Täna õpetasin ma oma kluttidele rattasõitu. Uhked punased masinad, abirattad küljes, igasugu korve ja peegleid ja kelli tilpnemas. Sõnaga ma siis jooksin kahe mehe vahet (issand, see kõlas veidi (b)anaalselt!!) ja upitasin kord üht ja kord teist sadulasse ning sundisin sõtkuma. Kui sõit enam-vähem ka sõidu moodi välja nägi, siis tundsin ma mingit eriliselt pakatavat õnnetunnet. Kui väljenduda nüüd liturgiliselt, siis voogas õnnis emaarmastus mu rinnus.....
Pärast läksime me naaberuses asuva erivajadusetaga laste koolihoovi mänguplatsile kõõluma. Tundus kummaline oma 32-aastast ja nojahh... ütleme et mõnevõrra muutunud figuuri turnimispulkadele tarida, nendel rippuda, galoppis üle muruplatsi poegadega võidu rutata.
Aga ma ütlen, et ma olin õnnelik. Kui ma siis väikest pausi pidades (ok,ok, suitsetades) poegi jälgisin, mõtlesin ma oma emale. Et ma olen teda nagu enesestmõistetavana võtnud.
Ma mäletan, kuidas ta mulle õmbles, mulle süüa tegi, mind triikima, pesu pesema õpetas, mulle näitas, kuidas lõngu värvitakse, kuidas sülti tehakse, kuidas sukasilmi üles võetakse. Mäletan, kuidas ta pudrule moosinäo peale joonistas, näpupoisstuleb mängu mängis, laulis, mind paitas ja hoidis, kui haige olin.
Ta masseeris mu väsinud selga, kui ma poegi oodates ja oma südamevalu patja klugistasin, ta pigistas mu kätt sünnitustoas, ta sõlmis mu poegadega erilise sideme. Ta on minu jaoks alati olemas olnud ning nüüd, kui ma olen tema kaotamisele ilmselt väga lähedal, ei suuda ma enam pisaraid tagasi hoida.
Ohh, ema ma loodan, et see neljatäheline sõna ei ole lõplik, ma loodan sellele nii väga. Sa pead meie nelja: oma poja ja tütre ning oma tütrepoegade nimel olema seesama sitke ja tugev õuekask, kelle alla saab mõnusalt istuda ja tunda lehesahinat. Sa pead edasi olema katus vihma eest ning uks, millest sisse tulles satud koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar