Minu blogide loend

esmaspäev, 29. september 2008

Üks väikene elamus

Eile, pärast suhteliselt rikkalikku varast lõunasööki helistas mulle L. Kutsus mere äärde. Ilusat sügisilma veetma.
Pidasin emaga nõu (emal oli neljas keemiaravi ning sedakorda eriti väsitav ning nõrgaks tegev - palju pisaraid ja muud, aga see pole siin teemaks) ning otsustasime siis minna. L. oli poole tunni jooksul oma tütrega kohal, laadusime autose ning sõitsime Salmistule.
Oled sa kunagi tundnud väga külmal talveööl soojast ja suitsusest ruumist väljudes, kuivõrd tapvalt tervislik tundub pakaseline õhk pärast loendamatuid sigarette, teiste kehalõhnu, läppunud õlleimalat ja kõrvulukustavalt rumalat müra?
Vot samalaadselt tundisn ka mina, kui ma poegadega autost välja ronisin ja mändide vahelt tumesinist ja tuimkülma merd märkasin ning sügisel randa kui sellits teravama pilguga vaatlesin.
Vanem poeg jõudis esimese nelja minutiga oma püksid lainevahuga niiskeks tempida , kuid noorem poeg seisis suht ontlikult minu kõrval ega kiirustanud ulakustele. Ema kõndis vapralt ringi, vahepeal puhkas ja istus, kutsus minu poegi korrale ja siis asusime ande kokku korjama.
Meri ja mets lähestikku, nii sai kuulda merekohinat, tunda männiosooni, tõmmata sõõrmeisse sambla niisket hõngu ja leida igasuguseid seeni. Ja mustikaid ning isegi pohli oli veel peidus. Nokkisime L.-ga üksteise kallal ja lasin tuulel juukseid sasida. Mida ma tundsin? Esiteks seda, et poegadega oli järjekordne kvaliteetaeg. Teiseks seda, et ma pole oma emaga vist ligi viisteist aastat kusagil sedasi hulkumas käinud. Kui mu emaema elas ja tema talu põlislaante vahel alles oli, siis me ikka liikusime metsa marjule ja seenele ja ma armastasin väga näha oma ema kummikutes ja pearätikuga kuju puude vahel vilkalt edasi liikumas.
See käik ergastas mind, kosutas keha ja virgutas vaimu. Nüüd tunnen ennasttaas veidi võimelisemana vastu pidama, sest puhkust saan alles järgmisel aastal. 
Pealegi olin ma koos oma ainsa sõbraga, kes blogija väljakannatamatut iseloomu talub, kes on kursis meie perekonnas toimuvaga ja kes on ilmselt leidnud oma õnne. Uuesti ja sedakorda ma loodan, et ka lõplikult.
Aga hüva.
Ise ma rabelen jätkuvalt tööd teha. Olen viimastel aegadel väga tihti öövalveid teinud ja ma tõesõna jälestan glükomeetreid. Miks, sellest räägin ma kunagi hiljem. Peagi on september läbi ja siis oktoober ja siis jõulud käes... oehhh. Eks siis varsti!!!

neljapäev, 18. september 2008

Lihtsalt üks tavaline päev

Nagu ikka - hommik, ärkamine, dušš, võimlemine, söök, kohv, sigaretid, pojad üles, neile söök, riidesse, huuled värvida ja lasteaeda minek. Endal oli täiesti vaba päev. Tegin kasulikke asjatoimetusi, endise nimega Hansapank sai endale kaks klienti juurde. Hambaarst. Uitasin linna peal, täiesti mitte tavalist trajektoori mööda - jalutasin Tehnika tänavalt kesklinna.
Ja mõlgutasin mõtteid ühest suvisest kohtumisest. Üks neist vähestest kordadest, kui L-ga linnas sai käidud, väikesed napsid tehtud ja taaskordselt oma hingesoppides tuhnitud. Kuna õhtuke oli tookord veel noorevõitu ja tramm liikus, siis otsustasin taksoraha säästa ja läksin kesklinnas peale. Järgmises peatuses tuli üks selline tõmmu ja üsna veetleva silmavaatega 40. -ndates mees. Istus minu kõrvale teispoole vahekäiku ja õhtuses hämaruses nägin aknalt peegeldust, kus siis proofilis mina ja otsevaates mind sihtiv uudishimulik pilk. Sellelt mehelt. Sõitsime paar peatust, meeshing väljus peatus enne mind, mina nagu ikka - sõitsin täitsa lõppu välja ja oma üllatuseks nägin ma et mind piidelnud meesterahvas jooksis mööda trammiteed minu peatusesse. Muigasin. Kõndisin treppidest üles ja ikka kodu poole. Meesterahvas tuli seljatagant mulle järele ja võttis küünarnukist. Edasi arenes muukeelne dialoog:
"Neiu, te olete lihtsalt vapustav, ma armusin teisse esimesest pilgust. Kas ma tohin teiega tuttavaks saada?"
"No, see on üsna ebatavaline, aga kui soovite, siis palun."
"Kas teid oodatakse praegu?"
"Jaa, oodatakse."
"Kas te mind ei karda? Nagu teie kaasmaalased tihti? Et ma hakkan kuidagi jõudu kasutama?"
"On mul põhjust seda karta?"
"Ei, ei ole"
"Aga milles siis küsimus?"
"No, aga kes teid kodus ootavad? Mees? Lapsed?"
"Ei, meest pole, aga pojad küll ootavad."
"Mina olen lihtsalt Misha. Andke mulle oma telefoni number. Palun!"
Numbrid vahetasime ja tänaseks oleme nii kümme korda leppinud kokku kohtingut, aga sellest pole midagi välja tulnud, sest meie ajagraafikud ei ühti. Kuid see inimene meeldis mulle väga. Soe ja südamlik, aus ja avatud.
Kuid miks ma sellest üldse rääkisin? Sest tänasest hakkab olema nii, et ela hetkes ja haara päeva.
Pealegi sain ma paar päeva tagasi teada, et ma olen üsnagi terve inimene. selline, keda võiks saata nt üliõpilastele näidiseks, adumaks, et selline peabki olema terve naine.
Nüüd siis haaran päeva, õigemini küll hetke. Kuni järgmise kribamiseni.

esmaspäev, 15. september 2008

Igapäevast

Olen mitmel korral hädaldanud, et aega pole, ja raha pole ja üldse, et kuidas saada lahti depressioonist ning kuidas saada kurtusest üle. Ma ei tea sellele küsimusele vastust. Lihtsalt olen paregu oma elumadratsi mustal triibul ja üritan sinna valgele tagasi saada. Kuidas, seda ma ka ei tea. vitamiinid ei näi sedapuhku üldse aitavat. Päike, puhkus, šampus ja seks pole justkui ka vahendid. Mida ma siis vajan? Jälle eitav vastus. Ilmselt soovitaks keegi mulle nüüd lõõgastust spaas, mingit huvitavat raamatut või veel midagi sellist.
Mina ei taha aga midagi. Lihtsalt lesimist nimetavad aga ärksad kodanikud laisklemiseks. Hädasid on liiga palju ja rõõmupaistet ei kusagil. Üks tuttav nimetas loetavat blogi mõnusalt depressiivseks. Mina leian,et see on üksluiselt masendav ja masendavalt üksluine. 
Eile, enne magamajäämist, kui vanem poeg mõnusalt kaissu puges ja kohe norskama hakkas, (oehh - vahel tahaksin jälle olla laps) vaatlesin lage ja tulid igasugused erinevad mõtted kirjutamiste kohta ja ma katsetaksin ühte omamoodi asja, sest ma olen üldse selline katsetamisaltis isik. Mida? Hehh, keda huvitab tegelt?
Hüva, mul on kibekiiret tegemist kodupoolel, majapidamises ja üldse - ma hakkan parem kasulikus. Kuni järgmise korrani.

neljapäev, 11. september 2008

Üllusest ja kätepesust.

Kui mu tuttavad jaanuaris kuulsid, et ma oma kõrgelennulise avalike suhete karjääri vahetan taaskordselt valge kitli, haigete ja protseduuride vastu, siis enamik koputas vastu meelekohta (küll omi mõtteis, aga ikkagi..), et mis tal ometi viga on? Et miks vahetada tinglikult glamuurne amet, paljutõotav suhtekorraldaja, mingi ebaeduka õe ameti vastu?

Täna, pärast 12-tunnist vahetust, kus oli verd, higi ja pisaraid ja seda täiesti otseses mõttes, küsisin ma endalt, et miks? Miks ma seda teen? See meeldib mulle? Ma tunnene ennast vajaliku, elusa ja üllana? Saan selle eest mudapappi ja suplen luksuses? Ei midagi sellist. Lihtsalt mulle meeldib see töö. See eriline fiiling mis tekib, kui ma olen saanud teha midagi väga-väga-väga vajalikku, sest kellegi elustamine on väga-väga-väga vajalik. Ma olen väsinud. Viskasin hetk tagasi oma pakkpaistes jalad toolile lentsi ning mõtlen, et raha tuleb ju kergemini ka, aga seda eriliselt mõnusat tunnet, et järgmise valge kostüümi ja RR aparaatideni, ma kuskil mujal pole kogenud. Täitsa lahe on see värk. Must huumor, sigaretid, kohv, infovahetus, invasiivsed protseduurid ja... käte antiseptiline töötlus.
Tjahh.... ma käisin nimelt ükspäev koolitusel ja seal kuulasin kaheksa (sic!!!) tundi kätepesust. kuidas pihke nühkida, kuidas lahust pihustada, kuidas hoida taskukaitsed, pastakad ja iseennast saastumise ehk peene sõnaga kontamineerumise eest. Lahe. Lamatis paremal kannil kindlustatud - nii ma seal lesisin ja haigutust lõuapärades maha surusin. Sest seda viis läbi üks õde. Õde E.E, kelle juures ma olen oma pikas ja kirjus õeminevikus korda kümme vaibal käinud ja andnud aru oma kärts-mürts-põmm iseloomu ebaeetilistest ilmingutest.
Niipalju siis sellest õendusest, üllusest ja käte antiseptitamisest.
Veel. mõni seik, millel tahaks peatuda. Mul on depressioon. Sügav nimelt ja avaldub ta täiesti kummalisel moel. Sellest ma üldse aru saingi, et ma olen depressiivne, masenduses, halbade mõtetega saastunud. 
Mina, kes ma neljaselt lugesin ja viieselt arvutasin, ei suuda lugeda. Uudised kärmelt hommikul üle ja tööalaselt paberid läbi, aga ei ükski raamat suuda mind hetkel tõmmata oma vaimuseisundisse süvenema. sama on ka kirjutamisega. ole sa lahke, eksole - kolm kirjalikku ülikooli tööd ootavad valmimist, mitmed novellikesed pooleli, paar jutustust olemas ühes alguse ja lõpuga, aga.... täiendust neile ei tule.
Pole ju mõtet omal vastavasisulisi faile avada, et neid sama targalt sulgeda. Millal ma sellest tardumusest väljun? Kaua ma autopiloodil veel vastu pean? Tooge palun mulle sirm, mis varjaks maailma mu eest. Tahaskin olla nagu suur ja tugev emakaru, kes koopas oma pojad kaisu tõmbab, korraks veel silmad avab, et mõõta üle vöökoha rasvkude ja siis sulgeda need kuni kevadeni, et lasta jungilikult hämaral mitteteadvusel süngeid saladusi unenägudena paista.

esmaspäev, 8. september 2008

Kuhu kaob raha?


Kuhu kaob see vaevaliselt saadud palk? Arvetele ja toidule, majapidamisele ja poegadele, endale ja igasugustele asjadele, mille pealt võiks tegelikult suurima heameelega kokku hoida.
Ma tegelikult armastan raha. Aga tema ei armasta mind.


ma näen, kuidas kopikas läheb
raha on vaja, seda on vähe
tahaksin leida ma rahapaja
siis saaks õnne hing ja maja 

reede, 5. september 2008

Et siis sügisest

Eelmisel aastal kinkisin ma oma emale isetehtud raamatu. selle saamisprotsessi ma jätaksin enda teada, aga ühe luuletuse kirjutasin ma sinna küll:

Sügise minekus on omamoodi nukrust
Langevad lehed, asfalt on märg
Aastaringide pidevast kukrust
Pudeneb peagi uus aastaajapärg

Sellel aastal ma palun loodust, loojat, jumalat, iseennast, ema ja jumal teab keda veel, et oleks ikka olemas see inimene, kellele midagi kinkida. See selleks.
Endast. Tööd on palju, lapsed kasvavad, majapidamine vajab mind, koolitus koolituse otsa, arstide juures on vaja käia, poodidesse minna, isa tahan külastada. Ma tahaksin nii väga hõikuda kusagile, et palun jääge seisma korraks, ma enam ei jaksa, peatage planeetidevaheline liiklus, mulle meeldib see vahejaam niigi.
Miks meid veel ei kloonita? Miks ma ei saa ennast kopeerida ja aega omatahtsi 36 lisatunniks laotada?
Muide ükspäev olin ma keskhaiglas. Olin emaga uuringul kaasas ja kurat küll, kääna oma pea või kaela otsast ära. Selle seitsme aasta jooksul on sinna majja juurde tulnud nii palju noori, pikkasid ja tumedapäiseid, saledaid meesarste (tegelikult kõik väli
sed eeldused ühes lauses koos ja siit tuleb see nõrkus on su nimeks Naine), et ei teadnud kuhu vaadata. Ja lootusetult loomulikult kõigil kuldsed rõngad sõrmes. Kavalad on need arstide naised (teadagi, saadad oma ponksi ja haritud meestuttava haiglasse, kus tegelikult lokkavad suhtedraamade ja noorte nägusate õdede vahelised kirglikult põgusad lookesed) - rõngastavad ruttu oma mehed ära ja siis peavad peenikest naeru.
Samas on aga nii, et mul on üks tuttav arst - pikk, mehelik, sale, tumedapäine, merevaigukarva silmadega. 
Nüüd on tal nooruke blond sekretärist elukaaslane (internet on nagu detektiivibüroo - kõik saab teada), kes ilmselt ei aima, et see naine, kelle pilte ta aeg-ajalt on mõnes portaalis kiikamas käinud, on nendel piltidel tema elukaaslse poegadega. Ehhhhhh.... Nagu seebikas, ma ütlen küll.