reede, 10. oktoober 2008

Enam ma hea pole

Uihh, kuidas ma ei talu teatud sõnu, mida inimesed kasutavad - jätkusuutlikkus, tolereerima, nummi, jammi, päikest.... Neid on veel.
Aga need sõnad tulevad mulle meelele ja keelele, häälele ja ajule, kui ma mõtlen teatud vahejuhtumitele elus. Halbadele. Headele. Igasugustele tegelikult.
Täna pakkus ülemus mulle vaherahu ehk lepitust (vaata postitust 08.10). Aga kas ma siis võtsin selle vaherahupaku vastu? 
Hähh, loomulikult mitte. Mul oli vaja lihtsalt õlgu kehitada ja järele mõelda, aga ülemus tuiskas minema ning ütles jäiselt, et jääb siis nii. Kuidas niiiii? Tahtsin küsida ja jälle tulid nuuks, pisarad ja uus meik....
Tundsin, et ma ei suuda enam oma leebes väljenduses tolereerivat sallimatust enam välja kannatada ja sündis otsus - enam ma pole hea, nutikas ja anderikas õde ega lahke ja leebe naine, kes oma kaksikutega üksi jäetud nagu konn enne talvepuhkust.
Ei ole hea ja kõik. Nii lihtsalt see otsus sündiski. Hakkan oma elus selga sirgu lööma ja heidan endalt saamatusekuue, mis talumatult jalgades toklneb. Kõik. Otsused on vastuvõetud ja nõuavad täitmist de facto.
Kuidas, seda ma veel pole välja mõelnud. Aga ma mõtlen.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...