanud ma,
kas taband unelma
või kõik on jäänud nii vanas vaksalis?
Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma õnne tabama,
tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.

pühapäev, 16. november 2008

Sünnipäevadest ja sügisest Katre Ligi "Maastike muutumist" lugedes

Blogijale on alati olnud sügis materiaalses mõttes kesine aeg. Ilmselt on see seotud suvise puhkusega ning sellega, et ma ei oska kuidagi kõlisevat sihtotstarbeliselt jagada nii, et sellest jagub järgmise kontosuurenemise ehk palgapäevani. ja sügis algab meil üldse sünnipäevade lainel - kõigepäält pojad augusti lõpul, siis ema oktoobris ja siis vend ning isa suht lähestikku novembris. Vend pidas oma juba õige ümmargust üritust ühes veel sisseelamata ning vastavatud klubis ning isa pidas eile oma sünni,-kasvu ja elukodus.
Me sõitsime siis poistega rongis papa juurde ning veetsime väga muheda õhtu maal. Üksikud rongid ainult välgutasid oma tulesid, muidu oli küla nagu talveunes. Väga kosutav oli värskes öös magada ja lasta vaikust kuulata. Poegadel oli seal lõbu laialt - nad said papa õhupüssidega sihtida, tema ohtrate meremehe tarvikutega mürada, papaga maadelda, torti süüa ja üldse poisilikult aega kulutada. Meil linnas ju selliseid asju pole.
Igatahes olen ma nüüd maalt tagasi, rongist väljudes jäime jäise vihma alla ning ma kummutan kohvi sisse.
Muide üldse - viimased kaks nädalat (ma ei pea silmas kiirabistatud migreenihoogu ja ebaõnnestunud kõhutantsu- tundi) olen ma kuidagi elujõulisem. Kas kaks kuud söödud vitamiinid mõjuvad lõppeks ometigi minu kurtunud kehale?
Elame, näeme.
Aga ma leidsin mitmetest failidest üles Hando Runneli abikaasa, Katre Ligi luulekogule tehtud arvustuse. See võis olla ilmselt kuskil kolmandal kursusel. panen selle siia üles, et ehk on huvitav lugeda noore filoloogikese mõttelendu:


Arvustus Katre Ligi luulekogule “Maastike muutumist”
Kui siinkirjutaja esmakordselt kuulis nime Katre Ligi, ei taibanud ta seda seostada ühe vaieldamatult väljapaistvama eesti luuletaja Hando Runneliga. Ja tuleb tõdeda, et vanarahva ütelus, et kui kaks moodustavad terviku, siis siikohal peab see pea sajaprotsendiliselt paika. Kuigi ilmselt on raske olla tuntud värsimeistri hiilgava geniaalsuse vaikne saatja.
Katre Ligi toonis, stiilis ja teemade valikus on kergelt tunda suurkujust abikaasa vaimustavat suunda. Abikaasa Runnel on mõjunud luuletaja Ligile. Ta küll ei kopeeri meistrit, kuid on saanud ilmselt näpunäiteid ja need on mõjunud vaadeldavale autorile ainult hästi.
Siinne, arvustatav luulekogu on Katre Ligi (kodanikunimega Katre Runnel) alles kolmas üllitis. Tema, kes avaldab ennast kord kümnendis ja ei figureeri meedias, tuleb alati nagu uus, alles algaja luuletaja, sest igas tema kogus on uudseid lähenemisi. Katre Ligi debüteeris 1978. aastal teosega “Kõigest ei kõnni ära” (sama aastal alustas ka noor poetess Doris Kareva) ja järgmine luulekogu ilmus alles kümme aastat hiljem - 1988.a. “Aeg augustit ära saata”.
Autor on arvustatavas kogus küpsem naine, kes vaatleb elu ja annab nähtustele mõtestatult lihtsad ja elutargad seletused. Kuid samas ei unusta luuletaja, või täpsemalt usub ta, et maailm on imeliselt muutumisvõimeline ja inimene areneb ajas kaasa.
“Maastike muutumisi”, mis tiitellehel kannab veel alapealkirja “Kümme aastat varem” (kas nüüdseks juba teatud vanuse lävepiiri ületanud naise soov olla veelkord vähemalt kümme aastat noorem?), koosneb tsüklitest, millel pealtnäha puudub ühtse sihina “punane joon” st. kindel objekt, nähtus vms.
Esimene tsükkel “Külm aastaaeg aina” (nimiluuletus lk. 8) on kurva alatooniga, mälestuslik, justkui pilguheit kunagistesse hetkedesse, mil luuletaja oli veel nooruslikult lootev, aga nüüd on aastad oma töö teinud ja jääb üle vaid lugeda vanu kirju (lk.11). Nagu kerge kahetsusega nendib autor tehtud toimetusi, mil polnud sugugi rahu ja see sügiski on juba jälle….
Luulekogu järgmine tsükkel “Pimeda piir” on dialoog (eluga? surmaga?), igast luuletusest kumab läbi kerge ärevus (ootus? leppimine?). Kuid luuletaja nendib siin elutargalt “/…/ mõni jutt jääb südant sööma, silu hiljem kuidas tahad/.../”.
Järgmine osa nimega “Kümme küünlatuld” vestab luuletajale omases vormis ja sisus elu kaduvusest, sellest et nooruses mõistetakse asju ja nähtusi teistmoodi siis, kui on lisandunud elukogemus. Rohkelt kajastub siin mõtterännakuid Katre Ligile omases napisõnalisuses surmast, sellest, et keegi on kadunud aja ning ruumi lakkamatusse keerisesse, on surnud, kadunud, läinud - lõplikult. Omalaadne leinahüüd on lk. 49: “/…/ kaugel siit, Läänemeres, põhjavajunud laevas kõikide teistega koos/…/”. On see järelkaja, mõtisklus mõttetult tormisel merel hukkunud lähedasele (tõenäoliselt “Estonia”)? Ilmselt küll.
Siinkirjutaja arusaamist ja arvamust mööda vaadeldava luulekogu vahest kõige meeldejäävam ja kahtlemata hingelisem (seda on muidugi kõik luuletaja luuletused, kuid selle ballaadi puhul silmatorkavam) osa “Ballaad sündimata lapsest” jutustab abielukriisist, mis küll laabub, kuid toob jutustaja ellu uue ja rängema katsumuse - leppimisele järgnev emakssaamine, mis looduse poolt siiski likvideeritakse. Abielupaar, kelle kooslust on juba õnnistatud hulga lastega, viibib hilisel tunnil väljas, millele järgneb naise jaoks piinarikas öö ja süümepiinad sündimata jäänud lapse ees ning sellele järgnev tõdemine, et ta on selleks liiga vana.
Arvustuse autor tegelikult imestab, et see ballaad pole uudiskirjandusega kursis olevates naistes veel teravat vastukaja tekitanud, sest see luuletus on siinkirjutaja arvates kõige ausam ülestunnistus ühelt naiselt ja emalt.
Järgmine tsükkel ses luulepaunas “Toas on umbne” viitab juba oma pealiskirjaski, et tegemist on ehk suvele pühendatud lüürikaga. Siingi vaatleb poetess elu juba karastunud pilguga, ei kritiseeri, vaid nendib asjade olemust. Samas tsüklis on ka paar vaadet mehe ja naise vahelisele olemusele, kuid samas ei kätke endas feminiinset joont.
“Vaata vabale merele” on ehtrunneliku poliitilise, kergelt iroonilise varjundiga luuletuste tsükkel. Sotsiaalselt küpse naise analüüs ümbritsevale, kus oluline on minevik ja selles langenud inimesed. Kohati meenutavad need vabas värsivormis read kunagisi kihutuskõnelejaid, kes rahvale tõde ja valgustust püüdsid anda. Pilkav, satiiriline, hetkepoliitilist olukorda kajastav luuletus lk. 89 on niivõrd runnelik, et tekib suisa kahtlus, kas mitte abikaasa pole siinpuhul nõu ja jõuga toeks olnud: “/…/ seal just sind on vaja, isand uue aja, tundud tähtsana/…/”. Ilma pikema kommentaaritagi on selge, et iseloomustatakse neid, kes pürgisid europarlamenti. Siinkirjutajal assotseeruvad antud tsükli luuletused “Kalevipojaga”: “/…/ käe kaljukammitsaista /…/”. Need on teravmeelsed, haakudes orgaaniliselt eesti luule tavadega.
Luulepauna järgnev osa “Vajadus vältida valet” on filosoofiline, küsimusi tõstatav ja neile vastust anda mittepüüdev sisevaatlus inimesest, tema olemusest, püüdlustest, unistustest ja samas ka paratamatust tõdemisest, et: “/…/ kui imelik, su elu lugu saab igat moodi ajalooks/…/”.
Arvustatava luulekogu viimane tsükkel “Läheks ja lendaks” on siiani vaadeldud Ligi luuletustest kõige luulelisem oma vormi poolest. Võib kohata traditsioonilisi värsiridu ja riimiskeeme, kuid sisult jäävad nad mõneti ähmaseks ja tekib küsimus, et millest on jutt. Ainuke selge ja kindlapiiriline on “Laul poolikust emantsipatsioonist”, kus viidatakse selgelt naise nö peremeheks olemisele. Üldse on selle tsükli luuletused kuidagi laululised (ka pealkirjastatud on nad selle sõnaga), püüdest vabaks kiskuda ennast tavalisest rutiinist, millele ju osutab ka pealiskiri.
Siinkirjutaja tõdeb, et Katre Ligi tegi selle luulekogu jooksul läbi need emotsionaalsed faasid, mida kogeb ka inimene, kes saab teada raskest haigusest (šokk, eitamine, masendus, võimaluste otsimine ja leppimine). Luuletuste algne nukker, allasurutud, noorusideaalid kaotanud naise nägemus asendub järk-järgult sotsialiseeruva ja pealtnäha uue elumõtte leidva isiku vaatenurgaga.
Katre Ligi stiilist veel niipalju, et ta on oma mõtete edastamisel minimalistlik, oskab olla diskreetne, omab eriliselt peent taktitunnet ja määratut intelligentsi. Ta ei maneeritse, vaid nendib fakte ja lepib neutraalselt olnuga. Riimimine pole just tema tugevaim külg, kuid ta teeb seda püüdlikult. Vabas värsis avalduvad naisluuletaja naiseks olemise mured ja rõõmud minevukus, olevikus ja tulevikus kõige ilmekamalt.
Omapärane on ka luulekogu pealkirja valik. “Maastike muutumist”. On’s poetess pidanud silmas sümboolseid muutumisi elumaastikul? Tunnetanud oma võimetust looduse ja aja julmade mängude ees? “/…/ Kui ilmas piisavalt elad, näed maastike muutumist. Näed uue ja vana igapäevast kokkupuutumist/…/”.
Arvustatav luulekogu ei sobi küünlavalgusõhtutele ettekandmiseks, vaid eeldab vaikset, endassesüüvivat, mõtisklevat vaatlust. Soovides näidata vananevat naist oma igapäevases kontekstis, ei püüa keegi teda valjul häälel tsiteerida, laulutekstideks need luuletused ka ilmselt ei saa, kuid mõtlema panevad nad küll.
Tema luuletused ei vaevle sündimispiinade käes, nad ei hõiska mägedelt ja jõgedelt tervitusoode, kuid nad mõjuvad, sest nad on hingega kirjutatud.

Sirly Hiiemäe

teisipäev, 11. november 2008

Kõhutantsust ja "Tuulepealsest maast"


Hiljuti mõtisklesin selle üle, et ma peaksin natukene ennast liigutama ja läksin kõhutantsu. Ühe kuulsa mehe kuulus tütar oli kuraator. Üks tund maksis 100 krooni. naisi oli igas vanuses ja igasuguseid. Kõik me siis väristasime orientaalsete helide saatel oma reisi ja puusasid, ülakeha ja tegime kätega nõtkeid liigutusi.
Aga mulle see hööritamine ei istunud kohe mitte üldse. Esiteks olen ma ilmselt liiga macho tüüp. No tugevdunud vaimselt ja füüsiliselt sedavõrd, et mulle tundus see võdistamine kaunis veider.
Teiseks - ma ei talu absoluutselt idamaade muusikat. Mulle hakkas see tõsiselt närvidele käima.
Ja mina oma veearmastuses ning inimesena, kes tahab üksindust ning vett, palju vett, hakkan siiski käima ujumas.
"Tuulepealsest maast" - see on see sari. See uus, 12-osaline, eestlastest rääkiv. Eestlastele rääkiv. Sari, kus osaleb meie noornäitlejate piimamant. Kas mulle meeldib see seriaal? Ausaltöelda jah ja ei.
Meeldivad osatäitjad - nad mängivad loomulikult. Erilise sümpaatia tekitas mulle Tõnu Oja mängitav peremees, kelle mure on eluline, tema näitlemine hea. Alates etendusest Victor, kus ta esitas varaküpsenud poissi, on ta muutunud järjest enam ja enam elegantseks. Oma rollielamisega.
Meeldib see et ajastut käsitletakse suhteliselt loomutruult. Aga.... ei istu mulle mitte üks raas "Tuulepealse maa" stsenaarium. Nõrk, ütleks selle kohta kirjandust lugev, ise kirjutav ja optimaalselt keelega tegelev inimene. Dialoogid logisevad, stseenid on kuidagi kipakalt tehtud (vahel muidugi on ka suurepäraseid õnnestumisi), ka võib märgata teatud heroilisust ja lausa paatost.
Kuid kindlasti paraneb kõik.
Ka minu valutav väljatõmmatud hammas, rahaline olukord ning ema tervis. Elama ju peab, miski pole veel jäädavalt otsustatud.

neljapäev, 6. november 2008

Katsetan lihtsat elu

Lapsed viisin lasteaeda. Hambaarstil käisin. Juuksuris olin. Solaariumis vedelesin. Süüa poest tõin. Toitu valmistasin. Internetis sobrasin. Lehti lugesin. Raha kulutasin.
Mida ma aga ei teinud - ei suitsetanud, ei joonud lisatassi kohvi, ei teinud kellelegi silma (keegi ei teinud mulle ka), ei ostnud endale ühtegi raamatu.
Kui hakata nii vaatama neid asju, mida üks ema ja perenaine päeva jooksul teeb (või ei tee), saab sellest kaunikesti pika rivi igasugust materjali. Igapäevast. Banaalset.
Aga mida ma ikka siin vingun. Hambaravi võtab veel veidi aega ning muud asjad saavad kah ikkagi ükskord enam-vähem joonele. Või kalduvad joonelt väga kõrvale. Oleneb.

kolmapäev, 5. november 2008

Monologiseeritud kahekõne Ristikivist, Ristikiviga ja Ristikivile

Ei kurda ma mitte ühte teragi, vaid hoopis lausun lühidalt nii - olen migreenik, istun haiguslehel ja täna ma siis üritasin üle tüki aja oma magistrantuuri asjadega tegeleda, aga leidsin hoopiski eelmisest sügisest esseede kausta ja ma mõtlesin, et panen selle siia üles st ühe asja neist paljudest.. Essee oli ühes aines arvestuslikuks eksamiks ja ma sain selle A, kriitika oli toona minu esseele ülimalt positiivne (ja mõelda vaid, et toda kirjatükki hindas toosama õppejõud, kes minu bakatöö tahtis stiililise ebakorrektsuse tõttu läbikukkunuks lugeda ja nüüd kiitis ta selles eksamikribanas minus stiili suurepäraseks). Sõnaga, ma otsustasin, et panen selle siia üles, et siis on neil, kes minu blogi aeg-ajalt loevad, võimalus ka osa saada vaimusähvatustest, mis mul harva, kuid perioodiliselt esinevad. Palun siis:






Monologiseeritud kahekõne Ristikivist, Ristikiviga ja Ristikivile.

Kultuur (seda võib mõista kaheti – üldmõistelise vastandina loodusele ning kultuur kui inimtegevuse see osa , mis taotleb vaimu, maitsete ja kommete erilist treenitust ja rafineeritust) on niivõrd laiahõlmaline osa meid ümbritsevast kesk- ja ühiskonnast, et mitteosaline olla oleks omamoodi robinsonkrusolik fenomen.
Kultuur oma kaunite kunstidega räägib pidevalt, ta peab kahekõnesid minu, lugeja, vaatleja, kuulaja, osalisega. Ta annab rohkem kui võtab. Laiendab silmaringi, edastab informatsiooni, on tähelepanelik, oskab analüüsida ja sünteesida. Ta on interdistsiplinaarne, seotud absoluutselt kõikide teadusharudega (ajalugu, loodusteadused, majandusharud, filosoofia, sotsioloogia jne).
Omamoodi kiht kultuuriga kokkupuutes olevates isikutest on kindlasti kirjanikud-literaadid-kirjutajad. Nende maailmapilt on kõikehõlmavam kui tavakodanikel, nendel peab olema see müstiline ja sõnaseletamatu ‚miski’, mille ajel suudab kirjutaja-looja oma mõtteid arusaadavas, loogilises, stiiliseeritud keeles lugejale söödavaks teha. Sest loevad ju enamjuhtudel kõik inimesed, kes kaks, kes kaks tuhat raamatut läbi, aga loevad.
Kirjanikke on erinevaid. Keegi, kes suudab alati ja ainult endast rääkides kõige laiemas mõistes kirjatükke moodustada, keegi, kes kajastab ainult seda osa, mis oluline popkultuurist, keegi, kes meeliskleb oma teostes ajalooliste virvatulede paistel. Kindlasti iseloomustab mõnda kirjanikku nimetused nagu tibikirjanik, seksitädi, uuskafkalik, usumees-jutusvestja, novellist, satiirik, rahvakirjanik, ajaloovaatleja, jms.
Aga härra Ristikivi ei kuulu otseselt mitte ühegi eelnimetet kirjanikutüübi alla. Iga tema romaan talletus absoluutselt erinevalt, samas usun ma siinkirjutajana, et ometigi ta sublimeeris oma tegelikku natuuri igasse kirjutatud teosesse.
Jälgides kirjaniku loomingut sedavõrd lähedalt, kui käesolev ainekursus võimaldanud on, tuleb mul nentida, et Ristikivi pole etteaimatav. Tal on erakordselt hea keeleline tunnetuslikkus, sõnaseadmisoskus, libisev ja headlugemiselamlikkust pakkuv stiil isegi näiliselt tegevuseta teostes.
Ristikivi kohta võiks öelda, et ta on nagu sajandivanune viski, mis puutõrres ja maa sisse kaevatuna aasta aastalt aina paremaid nüansse ja maitseelamusi esile toob.Esimene loetud teos, „Rohtaed”, on stiililt tugev, tegevuselt veidi monotoonne (kuid kas seda mitte kõikide lihtinimeste elu tegelikult pole, oma muredes, rõõmudes, argipäevades ja piduhetkedes? Sest olgem ausad, erakordseid elusid on ikka minimaalselt), kuid täiesti loetav ja analüüsitav raamat. Mitte küll korduvalt, kuid teos paelus mõningal määral oma naistüüpide pisiekstreemsustega ja Juulius Kilimiti selgepiirilise endaksjäämisega (unistusi küll otseselt ei täide ei viinud, kuid karskeks, kaineks ja asjalikuks, haritud meheks sai ja jäi küll). Lisaks veel õpetaja Kilimiti armastus surnud keelte vastu, nende võlu ja ilu tunnetamine.
Aga nüüd võiks vestlust arendada teosega „Kõik, mis kunagi oli”. See raamat sarnanes suvise tiigiveega, kus tuulevaikuses ei toimu midagi, kuid mikroskoopilisel vaatlemisel on võimalik teelusikatäies seisuvees märgata erakordselt vilgast elu ja mitte ainult ainuraksete tasemel. Nulltegevus, mittemarkantsed tegelased, ehteestlaslik tammumine paaris suvekuus, kuid ometigi on selles midagi niivõrd kaunist, enneolematult uurimisrohket, et tegevus tegevusetusest muutub omamoodi sümboolseks ja narratiivseks. Jääb mulje, et diloogia esimene osa, mille kirjanik on kirjutanud, ei lõppenud mitte valmides, vaid algas sünniga ja alustas iseseisvat elu. Sellist nähtust võiks kirjeldada kaplinskilikult selliste luuleridadega: „/.../ja ka mõistuse igikainus sest lummusest jagu ei saa, teab temagi - püha on ainus, üks taevas üks aeg ja üks maa /…/
“Kõik, mis kunagi oli” paneb meenutama, kogub kokku inimese-lugeja teadmised olnust ning harutab kild-killu haaval eestlaste elu-olu. Kuid kahjuks tuleb mul tõdeda, et ilmselt tuleb diloogiat lugeda tervikteoseks, sest ilma jätkuosata pole võimalik läbivate tegelaste tegelikku natuuri täielikult mõista ja nende tegevusi hinnata (eriti seltskonnaalti Gerda pealiskaudset hinge, mis avaneb rohkem romaani teises osas)
Ristikivi “Hingede öö” on aga tõenäoliselt eestlastest kirjameistrite

kõige müstilisem, sürrealistlikum, mõistetamatum teos, kus üksteise otsa kuhjatud erinevad sündmused Surnud Mehe Majas (täielikult postmodernistlik nimetus, tulevad assotsatsioonid Arundhati Roy “Väikeste Asjade Jumalaga”) toovad esile kirjanikuhärra (kursusekaaslase poolt väga tabavalt postmodernistlikuks Tuhkatriinuks tembeldatud) tundmused ajas ja ruumis. Kui senini on Ristikivi pigem õlalistuv vaatleja, siis nüüd on ta tegevuskunstnik (meenub abstraktsionist Jackson Pollock, kes rajas 1946 aastal drippingu – kunstiliigi, kus maali loomine on sama oluline, kui maali lõppvaat(l)us), kahel jalal aktsioonis, füüsikaseadustega vastuoluliselt, samas üsnagi loogiliselt kulgevates ruumides, lateksina venivas ajas. Kõik tundub olevat tuttav, kuid samas ka võõras. Väga oskuslikult on (hüpotees muide!!) kirjanik põiminud oma valuskurblikud kogemused eelnenud aastatest erinevatesse inimestesse, nende saatusesse.
Romaanist jooksevad läbi kindlajooneliselt paguluse, võõrsilviibimise, kodutuse, pidetuse, ahastava üksilduse (mitte ainult üksiolemise võtmes, vaid ka mittemõistmise nüansilt) motiivid. Varastatud aeg iseendale, mis tegelikult pole kellegilt võetud. Kummaliselt köitev ja vägagi psühholoogide lemmikilmastikunähtust – udu – meenutav, kohati agooniataoline karje, mingis mõttes purgatoorne rännak, kuhu on põimitud pattulangemise elemente, mõistetavat, nähatavat ja nähtamatut sümboolikat.
Ristikivi suureks õnneks oli tema erakliku ja intelligentse loomuse juures võimalus reisida ja maailma näha. Ta sai võimsaid impulsse oma hilisema loomingu jaoks, oskas vaadelda ümbritsevat geograafi pilguga, märkas paikade loodust, maastiku, ajalugu, arhitektuuriga seotud kohti. Paljulugenud ja sõnaosava mehena pani ta oma reisikogemused paberile ning minul siinkirjutajana oli “Itaalia capriccio’t” (tõlkes kapriis, keerdsõlm, kruss, aga ka vallatlev muusikaline vahepala) lugedes plikalik õhin kerge tulema, sest antud rännuvaatluses pikeerib kirjanik tõsise meisterlikkusega oma kogemuslikkuse vahele tegelikke meeleolusid (odavad kahenädalased rootslaste turismigrupid, võõrsile hotelliteenindaja kohta tehtud märkused, kus tundub “justkui oleksimegi kallid külalised”, vihmane Veneetsia, mis oma nõiduslikkuse ja romantikaküllusega jätab kõige soojemaid ja paremaid mälestusi, amfiteatris fotoobjektiivi jäänud saksa turisti tagumine pool jms), põnevaid sisedialooge rändamisest ja rändajast.
Mulle tundus alati, et kirjanikuhärra pole just eriti naistemaias ja meelas tegelane (sic!!! arvamus, mis tavaliselt kaasneb loomeinimeste, sõnasuutlike,-ja seadlike sulemeestega), kuid nüüd selles reisipalas lõi küll lõkkele kuum ja kirglik armastus mitmete veidrate nimetus,-ja nähtuslaureaadi omaniku Itaalia vastu (parimad armastaja olla Itaaliast, parimad toidud olla Itaaliast, Itaalia ühelt saarelt pärinevat maailma võimsamaid maffiaid, Itaalia riigikord ja asjaajamine on müstiliselt segamini paisatud, nende eneseteadvust õhutab takka antiikkultuuri esirinnas olemine, paljud uued voolud ja suunad olla Itaaliast alguse saanud jms). Ristikivi märgib väga tabavalt kohe oma rännujutustuse alguses, et Itaalia tundmaõppimiseks on vaja seal sõita Goethe aegses tõllas või käia jalgsi, siis pidavat saama absoluutselt õige ülevaate.
Kui varasemates raamatutes kumab teravalt kirjamehe nukker üksindus, siis alates “Hingede ööst” ja väga teravalt tema ajaloolistes romaanides, samuti “Itaalia capriccios” on tunda kodumaatust, igatsust selle päris oma ja ainulise koha järele.
“Lohe hambad” oli aga teos, mis üllatas täiesti omamoodi. Kui tiitellehel ei oleks selges kirjas nime Karl Ristikivi, siis ei usuks, et mainitud kataloonlastest jutustav pagulasteos on eestlase kirjutatud. Kirjanik tunnetab erakordselt selgesti võõrsiloleku probleeme, serveerides neid osavalt võttega “teos-teoses”.
Pablo ja tema hiljutisurnud isa Joaqim Barrera tinglik raamatukaudne side (tundub, et lisaks geenide ühtsusele seob neid ka 16. sajandi Hispaania võitlusvaimus kõnelev romaan) tugevneb, kuid mida enam saab “Lohe hammastes” selgemaks sõjajutustuse plaan, seda rohkem lahku kasvab Pablo kõigest ja kõigist, mis teda ümbritseb. Osaliselt kaob üldse ära piir, kus oleks selge kumma teosega on tegu – kas raamatuga raamatus või raamatu endaga.
Hiilgavalt seob Ristikivi mainitud teosesse sõduri, sõdalase, võitleja psüühhika iseärasused. Nimelt minetab sõduriks olija oma isikupära, temale ainuomasus kuhtub ja sõdalane on oma elu müünud juba enne surma. Ilmselt ristub siingi kirjaniku elutee okkalisus raamatutegelastega. Teenis ju härra Ristikivi sõjaväes (sealt sai alguse tema pagulasetee, olles väekargaja) ning talle omase põhjalikkusega adus ta suurepäraselt sõjaväelase mentaliteeti – isikupäratu võitlemine, olla käsualune, minna ja jätkata poliitikat relvade abil.
Ka on “Lohe hammaste” ühtedeks märksõnadeks vastuolulisuse analoogia (Pablo on pagulane, kes siiralt sooviks tagasi saada oma Katalooniat, Alba sõdurite lugu kajastab hispaanlaste vastuastumist Hollandi ülemvõimule) ja karakterite ristikivilik väljajoonistumine. Nendel tegelastel on iseloomu. Samuti on üsnagi selgelt ja ilmekalt väljendudud vesi, meri, laeva ootamine, Madalmaadele iseloomuliku veetõusu teke (üsnagi mitmeid paralleele tõmban siinlugejana Noa laeva motiivile)… ja allaandmine, kuid kellele? Ütleb ju kirjanikuhärra oma romaani lõpulausetes, et ainult võitjate võitlus on õige ajaloo kohtu ees. Leppimine kaotusega, käegalöömine, teadmine, et ka eluvõitluses jäädakse teiseks. Kaotajaks iseenda, kodumaatuse, põhimõtete ja südametunnistuse ees. See on kurb raamat, kuid samas positiivse tonaalsusega köidab lugejad enda külge mitmeks järjestikkuseks tunniks.
Mõneti üllatav oli Ristikivi ristumine teeristil “Inimese teekonnas”. Sedapuhku on kirjanikuhärra nuttev naerja, vihmas kuivaks jääv eluvaatleja, kes laseb riimidel voolata rütmides, mida võiks tinglikult nimetada svingiks pastellides.Ta kõnnib oma üksinduse ja üksildase koormat kandes, märkab vähimaidki värve, kuuleb pisemaidki helisid, näeb elu kõige madalamal tasandil, tajub sümboleid (vesi, laev, kivid rannas, sisaliku teekond) ja tunnetab vaistlikult oma teel, et paljud rajad on läbitud, tagasiteed pole ning nendel teedel on mineviku stoppmärk ees.
Selles luulekogus on Ristikivi alasti, süda, hing ja mõtted on peopesal, kuid nagu alati jääb midagi seletamatuks ja lugejale aimatavaks. Kirjanik kannaks justkui ihukarva pesu, mis lähemal vaatlemisel katab siiski kõik, mida lugeja võib, saab ja peab ainult aimama/aimata.
Oma luuletuses “Kojuigatsus – kauguseigatsus” joonistub taas kord ristikivilik vastandumine, mis samas on üks-ühele vastav. Kirjaniku koduigatsus, jällegine kodumaatuse kordamine, mis samas on temale ka kaugelasetsev ja sellest tulenevalt kauguseigatsus.Mitmel korral jääb mulje, et Ristikivi tahab panna kinni silmad ja näha und, kuid kas ta tahab näha seda lõplikku puhkusenägemust? Siinkirjtajana tuleb mul nentida (pikaajaline meedikupraktika ja kokkupuude surmaks ettevalmistujatega on pannud mind selliseid asju täheldama), et kirjanik jätab tegelikult hüvasti /…/Kõik möödunu saab unenäoks.See oli kaunis, kuni/.../ (
Fragmente "Keelatud territooriumist"
);/…/ Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,vesi ja kõledad kaljud. Lahkunud viimne kui lootsikumees, lahkunud lauldes, et vesi on ees, nii nagu laulavad paljud/…/ (Fantaasia g-mollile). Ilmselt tundis Ristikivi võõrsil elu viimastel aastatel teravamalt aja, olemuse, inimese mikroskoopilisuse mõõtmeid endas ja enda umber ning sestap kirjutas mõneti passioonilikult filosoofilise, eesti sümbolismi vundamendiks kujunenud/kujuneva luulejada. Kirjaniku tee oli keeruline. Mitte loomingu mõttes, sest sellel suunal oskas ta olla, teha ja näha, panna endast justnimelt see märk elukivile, millest ta oma sisaliku teekonnas räägib. Ta oli (pardon, on, sest kirjanik ei sure, ta muutub
 eluaegselt igavikuliseks) nagu remulaad, mida sobib serveerida erinevates köökides mitmesuguste toitude juurde, serveerida külmalt või kuumalt, see polegi oluline, lihtsalt lugeda ja meeliskleda. Te tegite mitmedki pimedad ja pikad sügisööd elamuslikult heledaks. Kus iganes te ka ei viibiks, kirjanik Ristikivi, siis ütlen ainult – minu lugupidamine. Teie teekond jättis pikemad vaod, kui ainult sisalikul.