Minu blogide loend

pühapäev, 31. august 2008

Emale

Täna õpetasin ma oma kluttidele rattasõitu. Uhked punased masinad, abirattad küljes, igasugu korve ja peegleid ja kelli tilpnemas. Sõnaga ma siis jooksin kahe mehe vahet (issand, see kõlas veidi (b)anaalselt!!) ja upitasin kord üht ja kord teist sadulasse ning sundisin sõtkuma. Kui sõit enam-vähem ka sõidu moodi välja nägi, siis tundsin ma mingit eriliselt pakatavat õnnetunnet. Kui väljenduda nüüd liturgiliselt, siis voogas õnnis emaarmastus mu rinnus.....
Pärast läksime me naaberuses asuva erivajadusetaga laste koolihoovi mänguplatsile kõõluma. Tundus kummaline oma 32-aastast ja nojahh... ütleme et mõnevõrra muutunud figuuri turnimispulkadele tarida, nendel rippuda, galoppis üle muruplatsi poegadega võidu rutata.
Aga ma ütlen, et ma olin õnnelik. Kui ma siis väikest pausi pidades (ok,ok, suitsetades) poegi jälgisin, mõtlesin ma oma emale. Et ma olen teda nagu enesestmõistetavana võtnud.
Ma mäletan, kuidas ta mulle õmbles, mulle süüa tegi, mind triikima, pesu pesema õpetas, mulle näitas, kuidas lõngu värvitakse, kuidas sülti tehakse, kuidas sukasilmi üles võetakse. Mäletan, kuidas ta pudrule moosinäo peale joonistas, näpupoisstuleb mängu mängis, laulis, mind paitas ja hoidis, kui haige olin. 
Ta masseeris mu väsinud selga, kui ma poegi oodates ja oma südamevalu patja klugistasin, ta pigistas mu kätt sünnitustoas, ta sõlmis mu poegadega erilise sideme. Ta on minu jaoks alati olemas olnud ning nüüd, kui ma olen tema kaotamisele ilmselt väga lähedal, ei suuda ma enam pisaraid tagasi hoida. 
Ohh, ema ma loodan, et see neljatäheline sõna ei ole lõplik, ma loodan sellele nii väga. Sa pead meie nelja: oma poja ja tütre ning oma tütrepoegade nimel olema seesama sitke ja tugev õuekask, kelle alla saab mõnusalt istuda ja tunda lehesahinat. Sa pead edasi olema katus vihma eest ning uks, millest sisse tulles satud koju.

esmaspäev, 25. august 2008

Poegadele


Täna viis aastat tagasi oli siis see valus tegevus, mille tulemusena on mul need kaks poega. Täna on nende sünnipäev. Küsisin endalt, kas ma olen õnnelik? Jah, olen küll. Nende olemasolu teeb mind teiseks. Ma ärkan mõnuga, teadmises, et need kaks klutti nohisevad lähedal.
Hea, et nad olemas on. Ma armastan poisse, ma pean neid kalliks. kallimaks kui midagi muud. Tänan, et te olemas olete. 

reede, 22. august 2008

Maratonmagamatuse lõpp

Olen vist üks väheseid laste emasid, kes saab vanduda rahulikult käsi südamel, et ma ei tea midagi magamata öödest, kuna pojad lihtsalt magasid öösiti. Seda tänini. Lähevad voodisse, krassavad natuke ja kukuvad ära kuni hommikuni. ise ma eriti magamatust ei kannata, on olnud öid, kus ma töö tõttu olen pidanud tikke laugude vahele toppima, kuid olen pigem vara voodi ja vara üles. Nüüd siis juhtus nii, et olin ühe öö tööl, järgmisel õõtsusin ja laulsin Märkamisaega, siis olin jälle tööl. Ma olin nii väsinud, et selleks oleks pidanud välja mõtlema täielikult uue sõna. Kuid tänu sellele väsimusele oli mul võimalus ka pikaldaselt seedida/mõtiskella toimunu üle.
Mida ma tundsin? Võimsat meeleülevust, mentaals-erootilisi võnkeid, kui ma nägin, et meid võib olla nii palju. Nii meeletult suures hulgas, kõigil silmad säramas, eesti keel huultel ning vapustatus hinges.
See oli elustav. Mõistmaks toimunut ei tulnud mulle pähegi võrrelda, et kuidas oli kõik siis ja nüüd - milleks võrrelda võrreldamatut? Siis oli see vabadusele laulmine, nüüd oli see mälestusele laulmine, ülelaulmine sellele, mis olemas olnud 17 aastat.
Ma olen uhke. Oma keele, oma rahvuse, oma maa üle. Ma armastan seda kohta ja teen kõik, et mu pojadki seda armastada oskaksid.

kolmapäev, 20. august 2008

Märganud ja ärganud/ Ene Mihkelson "Katkuhaud"

Millalgi kevadel, kusagil aprillis või nii tuli teha omal valikul loetud eesti uuema kirjanduse varamusse kuuluvate raamatute hulgast väikene sisutihe lookene.
Mind paelus toona "Katkuhaud". Kuna tegemist oli tänapäeva eesti kirjandusega, mis mõneti oli eksperimenteeriv, siis ma katsetasin ka ühe veidi omanäolise analüüsiga. Luulet ju pulgastatakse pidevalt, eksole? Ma talitasin vastupidi - tegin luulet, et analüüsida romaani. Kindlasti ei ole see parimatest parim, kuid ta on aus.
Eile, täpsemalt küll täna, tulin ma lauluväljakult, kus voogas tuhandepäine eestlus. Oli olla küll uhke ja hää, kuid ma pean seda natukene veel seedima, siis saan täpsemalt öelda, mida ja kuidas mu hinges toimus. Sest praegu on ju kell alles kümme saamas, aga mina tulin ristijalu kõndides kell neli toauksest sisse, olles enne kuus tundi tegutsenud häälekalt ja hüplevalt....
Kuid milleks rääkida öölaulupeost ja "Katkuhauast"? Miks ühes ja samas tekstis? Ja veel blogis?
Hetkel ma siis vaatasin seda analüüsluulet ja leian, et täitsa sobiv oleks nüüd seda ka avalikkusele näidata. Õppejõud ja umbes 20 kaasüliõpilast teavad seda niikuinii. Aga palun siis:
Rahvuse ajaloolise mälutrauma sündroom


Alles hiljuti mõistsin ma ruttu
Et aeg lipsab minema – uttu.
Ja et kiirus ei taltu me maani
ma huviga lugesin romaani.

Sai auhindu raamat, mis köitis
Ja siis mul üks mõte loitis
Miks paelub see raamat mis laual?
Mis teoksil on Katkuhaual?

Sotsiaal-kriitiline oli teos,
Tugevalt ajalooline seos
Eesti inimese hirmkeeruline saatus
Ja ühe naise elu viimane vaatus

Laused stiililt rääkisid ladusalt
Et aeg möödub äkki ja valusalt
Kõigile pitseri vajutab tugeva
aina põnevam oli siis lugeda

Kuigi vahel ei mõistnud, kes kõneleb,
Räägib peategelane endaga – sõneleb?
Kus läheb uneluse-tõesuse piir
Ja mis oli reetmise hinnaks siin?

Miks kardavad olijad avada
hämaraid mõtteid, kus veri võib sadada
miks tegutses uuritav Kaata just nii,
et oli pahanduse tekitajana justkui prii

Vaba südame-mõistuse keelavast painest,
sellest nii tundmatust sõjasest ainest
Pole varemgi julgemalt vaetud
kohta, mis katkuga kaetud.

Valusaid paiseid avanes parinal,
Reetmise ajaloo tugeval kärinal
Põikas tegevus aegade voogu
Ning romaan sai arhiivilist hoogu

Autor põikas talletund lehteisse
Ning aeg sai kurblikke ehteisse
Sealt vaikselt koorus nukker tõde
Oli reeturiks isiklik õde

Veel mõniteist aastat tagasi
Poleks keegi julgend rääkida sedasi
Panna kirja me valusat lugu
kus puudus nii vanus kui sugu

Kild-killult avaneva raamatu,
Mille lugeja ei või olla saamatu
Sätin uhkelt ma endale riiulisse
Mängin noodid ajaloo viilulisse

teisipäev, 19. august 2008

Kriitikameeleta

Ma olen täna kriitikata. Ma olen lisaks sellele veel magamata, rambakas ja kulgematu. Ma olin tööl. Öösel. Kui tavalised inimesed näevad REM faasisii ntiimse teadvustamatuse isiklikke märguandeid. Magavad norinal. Üks patsientidest magas ka norinal. Niivõrd, et tuli sulgeda palatiuks, takistamaks teisteni selle üürgamise jõudmist.
Lisaks helisesid pidevalt kellad - need, mis patsientidele on käeulatusse antud ning mis on meile, meedikutele, märguandeks korrastäraolemisele.
Mis oli korrast ära? Loetlen mõningad juhused:
1. Memm avaldas soovi potitooli kasutada, kuid see pidi desinfitseeritama. Sic!!! kell üks öösel varitsevad bakterid eriliselt jõudsal moel, et karata haigusest laastatud peffi.
2. Memm naabervoodist libises kuidagi tekilikult voodi alla ning minu järelpärimise peale, et mis ta seal teeb, vastati: "Ma vedeln siin." Loogiline, onju?
3. Papi naaberpalatist ütles, et tal on äng peal. Kutsusin arsti, sest kui äng on peal, tuleb tegutseda.
4. Pool kolm kutsus krooniline hüpertoonik enda juurde, sest RR pidi nüüd ja kohe mõõdetama. RR oli normaalne, patsient rahunes ja uinus.
5. ...
jah, selline on mõne inimese töööö.
Masendav tegelikult, kuidas hädad inimesi laastavad ja ma näen neid abitult pealt, sest minu võimuses on leevendada olukordi, kuid mitte neid kuidagi kaotada või, jumal hoidku selle eest, tagasi tuua kadunud noorust. Penisonärist pioneeri ei tee. Õnneks vist, eksole?
Aga miks ma siis olen kriitikameeleta? Sest ma olen väsinud. Ma tahan minna, minna ja jääda, jääda ja tulla, tulla, et jääda......
Ma loen vist liiga palju, sest vahel on tunne, et need neuronite impulsid pole üldse minu mõtted. Ei, mitte et minus keegi teine räägiks (niipalju psühootiline ma siiski veel pole), aga ma poleks nagu mina ise. Ja milline see mina ise on? Kurat seda teab. Ilmselt mõni üüratu ego ja madala õnneksvõtu lävega masendunud naishing.
Hähh, aeg on teha käbe uinak ja vaadata üle õhtused riided - ikkagi MÄRKAMISAEG.

esmaspäev, 18. august 2008

Olukorrad, ebakorrad, päevakorrad

Sedasi siis. Üks päev õhtusse... veerenud? lohisenud? jooksnud? sammunud? rutanud? kadunud? Ehhhh.... oma filoloogilisest varamust võin ma siia toppida ilmselt vee umbes sadakond tegevust ja liikumist/muutumist väljendavat verbi, kuid ilmestab neid tänase päeva saavutusi ainult üks sõna, ok, kaks - surnuks löömine.
Ma lohisesin terve päeva. Voodist vannituppa, siis kohvilaua taha, siis arvutisse. Lapsi lasteaeda viia tahtnud, aga päeva teisel poolel sai mulle nende kaklemisest villand ja ma kirusin mõttes viieminutilist laiskust. Aga hüva, pojad on tegelikult vahvamatest vahvamad ja pean tunnistama, et nende olemasolu sunnib mind ka kõige laisematel hetkedel ennast liigutama, sest nemad on tükk minust ja pagana nobejalgsed on nad ka.
Veeprotseduure ei viitsinud teha, riidesse panna ei viitsinud, tabletti võtta ei viitsinud, süüa teha ka mitte. Suitsetasin, olesklesin, lugesin. Tõsiküll mõned kasulikud asjad tegin ka: avasin magistrantuuri kausta, tegin uue dokumendi sinna ja märkisin uhkelt ära pealkirja ühele oma seminaritöödest, mis kevadise ajukurbuse tõttu tegemata jäi.
Kuid nüüd tuleb need ära teha ja pluss veel üks kirjalik töö ning üks üsna mahukas eksam. Aga küllap ma teen ja jõuan, vitamiiniseerimata peakene tahab lihtsalt lõõgastust, sest kolmat suve ma pole sarnanenud normaalsele inimesele ning oma pidevate eriala tagasivahetamiste ja soojemate kohtade otsingutega ma lihtsalt pole puhanud. See selleks. Milleks nuriseda oma valikute üle, eksole?
Poegadel on sünnipäev tulemas. Järgmisel esmaspäeval. Vaja kingitused muretseda ning mõelda, mida teha üldse. Viis aastat?! küsin endalt. Oehh viis aastat tagasi kandsin ma neid viimaseid päevi oma üüratuks paisunud pihal ja ei kujutanud üldsegi ette, milliseks olukord võib kujuneda, kartsin juba ette, et nii väikesed lapsed elamisse tulevad, aga nüüd tormavad metsikute huiletega , puitklotsid käsivartele pandud ja teevad omalaadset starward'i.
Aga hüva. Ma olen praegu öövalves, istun siivsalt roosas kostüümis, all valge T-särk, millel kirjub roosades tähtedes :"Thank Good for silicons!", juuksed kenasti patsis ning meeletu tüdimus hinges. Mul tuleb tunnistada, et olen depressivsem kui ämblik tühjas võrgus ning olen ootusärev, kuna homme on Märkamisaeg. 

pühapäev, 17. august 2008

Subtroopilise augustiõhtu pilkased mälestused

Üleeile helistas mulle tööle ainukene sõbratar, kes on võimeline taluma minu mitte just meeldivat natuuri ning tegi ettepaneku minna elie, see on siis laupäeval linna peale lastest, tööst, loomadest lõõgastuma.
Reedel olin tööl ning tegin sellist asja, mille nimi on venekeeli sutka, maakeeli kahekühmeneljane - sõnaga hommikus hommikuni ja ilmselt ea suurenedes on neid valveid vaevaline vedada. Ma naasen täöölt väsinult, jalgu teineteise ette tõstes ja ei taha muud kui vett, kohvi, sigaretti ja magada. Viimast otseloomulikult ei õnnestu teha, sest minu pojad leiavad, et olen alati nendele olemas (mis polegi iseenesest vale mõte) ning ma pean lugema ja ronima ja mängima ... sõnaga ma olin väsinud kui ront.
Eilne hommik oli sudune, õhk lämbe ja niiske nagu rooma saunas ning mõte sellest, et saab minna õhtul kodunt välja (selle suve jooksul teist korda, arvesse ei lähe öövalved, sest siis teenitakse rasket raha) paelus mind ergastavalt.
Igatahes õhtul läksime L-ga linna peale. Väikesed kokteilid Raekoja mingis välikõrtsukeses, lobisesime meestest, lastest, krussikeerdunud eludest, vaatasime mööduvaid Gruusia meeleavaldajaid ning otsustasime siis hoopiski linna parimat kohvi tegevast Kehr Wieder'st võtta latted topsi ning imeda neid augustiöös.
Ma polnud vist aastat viis käinud vaateplatvormidel, istunud üleval müüritisel, taustaks Tallinna tuledes kesklinn ning heliks turistide mitmekeelne kakofoonia.
Millest me rääkisime? L-ga räägime kõigest, isegi nendest asjadest, millest on tavaliselt häbi isegi mõelda. Siis vestlesime oma tutvusealgusest, sest kui me oleksime olnud vastassoolised, siis oleks see olnud ilmselt armastus esimesest silmapilgust, aga meil oli sõprus esimesest hetkest.
L. on meeldiv naine, abivalmis, aga kuidagi... no ütleme nii, et ta pole just sündinud hõbelusikas paremas peos. Temal on üks krooniline häda, mis kummitab pidevalt, aga see on tema isiklik asi ja seda ma vist oma mõttepojaks pidada ei saaks.
Aga.... L-ga me siis kõnelesime, arutasime armastusest filme ja raamatuid, istusime Nevski katedraali trepil, jälgisime riigikogulaste maja akendelt peegeldusi ilutulestikult ning siis avastasime, et all-linna saamine osutub keerulisemaks, kui me arvasime.
See pagana sammas oma ehitusega on blokeerinud enamiku Harjumäe lähiümbrusest ja nii me siis oma kontsakestel taldu mööda munakiviteed siledaks kulutasimegi. Igatahes saatis L minu nagu aus kavaler trammile ja ma suundusin koju magama, sest möödundöine unevõlg vajas tasamagamist.
Täna hommikul aga avastasin, et sellised väljaskäimised on äärmiselt lõõgastavad, annavad palju ainest ning oli nii soe öö, et ma ei mäletanudki sellist lämbelembi, mis vilkalt askeldavas linnas selleõhtuseks valitsejaks oli.
Nüüd on aga keskpäev käes, mina olen oma ajutiselt tulvanud korralikkuse päevikpidamise teoks teinud ja vaatame, kas homme on heade mõtete päev või mitte.

reede, 15. august 2008

Ma olen vilets päevikupidaja....

... ja see ei tee mind sugugi rõõmsaks, et ma nii kehvakene olen.
Möödunud on mitmeid pikki kuid ja suve jooksul on juhtunud selliseid asju mida ikka, kui käiakse tööl, kasvatatakse lapsi, peetakse maja ning põetatakse kedagi.
Avastasin, et olen ainult korra käinud kohvitamas - igav, onju.?Samas ei saa öelda, et suvi oleks luhtunud. Poegadele sai paljusid asju õpetatud, mängisin nendega, lugesin, käisime muuseumites, kinos, lõõgastusime rannas. Ja siis, ülla-ülla, olen ma sotsialiseerumis värskendanud ning nagu alati tuleb see suhtlusaltisus korraga.
Huvitav on see, et minu elus on kolme meesisendit - üks on A, keda tunnen kuue aasta ringis, üks on H, keda tunnen... hmmm kaua ma teda tunnen? Vist juba oma kümme tuleb ära? ja siis üks mees veel, kelle silmadest - kui nüüd literatuurselt väljenduda - olen valmis ka äikesetormis ja liivaorkaanis jooma küllastumata kire magus-joovastavat hurma. Ja nagu mingis tobedas kokakoola reklaamis, kus küsitakse, et miks ei või head asjad tulla elus agadeta, siis küsiksin ma sama, miks ei võiks tulla tunnetemöll igasuguste kuide, entide ja muude rinnastavate ja mitterinnastavate sidesõnadeta?
Miks peab olema mees, kelle suhtes tunnen ma enamat kui vajadust kabet mängida, abielus? Ok, saan aru, ta pole ju osanud mind aastaid varjulisel künkaserval, kaabu silmi tõmmatud oodata ja uneleda. Elu tahab elamist, tegu tahab tegemist.
Kuid mina tahan ju ka... elada. Ta on minu kadunud pool, see, mida inimene otsib ja ma loodan, et see pole ainult minu hormoonpuhanguline ulm, mis räägib, vaid sootuks midagi ürgsemat, mingi seesmine kaljukirgastus, mis pead tõstab ja ohtlikult väljuda üritab.
Sellest luuletusest, mille ma talle kirjutasin ja ühe kirjatöö vahele sokutatuna oma elu jätsin elama... oehh sellest ei tea ma midagi. Aga hüva, aitab lõõmamisest, see tuimestab hingetorud ja pärastist puhastajat ma niipea leida ei oska.
A-st, või täpsemalt A.A-st. See mees armastab mind, tunnen oma seljanaha, loomuliku emasebüsti ja pikaks veninud juuksesalkude viimsegi servaga nii. Ta oli mulle omal ajal kõvaks toeks ja abiks, siis kui E.T... ok, see on pikem jutt ja kunagi muul ajal ma õitsen ja õilmisten sellel teemal... Aga omal ajal oli A.A valmis mulle oma südant, kätt, mõistus, ihu ja hinge pakkuma, et ma saakisn ennast
naisena tunda ning olla tema kasupoegadele vääriline ema.
H.P. on aga veidi teine tubakas. IT-mees ja lahe säga, kes kõikidele meeldib väga... aga mulle mitte niipalju. Kunagi, igiammu olin temast sissevõetud, aga see on juba ammu-ammu-ammu kuivanud kokku ja muutunud millekski.....igavaks? Ma ei tea. Sõnaga, mehi nagu on aga mitte neid, kellele endast anda kõike, kasvõi üks poeg veel.
Pagan, asi kisub juba melanhoolseks. Edaspidi, igatahes üritan ma korrapärasemalt sissekandeid teha. Mitte nii pikka pausi panna.