Igapäevast

Olen mitmel korral hädaldanud, et aega pole, ja raha pole ja üldse, et kuidas saada lahti depressioonist ning kuidas saada kurtusest üle. Ma ei tea sellele küsimusele vastust. Lihtsalt olen paregu oma elumadratsi mustal triibul ja üritan sinna valgele tagasi saada. Kuidas, seda ma ka ei tea. vitamiinid ei näi sedapuhku üldse aitavat. Päike, puhkus, šampus ja seks pole justkui ka vahendid. Mida ma siis vajan? Jälle eitav vastus. Ilmselt soovitaks keegi mulle nüüd lõõgastust spaas, mingit huvitavat raamatut või veel midagi sellist.

Mina ei taha aga midagi. Lihtsalt lesimist nimetavad aga ärksad kodanikud laisklemiseks. Hädasid on liiga palju ja rõõmupaistet ei kusagil. Üks tuttav nimetas loetavat blogi mõnusalt depressiivseks. Mina leian,et see on üksluiselt masendav ja masendavalt üksluine. 

Eile, enne magamajäämist, kui vanem poeg mõnusalt kaissu puges ja kohe norskama hakkas, (oehh - vahel tahaksin jälle olla laps) vaatlesin lage ja tulid igasugused erinevad mõtted kirjutamiste kohta ja ma katsetaksin ühte omamoodi asja, sest ma olen üldse selline katsetamisaltis isik. Mida? Hehh, keda huvitab tegelt?

Hüva, mul on kibekiiret tegemist kodupoolel, majapidamises ja üldse - ma hakkan parem kasulikus. Kuni järgmise korrani.