Minu blogide loend

kolmapäev, 31. detsember 2008

2008 viimane päev - kuidas läks see aasta?

2008 lõppeb. Varsti. Seda viimast päeva on alles jäänud mõned napid tunnid - 14 nimelt.
Ma olen alati pidanud 31. detsembrit kuidagi müstiliseks ja nukraks päevaks. Eriti on kurvad viimased kolm tundi. Aasta oleks kui lõplikult närtsinud ja enam ta oma norguvat pead üles ei siruta, vaid teeb alandlikult ruumi uuele aastale, mis ülbelt ja valju põmakaga oma uksed valla paiskab..... kuni sellestki aastast saab vanuv ja vettinud endine.
Kahe aasta pärast pidavat Eesti eurostuma. Äkki ma istun siin 2010. aasta viimasel tunnil ja veeretan mälestuseks kätte jäänud 100-kroonist?
Kes teab, kes teab....
Eile olin ma oma kolleegi ja üsna heaks sõbraks kujuneva, endaealise venelanna E-ga tööl. Me oleme sündinud ühel aastal ning meie lapsed on ilmavalgust näinud ühel aastal. Mingil määral on meil tõsiselt talumatud iseloomud, kuid me respekteerime teineteist ja oleme hakanud rohkem rääkima ka haiglavälistest asjadest. Ta on väga meeskonnatöövalmis, vähemalt meil temaga on küll nii, et kuitahes kiire päev ka poleks, meil on töö järje peal ja saame mokalaatagi peetud.
Itsitame teemadel "kui need vanad head ajad olid" ja kulistame liitrites kohvi. Aga tegelikult me töötasime eile kui aetaks meid tulise orraga taga. Haigeid saabus palju, erinevaid ekstreemolukordi oli palju, lisaks suutis meie väga kaval ülemus sättida oma puhkuseaja nii, et mõningad inventuurid tuli teha meil E-ga.
Olete te kunagi sattunud situatsiooni, kus sa ei tea, mida pead tegema, aga seda sinult just nõutakse. Vot, meie sattusime sellisesse hetke, aga kuidas me sellest välja tulime, seda ma otseselt öelda ei oska, eks paistab.
Täna ma olen muide ka öösel tööl. Üle kaheksa aasta esimest korda vist. Või üle kümne aasta isegi, ma enam ka täpselt ei mäleta. Igatahes panin ma ennast vabatahtlikult kirja, sest seniveel makstakse pühadetunnid topelt.
Aga hüva.
Soovin kõikidele oma blogilugejatele head vana-aasta lõppu ja parima uue aasta algust.

reede, 26. detsember 2008

Isutus ja "Musta pori näkku"

Jah, paraku on lood sedasi, et blogija on ilmselt järjekordsesse musta triibu tsooni sattunud ja vajab turgutust jõuludest, rahatusest, pidetusest, jõuetusest, isutusest, olematusest.
Kuusepuu särab traditsioonilistes tuledes, kingitused on osaliselt lahtigi tegemata. Eks poistele tuleb jällegi isa E külla ja las nad siis meisterdavad seal üheskoos.
Mina loodan minna samal ajal ühte teise kohta.
Aga jõukuks sain ma paljuräägitud "Musta pori näkku". Isiklikult kõik need lavaltkusemised, koinimismõtted ja kõvastunud riistad käivad veidi vastu küll. 
Samas ei saaks öelda, et Raua (Mihkel Eno poeg Raud rõhutab korduvalt, kuidas talle ei meeldi, et teda perekonnanimepidi kutsutakse) stiil poleks ladus, mõte ei jookseks või väljendus kuidagi konarlik-kohmetu tunduks. See tekst igatahes eeldab interdistsiplinaarsust Eesti ühiskonnast, kirjandusest, mõnest üksikust kõrvalteadusest veel.
Tegelikult on Raual tohutult vedanud, et ta on saanud elada ja olla, nuusutada ja tunda erineva kultuurieliidi kõige rammusamaid mante. Kohati on raamat humoorikas, kohati tekib õõvastavat äratundmist (kas tõesti võib meessugu sellise arrogantsiga oleksleda??), kuid halvaks ma seda üllitist pidada ei saa. näha, et mainitet sulesepp on kirjutamissoone sünnipäraselt kaasa saanud.

reede, 19. detsember 2008

Kohtumine isaga ja eraldi elatud elud

Mõni aeg tagasi juhtus mitmeid asju. Millega seoses, miks ja kuidas - need pole küsimused, millele ma vastata oskaks.
Esiteks suhtlesin ma põgusalt A-ga. Ta ütles mulle, et poleks pidanud mind toona, kuus aastat tagasi, meie esmatutvumisel, kui tema avariilise mehena minu patsiendiks oli, mind oma haardest välja laskma. Ta ütles, et KÕIK oleks võinud teisiti olla. Mida ta selle all silmas pidas, A ei täpsustanud, kuid hinge läks mulle see küll. Ma arvan, et ta hoolib minust ikka veel. Vaatamata sellele, et ma lükkasin tagasi tema ettepanekud nii abielu osas kui ka pere suhtes.. oijahh, need olid rasked valikud toona, aga ma ei saanud ju öelda, et tegelikult ma ikka veel armastan. Kedagi teist. Omal ajal A teadis seda. Ta aktsepteeris mind ja minu mõtteid, kuid ükskord ta jõud ikkagi rauges ja ta ütles, et ta ei saa enam nii jätkata, olla koos nii, et ma olen kusagil mujal. Oma hinge ja mõtete, keha ja vaimuga. Ta on hea mees, ma loodan, et ta leiab selle, keda tegelikult otsib - naise, kes pole mitte abaluudest murtud ja jääse kinnikiilunud tiivuline, vaid tõeliselt suure hingega ja võtab teda täpselt sellisena, kes ta tegelikult ongi - tubli mees ja hea inimene.
Teiseks - oijahh, see oli üllatus-üllatus mullegi. Nimelt võttis ema, kes on paljud asjad ümber hinnanud, ühendust E-ga, minu poegade isaga ning suur oli ka minu järgmine sürpriis, kui poegade isa minuga kontakteerus ja avaldas soovi oma poegasid näha.
See oli kummaline kohtumine. Pojad, need minu liha ja veri ning 50:50 meid mõlemaid, võtsid oma isa esimesel kohtumisel nii enesestmõistetavalt oma lapsesüdamesse kinni, nagu poleks pikka ja vaikuserohket nelja aastat vahelpeal olnudki. Samas mu oma tundmused olid veelgi veidramad. Kui neid kolme meest vaatasin, kelles vuliseb üks ja sama veri, ei suutnud ma uskuda, et kunagi ammu-ammu ja üsna põgusalt moodustasime E-ga me midagi nii loomulikku ja selle tulemusena oleme maailma pärandanud oma ühised geenid. Pojad on täpselt oma isa koopiad. 
Aga kas ma midagi veel olin võimeline tunnetama? Katsusin oma südame läbi. Kunagi olla olnud Marsil elu. Või olla see hetkeil tekkimas, aga igathes midagi sarnast punase planeediga on küll.
Ja siis ma hakkasin mõtlema, et räägitakse, et vot sellest ja sellest suhtest sündinud lapsed. Aga kas meil oligi üldse mingi suhe? Oma põhiloomuselt ausa naisena tuleb tunnistada, et ei, ei olnud meil mingit suhet. Põgusad kohtumised ning eraldi linnades olev elu.
Tal on nüüd oma elu, oma pere, oma kodu. Lihtsalt lühikesed visiidid, mille tulemusena me täiendasime inimkonda. Duubeldades.

neljapäev, 11. detsember 2008

Ebaeestluse sümbolismilaulikust


“Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi, jah just nõnda vabalt vaarisa moodi”, lauldi 1988. aasta vabaeestlaseks saamise revolutsioonil. Lauluväljakul, kus aduti 300 000 inimese ühisel mõttel, et veel kolm platsitäit ja ongi kogu meie rahvas. Uskumatult ühteliitev ja kokkuhoidev. Sinimustvalget nähes silmanurgast pisarat pühkides. Eestlased, laususime ja lõime endale vastu rinda ning ümisesime Matiiseni klahvpillidelt voogavaid laulusid. Me tundsime ennast eestlastena, ühtse rahvana, igavesti orjakütkeis olnutena, keda on rüüstanud ristisõdalased, naabrid lätlased ja tohutu vene karu. Me laulsime oma vabadusest, hinnates ajalugu ja saades uuesti aimu oma juurtest.
Aga juba eluajal elavaks klassikuks tituleeritud uuema Eesti inimsoo esindaja, kirjanikuhärra Kivirähk tõlgendab praktiliselt igas teoses eestlust, eestlast ja eestimeelsust pigem meelevaldselt kui realistlikult. Ka oma teoses “Mees, kes teadis ussisõnu”.
See on kummaline romaan, pigem irooniline mõttekäik põliseestlaste elust metsade rüpes, kui tegelikust ajaloolisest tõest. Kivirähk paiskab ümber kõik senituntu- ja teatu.
Millest räägib mainitet raamat? Viimasest päriseestlasest, Leemetist, kes oma metsaselavatelt, põdralihast toituvatest, ussisõnu tundvatest perekonna meeshingedest, kuuvihtlemisega tegelevatest naistest, ürgusklikest hõimukaaslastest ja perekond perekonna haaval metsast välja kolivatest asukatest on täiesti viimane isik, kellele jääb ustav ülesanne hoolitseda magava Põhja Konna eest. 

Leemet on mitmetes asjades viimane – ainuke laanemeestest, kes räägib ussikuninga(nna) Intsuga, viimane, kes kohtab oma teel merepõhja magamaminevat ürgkala, viimane, kes saab jätkata järeltulijate korral oma põlismetsa inimsugu. Seda viimast aga ei juhtu, sest lapsepõlve mängukaaslane Hiie murravad maha hundid, noorusearmastus aga lahkub perega metsast, läheb põllule ja tallu elama, hakkab sööma musta leiba ning saab ristirüütlite väepealiku armukesena tolle sugu lapse emaks.
Romaanis näidatakse küüniliselt ja selgelt, kuivõrd rumalad ja kergeusklikud on inimesed, kes võõra võimu, väe ja usu lihtsalt, eriliste pealekäimisteta omaks võtavad, sarnanedes tänapäeval ajupestud ususektide liikmetega lausa hämmastavalt palju.
Teose käsitleb eestlasi pigem allaheitlike kui kroonikatest tuntud uhkete ja allutamatuten, kes siiski ju jäid võitluses viimaseks. Leemet on kunagise võimsa suguvõsa viimane mees, kuid juba kindlalt degradeerunud, tema vanaisa, kellel mürgihambad ja kes isegi jalutuna oli võimeline hordide viisi raudmehi hävitama, kajastas just seda eestlust, mida me ajalooannaalidest tunneme. Vägev, iseloomukas, jõuline, printsipiaalne mees, kes kahetsusega näeb oma tütrepojaga juhuslikult kokkusaades, et tema võimas ja tugev veri on hääbunud.
Leemet pole ilus, kuid huvitav nii välimuselt kui hingelt, samas on temas mingit ürgset eneseteadvust, sest tema jääb. Küll kohustuslikus korras, aga ta jääb. Temast saab Põhja Konna unevalvur, ta on selleks väljavalitud juba lapsena (nahkkotikeses antud sõrmus endiselt Põhja Konna valvajamehelt, sõnaotseses mõttes samblaseks kännuks muutunud mehelt).
Leemetit ümbritsevad kergelt (vabandan juba ette) kohtlaselt primitiivsed inimesed – seksimais õde, ainult kokandusest rääkiv ja sellega tegelev ema, äärmiselt positiivne emavend Vootele, kes autori käes lõpetab enamgi kui rumalalt keldri põrandal oma elutee. Eriti veidratena kujutab kirjanik ürgseid ahvinimesi, kes tegelevad niivõrd kummastava asjaga nagu hiidtäide ristamise ja tõuaretusega (siinkirjutajale kangastusid sellega seoses igatahes tori hobusega toimunud aretusprotsessid esimese vabariigi tööeestluse aastail). Kas kirjaniku taotlus oli kritiseerida, olla irvikkass või pilameister, jääb siinkohal kergelt selgusetuks.
Omamoodi läheneb Kivirähk religiooniteemadele, mis on kesksel kohal kogu teose vältel. Ta rõhutab pidevalt, justkui oleks ürgeestluse lämmatanud moodne ja uuenduslik kristlus tükkis oma põllunduskultuuriga (huvitav oli täheldada, et seni on ju alati rõhutatud eestlaste agraarsust), aganaleibade, leivalabidate ja muu sellisega, mida seni ikka iidsete kommetega seostatud.
Kivirähk näib noomivat primitiivset mõtlemist ja mõistuseloputamist, lihtsama ja kergema vastupanu teele minekut. Ta tundub toonitavat, et elu metsas, kus tegeletakse küttimise ja koriluse ning ohverdamistega on lihtsam, kui päevast-päeva heina kaarutada, rukist lõigata, vilja külvata, adra taga vakamaad mõõta. Ta taunib globaliseerumist (millega muidu tõmmata paralleele praegustele hordide väljarännetele, kus noored õpivad ja töötavad rõõmuga võõrastes kulutuuriruumides).
Ta pilab ja pilkab, provotseerib ja soleerib, mängib meie bioloogilisel enesetadvusel ning annab üheselt ja selgelt oma romaanis teada, et eestlaste sugu, eestluse põlv hakkab ümber saama. Kivirähk koputab romaani lõpus tõsiselt meie südametunnistusele – vabadus pole mitte ainult selle nautimine, vaid oskus seda hoida ja kaitsta. Igal asjal näikse oma hind olevat. Leemet oleks justkui sümboolne koondportree sellest, mida me eestlastena peaksime kalliks ja omaks pidama (justkui meie loomulik vaimu, hinge ja mõistuse balanseeritud raamatupidamine).
Omaette lõigu moodustab kahtlemata Kivirähki stiil ja keelekasutus. Need on soravalt voolavad, vaimukalt veerevad laused, kus pole hoitud kokku kirjeldustega. Kirjanik tunneb eesti leksikoloogiat, tema süntaktiline oskus väärib tõsiselt tunnustamist. Ainukese miinusena kerkib romaanis pinnale autoripoolne subjektiivsus – ta kaotab selle Leemeti puhul suurel määral. Mõistetav, et omaloodud karakter on hingelähedane, kuid sellest kumab läbi kivirähkilikkust, erapooliklust, sest temale on Leemet kahtlemata sümpaatne tegelane.
Millele ei vaidle siinkirjutaja vastus. Kõik selles teoses on viimistletult paigas, see on raamat, mis väärib õhtutunde ja mida enne käest ei pane, kui on teada, et rahvuslikus ühtsustundes me saame oma suurima kaitsja tagasi enda poolele.

esmaspäev, 8. detsember 2008

Summa ei olene liidetavate järjekorrast

Ainult matemaatikas kehtib reegel, et summa ei olene liidetavate järjekorrast. Elus paraku oleneb see tohutul hulgal. Kas sa sündisid tervena, kas sul oli õnnelik lapsepõlv, kas sa said kooliharidust, kas sul on olemas amet, kas sa oled võimeline sigitama järglasi, kas sa oled õnnelik keskkealine, kas sa oled energiline vanur, kas su viimne tund on pikk ja vaevaline, vaid kerge ning lahkumine valutu... See on kõik harmooniajada, mida ühte liidetavat eluetappi muutes läheb lõppresultaat teistsuguseks. Kuid hetkel ma lõpetan kirjutamise, sest mu käed hakkasid värisema ja šokk nõuab lahendust.

neljapäev, 27. november 2008

Torm.

Torm on tore sõna - sellega saab väljendada mitut nähtust. Ilma - ilm on tormine. Käitumist - ära ole nii torm. Hingelist seisundit - südames möllab torm. Sisuliselt tähendavad nad muidugi kõik üht - mingil põhjusel vallandunud äärmuslikke olusid.
Olen jõudnud sinnamaale, et kõik kolm on viimasel nädalal minust üle käinud - lumetorm, liighoogne olek ja siis see südameasi. Selle viimase jätaksin ma hääl meelel praegu välja. Aga kahest muust ma räägiksin küll.
Möödunud pühapäeval puhkes see kurikuulus burgaa, mille tõttu kritiseeriti omavalitsusi, mille tulemusena inimesed oma tavapäraseid teekondi kaks korda kauem läbisid. Ise ma töötan praktiliselt kõrvaltänavas. 
Haigla juurest koduni on 800 meetrit, aga mina murdsin sellest tuisust ennast koju 25 minutit, muidu kulub selleks max 10 eelnimetet ajaühikut.
Kuid teekond oli lõbus. Kapuuts silmini ja nii ma siis põlvini lumes rühkisin. Kukkusin paar korda, mis pole ju minu puhul üldse tavapäratu.... Sedasi siis lumest ja ilmatormist.
Käitumisega olen ma kah olnud liigselt tormakas, kuid minu ohtrasse keelekasutusvõimesse on lisandunud veel üks väljend - võtan teadmiseks. Sõnapaariga ma üritan taltsutada oma keerulist iseloomu ning üritan vältida konflikte kolleegidega. Aga mingite rumalustega ma hakkama pole saanud, lihtsalt teen tööd väga rutuliselt ning pean kahjatsusega tunnistama, et süstlad pudenevad, ma löön ennast pidevalt ära ning tulemuseks on viimase kolme nädala jooksul sinine reis, poolik sõrmeküüs ja äralöödud varvas.
L. käis mul mõni päev tagasi külas. Ta ootab teist beebit. Ma armastan seda naist. Kogu südamest. Ja tahan, et ta oma uuestileitud eluõnnega ka tõesti rahul oleks.
Emast - ta on tugev naine, no on lihtsalt loodud üks inimene, kes vaatamata oma ränkraskele tõvele on ja jääb sellesk emaks, kes on lühter pimedas öös ja tänu kellele olen ma see inimene - hakkaja, energiline, töökas, kuid tagasilöökidega, mis mind tihti, kuid korrapäratult saadavad.
Elame muudkui edasi ja pea need jõulud käes. Muide mainides jõule, siis pojad "saatsid" täna ära oma kirjad jõuluvanale, muuseas me õpime luuletusi, mis on ilmunud minu arast sulest ja pole just luuleetalonid, aga lapsemeelsed ja käravad küll.
ROMET:
1) Kui ma seda rooga mekkisin,
siis mul mitmed küsimused tekkisid -
et kas salmid mul on peas,
ja kas kingitused on ka head?
2) Päkapikk on vahva mees,
müts on peas ja habe on ees,
kommi toob ja kinke kannab
jõulusoovid sulle annab
REMI:
1) Väljas paistab kuldne kuu
toas on ehteis kuusepuu
pühad tulemas on meile,
tervitused annan teile
2) Metsas tihe lumesadu,
jõulumees käib oma radu,
vaatab siia, vaatab sinna,
lastel kinke toob ta linna.

laupäev, 22. november 2008

"Vana vaksal" ja kriibitud süda

Mõni päev tagasi näidati mingis saates huvitavat sümbioosi - kuskil botaanikaaias oli omanäoline mudelrongide näitus. Väga ekstravagantne üritus oli. Ja tausatmeloodiana kõlas meie vanameistri Ivo Linna laul "Vana vaksal".
Blogijaga juhtub harva, kui miski viisike kõrvu kummima jääb ning see laul jäi. Jäi niivõrd, et ma olin viimases öövalves ja nägin unes, kuidas see laul minust voolas. Täna ma juutubitasin ja surflesin avaralt ringi ning leidsin selle laulu, leidsin ka sõnad ning nüüd ma lihtsalt poetan soolast vett klaviatuurile, sest selle palaga seondusid mulle ainult imelikult leebuvad mälestused, mis seotud ühe võlliga, kellega ma kunagi veetsin - väljendudes nüüd kantseliitlikult ja poliitilist korda nõudvas ülikeeles - privaatselt intiimseid hetki.
Jaa, mulle meenus E. See mees, kes mind hülgas siis, kui ma teda kõige enam vajasin ning tänu kelle bioloogilisele aktiivsusele olen mina oma emakohust täitmas. Üksi. Temata. Ma kunagi lubasin seda lugu rääkida, aga ma pole selleni jõudnud ning ma ei tunne ennast veel piisavalt ühetükinaisena, kes oleks võimeline mainitet stooriliini avalikkusele puistama.

Ma arvasin, et muga on kõik korras, aga tuleb välja, et mitte. Mõisted nagu armid hinges, vermed vaimus ja murtud süda said kuidagi eriliselt selge tähenduse. Aga et mind jumala eest plagiaadis ei süüdistataks, siis ma rõhutan, et sõnad pole minu tehtud, aga nad panid mu südamekõrvad tuliselt liikuma. 
Siin need on:
Mind jälle äratab üks vana tantsuviis,
sest rattad laulavad kui tookord minnes siit.
Ma tõusen rutates ja ennast valmis sean,
sest varsti peatub rong vanas vaksalis.
Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma õnne tabama,
tookord rong lahkus siit j
a mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.
Ja võtan kohvri ma,
on sama lihtne ta nii nagu lahkudes,
mil rong mind ära viis.
Pea ukski avaneb,
mus miski ärkab taas,
veel hetk ja olengi vanas vaksalis.
Siin ta on, vana jaam, millest kord astusin
maailma õnne tabama, tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.
Perroon mu jalge all on rohtu kasvanud.
Näe, vana kell käib seal, kuid aeg on ikka uus.
Mis teada saanud ma,
kas taband unelma
või kõik on jäänud nii vanas vaksalis?
Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma õnne tabama,
tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.

pühapäev, 16. november 2008

Sünnipäevadest ja sügisest Katre Ligi "Maastike muutumist" lugedes

Blogijale on alati olnud sügis materiaalses mõttes kesine aeg. Ilmselt on see seotud suvise puhkusega ning sellega, et ma ei oska kuidagi kõlisevat sihtotstarbeliselt jagada nii, et sellest jagub järgmise kontosuurenemise ehk palgapäevani. ja sügis algab meil üldse sünnipäevade lainel - kõigepäält pojad augusti lõpul, siis ema oktoobris ja siis vend ning isa suht lähestikku novembris. Vend pidas oma juba õige ümmargust üritust ühes veel sisseelamata ning vastavatud klubis ning isa pidas eile oma sünni,-kasvu ja elukodus.
Me sõitsime siis poistega rongis papa juurde ning veetsime väga muheda õhtu maal. Üksikud rongid ainult välgutasid oma tulesid, muidu oli küla nagu talveunes. Väga kosutav oli värskes öös magada ja lasta vaikust kuulata. Poegadel oli seal lõbu laialt - nad said papa õhupüssidega sihtida, tema ohtrate meremehe tarvikutega mürada, papaga maadelda, torti süüa ja üldse poisilikult aega kulutada. Meil linnas ju selliseid asju pole.
Igatahes olen ma nüüd maalt tagasi, rongist väljudes jäime jäise vihma alla ning ma kummutan kohvi sisse.
Muide üldse - viimased kaks nädalat (ma ei pea silmas kiirabistatud migreenihoogu ja ebaõnnestunud kõhutantsu- tundi) olen ma kuidagi elujõulisem. Kas kaks kuud söödud vitamiinid mõjuvad lõppeks ometigi minu kurtunud kehale?
Elame, näeme.
Aga ma leidsin mitmetest failidest üles Hando Runneli abikaasa, Katre Ligi luulekogule tehtud arvustuse. See võis olla ilmselt kuskil kolmandal kursusel. panen selle siia üles, et ehk on huvitav lugeda noore filoloogikese mõttelendu:


Arvustus Katre Ligi luulekogule “Maastike muutumist”
Kui siinkirjutaja esmakordselt kuulis nime Katre Ligi, ei taibanud ta seda seostada ühe vaieldamatult väljapaistvama eesti luuletaja Hando Runneliga. Ja tuleb tõdeda, et vanarahva ütelus, et kui kaks moodustavad terviku, siis siikohal peab see pea sajaprotsendiliselt paika. Kuigi ilmselt on raske olla tuntud värsimeistri hiilgava geniaalsuse vaikne saatja.
Katre Ligi toonis, stiilis ja teemade valikus on kergelt tunda suurkujust abikaasa vaimustavat suunda. Abikaasa Runnel on mõjunud luuletaja Ligile. Ta küll ei kopeeri meistrit, kuid on saanud ilmselt näpunäiteid ja need on mõjunud vaadeldavale autorile ainult hästi.
Siinne, arvustatav luulekogu on Katre Ligi (kodanikunimega Katre Runnel) alles kolmas üllitis. Tema, kes avaldab ennast kord kümnendis ja ei figureeri meedias, tuleb alati nagu uus, alles algaja luuletaja, sest igas tema kogus on uudseid lähenemisi. Katre Ligi debüteeris 1978. aastal teosega “Kõigest ei kõnni ära” (sama aastal alustas ka noor poetess Doris Kareva) ja järgmine luulekogu ilmus alles kümme aastat hiljem - 1988.a. “Aeg augustit ära saata”.
Autor on arvustatavas kogus küpsem naine, kes vaatleb elu ja annab nähtustele mõtestatult lihtsad ja elutargad seletused. Kuid samas ei unusta luuletaja, või täpsemalt usub ta, et maailm on imeliselt muutumisvõimeline ja inimene areneb ajas kaasa.
“Maastike muutumisi”, mis tiitellehel kannab veel alapealkirja “Kümme aastat varem” (kas nüüdseks juba teatud vanuse lävepiiri ületanud naise soov olla veelkord vähemalt kümme aastat noorem?), koosneb tsüklitest, millel pealtnäha puudub ühtse sihina “punane joon” st. kindel objekt, nähtus vms.
Esimene tsükkel “Külm aastaaeg aina” (nimiluuletus lk. 8) on kurva alatooniga, mälestuslik, justkui pilguheit kunagistesse hetkedesse, mil luuletaja oli veel nooruslikult lootev, aga nüüd on aastad oma töö teinud ja jääb üle vaid lugeda vanu kirju (lk.11). Nagu kerge kahetsusega nendib autor tehtud toimetusi, mil polnud sugugi rahu ja see sügiski on juba jälle….
Luulekogu järgmine tsükkel “Pimeda piir” on dialoog (eluga? surmaga?), igast luuletusest kumab läbi kerge ärevus (ootus? leppimine?). Kuid luuletaja nendib siin elutargalt “/…/ mõni jutt jääb südant sööma, silu hiljem kuidas tahad/.../”.
Järgmine osa nimega “Kümme küünlatuld” vestab luuletajale omases vormis ja sisus elu kaduvusest, sellest et nooruses mõistetakse asju ja nähtusi teistmoodi siis, kui on lisandunud elukogemus. Rohkelt kajastub siin mõtterännakuid Katre Ligile omases napisõnalisuses surmast, sellest, et keegi on kadunud aja ning ruumi lakkamatusse keerisesse, on surnud, kadunud, läinud - lõplikult. Omalaadne leinahüüd on lk. 49: “/…/ kaugel siit, Läänemeres, põhjavajunud laevas kõikide teistega koos/…/”. On see järelkaja, mõtisklus mõttetult tormisel merel hukkunud lähedasele (tõenäoliselt “Estonia”)? Ilmselt küll.
Siinkirjutaja arusaamist ja arvamust mööda vaadeldava luulekogu vahest kõige meeldejäävam ja kahtlemata hingelisem (seda on muidugi kõik luuletaja luuletused, kuid selle ballaadi puhul silmatorkavam) osa “Ballaad sündimata lapsest” jutustab abielukriisist, mis küll laabub, kuid toob jutustaja ellu uue ja rängema katsumuse - leppimisele järgnev emakssaamine, mis looduse poolt siiski likvideeritakse. Abielupaar, kelle kooslust on juba õnnistatud hulga lastega, viibib hilisel tunnil väljas, millele järgneb naise jaoks piinarikas öö ja süümepiinad sündimata jäänud lapse ees ning sellele järgnev tõdemine, et ta on selleks liiga vana.
Arvustuse autor tegelikult imestab, et see ballaad pole uudiskirjandusega kursis olevates naistes veel teravat vastukaja tekitanud, sest see luuletus on siinkirjutaja arvates kõige ausam ülestunnistus ühelt naiselt ja emalt.
Järgmine tsükkel ses luulepaunas “Toas on umbne” viitab juba oma pealiskirjaski, et tegemist on ehk suvele pühendatud lüürikaga. Siingi vaatleb poetess elu juba karastunud pilguga, ei kritiseeri, vaid nendib asjade olemust. Samas tsüklis on ka paar vaadet mehe ja naise vahelisele olemusele, kuid samas ei kätke endas feminiinset joont.
“Vaata vabale merele” on ehtrunneliku poliitilise, kergelt iroonilise varjundiga luuletuste tsükkel. Sotsiaalselt küpse naise analüüs ümbritsevale, kus oluline on minevik ja selles langenud inimesed. Kohati meenutavad need vabas värsivormis read kunagisi kihutuskõnelejaid, kes rahvale tõde ja valgustust püüdsid anda. Pilkav, satiiriline, hetkepoliitilist olukorda kajastav luuletus lk. 89 on niivõrd runnelik, et tekib suisa kahtlus, kas mitte abikaasa pole siinpuhul nõu ja jõuga toeks olnud: “/…/ seal just sind on vaja, isand uue aja, tundud tähtsana/…/”. Ilma pikema kommentaaritagi on selge, et iseloomustatakse neid, kes pürgisid europarlamenti. Siinkirjutajal assotseeruvad antud tsükli luuletused “Kalevipojaga”: “/…/ käe kaljukammitsaista /…/”. Need on teravmeelsed, haakudes orgaaniliselt eesti luule tavadega.
Luulepauna järgnev osa “Vajadus vältida valet” on filosoofiline, küsimusi tõstatav ja neile vastust anda mittepüüdev sisevaatlus inimesest, tema olemusest, püüdlustest, unistustest ja samas ka paratamatust tõdemisest, et: “/…/ kui imelik, su elu lugu saab igat moodi ajalooks/…/”.
Arvustatava luulekogu viimane tsükkel “Läheks ja lendaks” on siiani vaadeldud Ligi luuletustest kõige luulelisem oma vormi poolest. Võib kohata traditsioonilisi värsiridu ja riimiskeeme, kuid sisult jäävad nad mõneti ähmaseks ja tekib küsimus, et millest on jutt. Ainuke selge ja kindlapiiriline on “Laul poolikust emantsipatsioonist”, kus viidatakse selgelt naise nö peremeheks olemisele. Üldse on selle tsükli luuletused kuidagi laululised (ka pealkirjastatud on nad selle sõnaga), püüdest vabaks kiskuda ennast tavalisest rutiinist, millele ju osutab ka pealiskiri.
Siinkirjutaja tõdeb, et Katre Ligi tegi selle luulekogu jooksul läbi need emotsionaalsed faasid, mida kogeb ka inimene, kes saab teada raskest haigusest (šokk, eitamine, masendus, võimaluste otsimine ja leppimine). Luuletuste algne nukker, allasurutud, noorusideaalid kaotanud naise nägemus asendub järk-järgult sotsialiseeruva ja pealtnäha uue elumõtte leidva isiku vaatenurgaga.
Katre Ligi stiilist veel niipalju, et ta on oma mõtete edastamisel minimalistlik, oskab olla diskreetne, omab eriliselt peent taktitunnet ja määratut intelligentsi. Ta ei maneeritse, vaid nendib fakte ja lepib neutraalselt olnuga. Riimimine pole just tema tugevaim külg, kuid ta teeb seda püüdlikult. Vabas värsis avalduvad naisluuletaja naiseks olemise mured ja rõõmud minevukus, olevikus ja tulevikus kõige ilmekamalt.
Omapärane on ka luulekogu pealkirja valik. “Maastike muutumist”. On’s poetess pidanud silmas sümboolseid muutumisi elumaastikul? Tunnetanud oma võimetust looduse ja aja julmade mängude ees? “/…/ Kui ilmas piisavalt elad, näed maastike muutumist. Näed uue ja vana igapäevast kokkupuutumist/…/”.
Arvustatav luulekogu ei sobi küünlavalgusõhtutele ettekandmiseks, vaid eeldab vaikset, endassesüüvivat, mõtisklevat vaatlust. Soovides näidata vananevat naist oma igapäevases kontekstis, ei püüa keegi teda valjul häälel tsiteerida, laulutekstideks need luuletused ka ilmselt ei saa, kuid mõtlema panevad nad küll.
Tema luuletused ei vaevle sündimispiinade käes, nad ei hõiska mägedelt ja jõgedelt tervitusoode, kuid nad mõjuvad, sest nad on hingega kirjutatud.

Sirly Hiiemäe

teisipäev, 11. november 2008

Kõhutantsust ja "Tuulepealsest maast"


Hiljuti mõtisklesin selle üle, et ma peaksin natukene ennast liigutama ja läksin kõhutantsu. Ühe kuulsa mehe kuulus tütar oli kuraator. Üks tund maksis 100 krooni. naisi oli igas vanuses ja igasuguseid. Kõik me siis väristasime orientaalsete helide saatel oma reisi ja puusasid, ülakeha ja tegime kätega nõtkeid liigutusi.
Aga mulle see hööritamine ei istunud kohe mitte üldse. Esiteks olen ma ilmselt liiga macho tüüp. No tugevdunud vaimselt ja füüsiliselt sedavõrd, et mulle tundus see võdistamine kaunis veider.
Teiseks - ma ei talu absoluutselt idamaade muusikat. Mulle hakkas see tõsiselt närvidele käima.
Ja mina oma veearmastuses ning inimesena, kes tahab üksindust ning vett, palju vett, hakkan siiski käima ujumas.
"Tuulepealsest maast" - see on see sari. See uus, 12-osaline, eestlastest rääkiv. Eestlastele rääkiv. Sari, kus osaleb meie noornäitlejate piimamant. Kas mulle meeldib see seriaal? Ausaltöelda jah ja ei.
Meeldivad osatäitjad - nad mängivad loomulikult. Erilise sümpaatia tekitas mulle Tõnu Oja mängitav peremees, kelle mure on eluline, tema näitlemine hea. Alates etendusest Victor, kus ta esitas varaküpsenud poissi, on ta muutunud järjest enam ja enam elegantseks. Oma rollielamisega.
Meeldib see et ajastut käsitletakse suhteliselt loomutruult. Aga.... ei istu mulle mitte üks raas "Tuulepealse maa" stsenaarium. Nõrk, ütleks selle kohta kirjandust lugev, ise kirjutav ja optimaalselt keelega tegelev inimene. Dialoogid logisevad, stseenid on kuidagi kipakalt tehtud (vahel muidugi on ka suurepäraseid õnnestumisi), ka võib märgata teatud heroilisust ja lausa paatost.
Kuid kindlasti paraneb kõik.
Ka minu valutav väljatõmmatud hammas, rahaline olukord ning ema tervis. Elama ju peab, miski pole veel jäädavalt otsustatud.

neljapäev, 6. november 2008

Katsetan lihtsat elu

Lapsed viisin lasteaeda. Hambaarstil käisin. Juuksuris olin. Solaariumis vedelesin. Süüa poest tõin. Toitu valmistasin. Internetis sobrasin. Lehti lugesin. Raha kulutasin.
Mida ma aga ei teinud - ei suitsetanud, ei joonud lisatassi kohvi, ei teinud kellelegi silma (keegi ei teinud mulle ka), ei ostnud endale ühtegi raamatu.
Kui hakata nii vaatama neid asju, mida üks ema ja perenaine päeva jooksul teeb (või ei tee), saab sellest kaunikesti pika rivi igasugust materjali. Igapäevast. Banaalset.
Aga mida ma ikka siin vingun. Hambaravi võtab veel veidi aega ning muud asjad saavad kah ikkagi ükskord enam-vähem joonele. Või kalduvad joonelt väga kõrvale. Oleneb.

kolmapäev, 5. november 2008

Monologiseeritud kahekõne Ristikivist, Ristikiviga ja Ristikivile

Ei kurda ma mitte ühte teragi, vaid hoopis lausun lühidalt nii - olen migreenik, istun haiguslehel ja täna ma siis üritasin üle tüki aja oma magistrantuuri asjadega tegeleda, aga leidsin hoopiski eelmisest sügisest esseede kausta ja ma mõtlesin, et panen selle siia üles st ühe asja neist paljudest.. 
Essee oli ühes aines arvestuslikuks eksamiks ja ma sain selle A, kriitika oli toona minu esseele ülimalt positiivne (ja mõelda vaid, et toda kirjatükki hindas toosama õppejõud, kes minu bakatöö tahtis stiililise ebakorrektsuse tõttu läbikukkunuks lugeda ja nüüd kiitis ta selles eksamikribanas minus stiili suurepäraseks). 
Sõnaga, ma otsustasin, et panen selle siia üles, et siis on neil, kes minu blogi aeg-ajalt loevad, võimalus ka osa saada vaimusähvatustest, mis mul harva, kuid perioodiliselt esinevad. Palun siis:



Monologiseeritud kahekõne Ristikivist, Ristikiviga ja Ristikivile.

Kultuur (seda võib mõista kaheti – üldmõistelise vastandina loodusele ning kultuur kui inimtegevuse see osa , mis taotleb vaimu, maitsete ja kommete erilist treenitust ja rafineeritust) on niivõrd laiahõlmaline osa meid ümbritsevast kesk- ja ühiskonnast, et mitteosaline olla oleks omamoodi robinsonkrusolik fenomen.
Kultuur oma kaunite kunstidega räägib pidevalt, ta peab kahekõnesid minu, lugeja, vaatleja, kuulaja, osalisega. Ta annab rohkem kui võtab. Laiendab silmaringi, edastab informatsiooni, on tähelepanelik, oskab analüüsida ja sünteesida. Ta on interdistsiplinaarne, seotud absoluutselt kõikide teadusharudega (ajalugu, loodusteadused, majandusharud, filosoofia, sotsioloogia jne).
Omamoodi kiht kultuuriga kokkupuutes olevates isikutest on kindlasti kirjanikud-literaadid-kirjutajad. Nende maailmapilt on kõikehõlmavam kui tavakodanikel, nendel peab olema see müstiline ja sõnaseletamatu ‚miski’, mille ajel suudab kirjutaja-looja oma mõtteid arusaadavas, loogilises, stiiliseeritud keeles lugejale söödavaks teha. Sest loevad ju enamjuhtudel kõik inimesed, kes kaks, kes kaks tuhat raamatut läbi, aga loevad.
Kirjanikke on erinevaid. Keegi, kes suudab alati ja ainult endast rääkides kõige laiemas mõistes kirjatükke moodustada, keegi, kes kajastab ainult seda osa, mis oluline popkultuurist, keegi, kes meeliskleb oma teostes ajalooliste virvatulede paistel. Kindlasti iseloomustab mõnda kirjanikku nimetused nagu tibikirjanik, seksitädi, uuskafkalik, usumees-jutusvestja, novellist, satiirik, rahvakirjanik, ajaloovaatleja, jms.
Aga härra Ristikivi ei kuulu otseselt mitte ühegi eelnimetet kirjanikutüübi alla. Iga tema romaan talletus absoluutselt erinevalt, samas usun ma siinkirjutajana, et ometigi ta sublimeeris oma tegelikku natuuri igasse kirjutatud teosesse.
Jälgides kirjaniku loomingut sedavõrd lähedalt, kui käesolev ainekursus võimaldanud on, tuleb mul nentida, et Ristikivi pole etteaimatav. Tal on erakordselt hea keeleline tunnetuslikkus, sõnaseadmisoskus, libisev ja headlugemiselamlikkust pakkuv stiil isegi näiliselt tegevuseta teostes.
Ristikivi kohta võiks öelda, et ta on nagu sajandivanune viski, mis puutõrres ja maa sisse kaevatuna aasta aastalt aina paremaid nüansse ja maitseelamusi esile toob.Esimene loetud teos, „Rohtaed”, on stiililt tugev, tegevuselt veidi monotoonne (kuid kas seda mitte kõikide lihtinimeste elu tegelikult pole, oma muredes, rõõmudes, argipäevades ja piduhetkedes? Sest olgem ausad, erakordseid elusid on ikka minimaalselt), kuid täiesti loetav ja analüüsitav raamat. Mitte küll korduvalt, kuid teos paelus mõningal määral oma naistüüpide pisiekstreemsustega ja Juulius Kilimiti selgepiirilise endaksjäämisega (unistusi küll otseselt ei täide ei viinud, kuid karskeks, kaineks ja asjalikuks, haritud meheks sai ja jäi küll). Lisaks veel õpetaja Kilimiti armastus surnud keelte vastu, nende võlu ja ilu tunnetamine.
Aga nüüd võiks vestlust arendada teosega „Kõik, mis kunagi oli”. See raamat sarnanes suvise tiigiveega, kus tuulevaikuses ei toimu midagi, kuid mikroskoopilisel vaatlemisel on võimalik teelusikatäies seisuvees märgata erakordselt vilgast elu ja mitte ainult ainuraksete tasemel. Nulltegevus, mittemarkantsed tegelased, ehteestlaslik tammumine paaris suvekuus, kuid ometigi on selles midagi niivõrd kaunist, enneolematult uurimisrohket, et tegevus tegevusetusest muutub omamoodi sümboolseks ja narratiivseks. Jääb mulje, et diloogia esimene osa, mille kirjanik on kirjutanud, ei lõppenud mitte valmides, vaid algas sünniga ja alustas iseseisvat elu. Sellist nähtust võiks kirjeldada kaplinskilikult selliste luuleridadega: „/.../ja ka mõistuse igikainus sest lummusest jagu ei saa, teab temagi - püha on ainus, üks taevas üks aeg ja üks maa /…/
“Kõik, mis kunagi oli” paneb meenutama, kogub kokku inimese-lugeja teadmised olnust ning harutab kild-killu haaval eestlaste elu-olu. Kuid kahjuks tuleb mul tõdeda, et ilmselt tuleb diloogiat lugeda tervikteoseks, sest ilma jätkuosata pole võimalik läbivate tegelaste tegelikku natuuri täielikult mõista ja nende tegevusi hinnata (eriti seltskonnaalti Gerda pealiskaudset hinge, mis avaneb rohkem romaani teises osas)
Ristikivi “Hingede öö” on aga tõenäoliselt eestlastest kirjameistrite

kõige müstilisem, sürrealistlikum, mõistetamatum teos, kus üksteise otsa kuhjatud erinevad sündmused Surnud Mehe Majas (täielikult postmodernistlik nimetus, tulevad assotsatsioonid Arundhati Roy “Väikeste Asjade Jumalaga”) toovad esile kirjanikuhärra (kursusekaaslase poolt väga tabavalt postmodernistlikuks Tuhkatriinuks tembeldatud) tundmused ajas ja ruumis. Kui senini on Ristikivi pigem õlalistuv vaatleja, siis nüüd on ta tegevuskunstnik (meenub abstraktsionist Jackson Pollock, kes rajas 1946 aastal drippingu – kunstiliigi, kus maali loomine on sama oluline, kui maali lõppvaat(l)us), kahel jalal aktsioonis, füüsikaseadustega vastuoluliselt, samas üsnagi loogiliselt kulgevates ruumides, lateksina venivas ajas. Kõik tundub olevat tuttav, kuid samas ka võõras. Väga oskuslikult on (hüpotees muide!!) kirjanik põiminud oma valuskurblikud kogemused eelnenud aastatest erinevatesse inimestesse, nende saatusesse.
Romaanist jooksevad läbi kindlajooneliselt paguluse, võõrsilviibimise, kodutuse, pidetuse, ahastava üksilduse (mitte ainult üksiolemise võtmes, vaid ka mittemõistmise nüansilt) motiivid. Varastatud aeg iseendale, mis tegelikult pole kellegilt võetud. Kummaliselt köitev ja vägagi psühholoogide lemmikilmastikunähtust – udu – meenutav, kohati agooniataoline karje, mingis mõttes purgatoorne rännak, kuhu on põimitud pattulangemise elemente, mõistetavat, nähatavat ja nähtamatut sümboolikat.
Ristikivi suureks õnneks oli tema erakliku ja intelligentse loomuse juures võimalus reisida ja maailma näha. Ta sai võimsaid impulsse oma hilisema loomingu jaoks, oskas vaadelda ümbritsevat geograafi pilguga, märkas paikade loodust, maastiku, ajalugu, arhitektuuriga seotud kohti. Paljulugenud ja sõnaosava mehena pani ta oma reisikogemused paberile ning minul siinkirjutajana oli “Itaalia capriccio’t” (tõlkes kapriis, keerdsõlm, kruss, aga ka vallatlev muusikaline vahepala) lugedes plikalik õhin kerge tulema, sest antud rännuvaatluses pikeerib kirjanik tõsise meisterlikkusega oma kogemuslikkuse vahele tegelikke meeleolusid (odavad kahenädalased rootslaste turismigrupid, võõrsile hotelliteenindaja kohta tehtud märkused, kus tundub “justkui oleksimegi kallid külalised”, vihmane Veneetsia, mis oma nõiduslikkuse ja romantikaküllusega jätab kõige soojemaid ja paremaid mälestusi, amfiteatris fotoobjektiivi jäänud saksa turisti tagumine pool jms), põnevaid sisedialooge rändamisest ja rändajast.
Mulle tundus alati, et kirjanikuhärra pole just eriti naistemaias ja meelas tegelane (sic!!! arvamus, mis tavaliselt kaasneb loomeinimeste, sõnasuutlike,-ja seadlike sulemeestega), kuid nüüd selles reisipalas lõi küll lõkkele kuum ja kirglik armastus mitmete veidrate nimetus,-ja nähtuslaureaadi omaniku Itaalia vastu (parimad armastaja olla Itaaliast, parimad toidud olla Itaaliast, Itaalia ühelt saarelt pärinevat maailma võimsamaid maffiaid, Itaalia riigikord ja asjaajamine on müstiliselt segamini paisatud, nende eneseteadvust õhutab takka antiikkultuuri esirinnas olemine, paljud uued voolud ja suunad olla Itaaliast alguse saanud jms). Ristikivi märgib väga tabavalt kohe oma rännujutustuse alguses, et Itaalia tundmaõppimiseks on vaja seal sõita Goethe aegses tõllas või käia jalgsi, siis pidavat saama absoluutselt õige ülevaate.
Kui varasemates raamatutes kumab teravalt kirjamehe nukker üksindus, siis alates “Hingede ööst” ja väga teravalt tema ajaloolistes romaanides, samuti “Itaalia capriccios” on tunda kodumaatust, igatsust selle päris oma ja ainulise koha järele.
“Lohe hambad” oli aga teos, mis üllatas täiesti omamoodi. Kui tiitellehel ei oleks selges kirjas nime Karl Ristikivi, siis ei usuks, et mainitud kataloonlastest jutustav pagulasteos on eestlase kirjutatud. Kirjanik tunnetab erakordselt selgesti võõrsiloleku probleeme, serveerides neid osavalt võttega “teos-teoses”.
Pablo ja tema hiljutisurnud isa Joaqim Barrera tinglik raamatukaudne side (tundub, et lisaks geenide ühtsusele seob neid ka 16. sajandi Hispaania võitlusvaimus kõnelev romaan) tugevneb, kuid mida enam saab “Lohe hammastes” selgemaks sõjajutustuse plaan, seda rohkem lahku kasvab Pablo kõigest ja kõigist, mis teda ümbritseb. Osaliselt kaob üldse ära piir, kus oleks selge kumma teosega on tegu – kas raamatuga raamatus või raamatu endaga.
Hiilgavalt seob Ristikivi mainitud teosesse sõduri, sõdalase, võitleja psüühhika iseärasused. Nimelt minetab sõduriks olija oma isikupära, temale ainuomasus kuhtub ja sõdalane on oma elu müünud juba enne surma. Ilmselt ristub siingi kirjaniku elutee okkalisus raamatutegelastega. Teenis ju härra Ristikivi sõjaväes (sealt sai alguse tema pagulasetee, olles väekargaja) ning talle omase põhjalikkusega adus ta suurepäraselt sõjaväelase mentaliteeti – isikupäratu võitlemine, olla käsualune, minna ja jätkata poliitikat relvade abil.
Ka on “Lohe hammaste” ühtedeks märksõnadeks vastuolulisuse analoogia (Pablo on pagulane, kes siiralt sooviks tagasi saada oma Katalooniat, Alba sõdurite lugu kajastab hispaanlaste vastuastumist Hollandi ülemvõimule) ja karakterite ristikivilik väljajoonistumine. Nendel tegelastel on iseloomu. Samuti on üsnagi selgelt ja ilmekalt väljendudud vesi, meri, laeva ootamine, Madalmaadele iseloomuliku veetõusu teke (üsnagi mitmeid paralleele tõmban siinlugejana Noa laeva motiivile)… ja allaandmine, kuid kellele? Ütleb ju kirjanikuhärra oma romaani lõpulausetes, et ainult võitjate võitlus on õige ajaloo kohtu ees. Leppimine kaotusega, käegalöömine, teadmine, et ka eluvõitluses jäädakse teiseks. Kaotajaks iseenda, kodumaatuse, põhimõtete ja südametunnistuse ees. See on kurb raamat, kuid samas positiivse tonaalsusega köidab lugejad enda külge mitmeks järjestikkuseks tunniks.
Mõneti üllatav oli Ristikivi ristumine teeristil “Inimese teekonnas”. Sedapuhku on kirjanikuhärra nuttev naerja, vihmas kuivaks jääv eluvaatleja, kes laseb riimidel voolata rütmides, mida võiks tinglikult nimetada svingiks pastellides.Ta kõnnib oma üksinduse ja üksildase koormat kandes, märkab vähimaidki värve, kuuleb pisemaidki helisid, näeb elu kõige madalamal tasandil, tajub sümboleid (vesi, laev, kivid rannas, sisaliku teekond) ja tunnetab vaistlikult oma teel, et paljud rajad on läbitud, tagasiteed pole ning nendel teedel on mineviku stoppmärk ees.
Selles luulekogus on Ristikivi alasti, süda, hing ja mõtted on peopesal, kuid nagu alati jääb midagi seletamatuks ja lugejale aimatavaks. Kirjanik kannaks justkui ihukarva pesu, mis lähemal vaatlemisel katab siiski kõik, mida lugeja võib, saab ja peab ainult aimama/aimata.
Oma luuletuses “Kojuigatsus – kauguseigatsus” joonistub taas kord ristikivilik vastandumine, mis samas on üks-ühele vastav. Kirjaniku koduigatsus, jällegine kodumaatuse kordamine, mis samas on temale ka kaugelasetsev ja sellest tulenevalt kauguseigatsus.Mitmel korral jääb mulje, et Ristikivi tahab panna kinni silmad ja näha und, kuid kas ta tahab näha seda lõplikku puhkusenägemust? Siinkirjtajana tuleb mul nentida (pikaajaline meedikupraktika ja kokkupuude surmaks ettevalmistujatega on pannud mind selliseid asju täheldama), et kirjanik jätab tegelikult hüvasti /…/Kõik möödunu saab unenäoks.See oli kaunis, kuni/.../ (
Fragmente "Keelatud territooriumist"
);/…/ Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,vesi ja kõledad kaljud. Lahkunud viimne kui lootsikumees, lahkunud lauldes, et vesi on ees, nii nagu laulavad paljud/…/ (Fantaasia g-mollile). Ilmselt tundis Ristikivi võõrsil elu viimastel aastatel teravamalt aja, olemuse, inimese mikroskoopilisuse mõõtmeid endas ja enda umber ning sestap kirjutas mõneti passioonilikult filosoofilise, eesti sümbolismi vundamendiks kujunenud/kujuneva luulejada. Kirjaniku tee oli keeruline. Mitte loomingu mõttes, sest sellel suunal oskas ta olla, teha ja näha, panna endast justnimelt see märk elukivile, millest ta oma sisaliku teekonnas räägib. Ta oli (pardon, on, sest kirjanik ei sure, ta muutub

 eluaegselt igavikuliseks) nagu remulaad, mida sobib serveerida erinevates köökides mitmesuguste toitude juurde, serveerida külmalt või kuumalt, see polegi oluline, lihtsalt lugeda ja meeliskleda. Te tegite mitmedki pimedad ja pikad sügisööd elamuslikult heledaks. Kus iganes te ka ei viibiks, kirjanik Ristikivi, siis ütlen ainult – minu lugupidamine. Teie teekond jättis pikemad vaod, kui ainult sisalikul. 

kolmapäev, 29. oktoober 2008

Krussis sõlmed

Blogija on murelik. Iseenda, oma laste, oma perekonna, maailma, töö, ülikooli ja veel tuhande ning ühe asja pärast. Ta on kui murelikkuse raudahelatest keerdunud pundar. Keeruline ja krussis sõlm, mille lahtihargnemist ei tulegi veel.
Tahtes muuta iseennast, tuleb sellega kaasa paratamatult mõni probleem, mis kohe ootab lahendamist. Rahamure, pabistamine lähedase haiguse pärast, sügisene sessioondepressioon (jube hea - nagu eesti regivärsiline alliteratsioon ja assonants, kuid ainult järgsilpides - selle kohta üks õppejõud luges kunagi midagi, aga milla, kus ja kas ikka...), tegelikult peaks justkui hõiskama, et elu on õitseng, noorust me elu kaht korda ei kingita (kuigi 32 pole vist enam päris noor, aga noh nooruslik) ja leidma igast päevast selle parima tera üles.
Tänane tera - asutasin ennast suure õhinaga kõhutantsu. Trenniriided kotis ja meel selleks dramaatiliseks elumuutuseks valmis, aga mida ei leia, on maja, kus kõhtu tantsitada. Koom, eksole? Tulin koju tagasi. See selleks.

reede, 10. oktoober 2008

Enam ma hea pole

Uihh, kuidas ma ei talu teatud sõnu, mida inimesed kasutavad - jätkusuutlikkus, tolereerima, nummi, jammi, päikest.... Neid on veel.
Aga need sõnad tulevad mulle meelele ja keelele, häälele ja ajule, kui ma mõtlen teatud vahejuhtumitele elus. Halbadele. Headele. Igasugustele tegelikult.
Täna pakkus ülemus mulle vaherahu ehk lepitust (vaata postitust 08.10). Aga kas ma siis võtsin selle vaherahupaku vastu? 
Hähh, loomulikult mitte. Mul oli vaja lihtsalt õlgu kehitada ja järele mõelda, aga ülemus tuiskas minema ning ütles jäiselt, et jääb siis nii. Kuidas niiiii? Tahtsin küsida ja jälle tulid nuuks, pisarad ja uus meik....
Tundsin, et ma ei suuda enam oma leebes väljenduses tolereerivat sallimatust enam välja kannatada ja sündis otsus - enam ma pole hea, nutikas ja anderikas õde ega lahke ja leebe naine, kes oma kaksikutega üksi jäetud nagu konn enne talvepuhkust.
Ei ole hea ja kõik. Nii lihtsalt see otsus sündiski. Hakkan oma elus selga sirgu lööma ja heidan endalt saamatusekuue, mis talumatult jalgades toklneb. Kõik. Otsused on vastuvõetud ja nõuavad täitmist de facto.
Kuidas, seda ma veel pole välja mõelnud. Aga ma mõtlen.

kolmapäev, 8. oktoober 2008

Lame päev

Tänase päeva võib vabalt kanda elu miinuspoolele. Lihtsalt üks kehv-kehv päev. Miks? 
Esiteks on blogija kohutavalt juhtmeks muutunud, kuna pidevalt on hõivatud olme kribu-krabu ja tööga. Eelmisel päeval oli tööl sellise ümamrguse sünnipäeva tähitsamine ööklubis Spider ning seal siis sai haljast timmitud ja veidi isegi tantsitud ja lobisetud ja igasugustest huvitavatest grupiaktsioonidest osa võetud, aga tänane päev algas blogija suhtes kehvasti - esiteks helises kell liiga vara ja ei suutnud ennast kuidagi käima saada.
Teiseks oli pool kohalviibivast personalist silmnähtavalt torssis millegi üle ning kui ma oma kohvikruusiga protsekas tablette panin, tuli ülemus ja viis mu kruusi sõnadega: "Postis võib kohvi juua, aga siin mitte," ja viis mu tassi minema. Ausaltöelda oli see kaunis haavav mu meelest ja nii see esimene pisar põsele tikkus.
Kolmandaks toimus selline asi nagu osakonna üldkoosolek, mida tehakse kord nädalas ja selles ruumis kus tavapäraselt enam-vähem liikuvad patsiendid einestavad, aga see kippus lõunaajale jooksma ja andsin üsna vale korralduse edasi, et täna söövad kõik patsiendid palatis ja pärast tuli ülemus ja sähvis, et ma pidagu piiri ja tema pole ennast minu asetäitjaks määranud ja üldse polevat see esmakordselt juhtunud. No ja muidugi, hellake nagu ma viimaste kuude sündmustest olen, pill lahti ja kinni enam ei jää. Lisaks oli tööd palju, sööma ei jõudnud ja ma kaalun tõsiselt minna kuskile elustamistrühma tööle.
Saaks koju ja magama. Lisaks pole E. endast tänaseks märku andnud ning ilmselt teda meie pojad ikkagi ei huvita.
Väga-väga niru ja masendav päev oli täna.
Lame-lame-lame sõnaga.

laupäev, 4. oktoober 2008

Savi, pesu, pood ja palk

Pojad voolivad savi, pesu kuivab, poes käisin ning palk kanti eile üle.
Aga - miks seda üldse rääkida? Miks üldse millestki vestelda, miks midagi üles tähendada?
Milleks, eksole?
Aga selleks, et täna on selline päev, kus kirjutada kirjutamise pärast. lLhtsalt mulle meeldib kuulata, ja mitte midagi muud, kui -

kolmapäev, 1. oktoober 2008

Esimene oktoober

Esimesed kuupäevad seostuvad alati millegi natuke uue algusega:
1. alustatakse dieeti
2. lõpetatakse suitsetamine
3. oodatakse palgapäeva
4. algab uus aasta nii akadeemiliselt kui astronoomiliselt...
Ja veel igasuguseid asju. Minu jaoks oli seepuhkne esimene kuupäev tähendusrikas, sest ma vist jätan suitsetamise maha. Mõttetult kalliks muutunud tervise närvetamine. Vaatan, kas tulen sellega toime või. Seniks aga...

esmaspäev, 29. september 2008

Üks väikene elamus

Eile, pärast suhteliselt rikkalikku varast lõunasööki helistas mulle L. Kutsus mere äärde. Ilusat sügisilma veetma.
Pidasin emaga nõu (emal oli neljas keemiaravi ning sedakorda eriti väsitav ning nõrgaks tegev - palju pisaraid ja muud, aga see pole siin teemaks) ning otsustasime siis minna. L. oli poole tunni jooksul oma tütrega kohal, laadusime autose ning sõitsime Salmistule.
Oled sa kunagi tundnud väga külmal talveööl soojast ja suitsusest ruumist väljudes, kuivõrd tapvalt tervislik tundub pakaseline õhk pärast loendamatuid sigarette, teiste kehalõhnu, läppunud õlleimalat ja kõrvulukustavalt rumalat müra?
Vot samalaadselt tundisn ka mina, kui ma poegadega autost välja ronisin ja mändide vahelt tumesinist ja tuimkülma merd märkasin ning sügisel randa kui sellits teravama pilguga vaatlesin.
Vanem poeg jõudis esimese nelja minutiga oma püksid lainevahuga niiskeks tempida , kuid noorem poeg seisis suht ontlikult minu kõrval ega kiirustanud ulakustele. Ema kõndis vapralt ringi, vahepeal puhkas ja istus, kutsus minu poegi korrale ja siis asusime ande kokku korjama.
Meri ja mets lähestikku, nii sai kuulda merekohinat, tunda männiosooni, tõmmata sõõrmeisse sambla niisket hõngu ja leida igasuguseid seeni. Ja mustikaid ning isegi pohli oli veel peidus. Nokkisime L.-ga üksteise kallal ja lasin tuulel juukseid sasida. Mida ma tundsin? Esiteks seda, et poegadega oli järjekordne kvaliteetaeg. Teiseks seda, et ma pole oma emaga vist ligi viisteist aastat kusagil sedasi hulkumas käinud. Kui mu emaema elas ja tema talu põlislaante vahel alles oli, siis me ikka liikusime metsa marjule ja seenele ja ma armastasin väga näha oma ema kummikutes ja pearätikuga kuju puude vahel vilkalt edasi liikumas.
See käik ergastas mind, kosutas keha ja virgutas vaimu. Nüüd tunnen ennasttaas veidi võimelisemana vastu pidama, sest puhkust saan alles järgmisel aastal. 
Pealegi olin ma koos oma ainsa sõbraga, kes blogija väljakannatamatut iseloomu talub, kes on kursis meie perekonnas toimuvaga ja kes on ilmselt leidnud oma õnne. Uuesti ja sedakorda ma loodan, et ka lõplikult.
Aga hüva.
Ise ma rabelen jätkuvalt tööd teha. Olen viimastel aegadel väga tihti öövalveid teinud ja ma tõesõna jälestan glükomeetreid. Miks, sellest räägin ma kunagi hiljem. Peagi on september läbi ja siis oktoober ja siis jõulud käes... oehhh. Eks siis varsti!!!

neljapäev, 18. september 2008

Lihtsalt üks tavaline päev

Nagu ikka - hommik, ärkamine, dušš, võimlemine, söök, kohv, sigaretid, pojad üles, neile söök, riidesse, huuled värvida ja lasteaeda minek. Endal oli täiesti vaba päev. Tegin kasulikke asjatoimetusi, endise nimega Hansapank sai endale kaks klienti juurde. Hambaarst. Uitasin linna peal, täiesti mitte tavalist trajektoori mööda - jalutasin Tehnika tänavalt kesklinna.
Ja mõlgutasin mõtteid ühest suvisest kohtumisest. Üks neist vähestest kordadest, kui L-ga linnas sai käidud, väikesed napsid tehtud ja taaskordselt oma hingesoppides tuhnitud. Kuna õhtuke oli tookord veel noorevõitu ja tramm liikus, siis otsustasin taksoraha säästa ja läksin kesklinnas peale. Järgmises peatuses tuli üks selline tõmmu ja üsna veetleva silmavaatega 40. -ndates mees. Istus minu kõrvale teispoole vahekäiku ja õhtuses hämaruses nägin aknalt peegeldust, kus siis proofilis mina ja otsevaates mind sihtiv uudishimulik pilk. Sellelt mehelt. Sõitsime paar peatust, meeshing väljus peatus enne mind, mina nagu ikka - sõitsin täitsa lõppu välja ja oma üllatuseks nägin ma et mind piidelnud meesterahvas jooksis mööda trammiteed minu peatusesse. Muigasin. Kõndisin treppidest üles ja ikka kodu poole. Meesterahvas tuli seljatagant mulle järele ja võttis küünarnukist. Edasi arenes muukeelne dialoog:
"Neiu, te olete lihtsalt vapustav, ma armusin teisse esimesest pilgust. Kas ma tohin teiega tuttavaks saada?"
"No, see on üsna ebatavaline, aga kui soovite, siis palun."
"Kas teid oodatakse praegu?"
"Jaa, oodatakse."
"Kas te mind ei karda? Nagu teie kaasmaalased tihti? Et ma hakkan kuidagi jõudu kasutama?"
"On mul põhjust seda karta?"
"Ei, ei ole"
"Aga milles siis küsimus?"
"No, aga kes teid kodus ootavad? Mees? Lapsed?"
"Ei, meest pole, aga pojad küll ootavad."
"Mina olen lihtsalt Misha. Andke mulle oma telefoni number. Palun!"
Numbrid vahetasime ja tänaseks oleme nii kümme korda leppinud kokku kohtingut, aga sellest pole midagi välja tulnud, sest meie ajagraafikud ei ühti. Kuid see inimene meeldis mulle väga. Soe ja südamlik, aus ja avatud.
Kuid miks ma sellest üldse rääkisin? Sest tänasest hakkab olema nii, et ela hetkes ja haara päeva.
Pealegi sain ma paar päeva tagasi teada, et ma olen üsnagi terve inimene. selline, keda võiks saata nt üliõpilastele näidiseks, adumaks, et selline peabki olema terve naine.
Nüüd siis haaran päeva, õigemini küll hetke. Kuni järgmise kribamiseni.

esmaspäev, 15. september 2008

Igapäevast

Olen mitmel korral hädaldanud, et aega pole, ja raha pole ja üldse, et kuidas saada lahti depressioonist ning kuidas saada kurtusest üle. Ma ei tea sellele küsimusele vastust. Lihtsalt olen paregu oma elumadratsi mustal triibul ja üritan sinna valgele tagasi saada. Kuidas, seda ma ka ei tea. vitamiinid ei näi sedapuhku üldse aitavat. Päike, puhkus, šampus ja seks pole justkui ka vahendid. Mida ma siis vajan? Jälle eitav vastus. Ilmselt soovitaks keegi mulle nüüd lõõgastust spaas, mingit huvitavat raamatut või veel midagi sellist.
Mina ei taha aga midagi. Lihtsalt lesimist nimetavad aga ärksad kodanikud laisklemiseks. Hädasid on liiga palju ja rõõmupaistet ei kusagil. Üks tuttav nimetas loetavat blogi mõnusalt depressiivseks. Mina leian,et see on üksluiselt masendav ja masendavalt üksluine. 
Eile, enne magamajäämist, kui vanem poeg mõnusalt kaissu puges ja kohe norskama hakkas, (oehh - vahel tahaksin jälle olla laps) vaatlesin lage ja tulid igasugused erinevad mõtted kirjutamiste kohta ja ma katsetaksin ühte omamoodi asja, sest ma olen üldse selline katsetamisaltis isik. Mida? Hehh, keda huvitab tegelt?
Hüva, mul on kibekiiret tegemist kodupoolel, majapidamises ja üldse - ma hakkan parem kasulikus. Kuni järgmise korrani.

neljapäev, 11. september 2008

Üllusest ja kätepesust.

Kui mu tuttavad jaanuaris kuulsid, et ma oma kõrgelennulise avalike suhete karjääri vahetan taaskordselt valge kitli, haigete ja protseduuride vastu, siis enamik koputas vastu meelekohta (küll omi mõtteis, aga ikkagi..), et mis tal ometi viga on? Et miks vahetada tinglikult glamuurne amet, paljutõotav suhtekorraldaja, mingi ebaeduka õe ameti vastu?

Täna, pärast 12-tunnist vahetust, kus oli verd, higi ja pisaraid ja seda täiesti otseses mõttes, küsisin ma endalt, et miks? Miks ma seda teen? See meeldib mulle? Ma tunnene ennast vajaliku, elusa ja üllana? Saan selle eest mudapappi ja suplen luksuses? Ei midagi sellist. Lihtsalt mulle meeldib see töö. See eriline fiiling mis tekib, kui ma olen saanud teha midagi väga-väga-väga vajalikku, sest kellegi elustamine on väga-väga-väga vajalik. Ma olen väsinud. Viskasin hetk tagasi oma pakkpaistes jalad toolile lentsi ning mõtlen, et raha tuleb ju kergemini ka, aga seda eriliselt mõnusat tunnet, et järgmise valge kostüümi ja RR aparaatideni, ma kuskil mujal pole kogenud. Täitsa lahe on see värk. Must huumor, sigaretid, kohv, infovahetus, invasiivsed protseduurid ja... käte antiseptiline töötlus.
Tjahh.... ma käisin nimelt ükspäev koolitusel ja seal kuulasin kaheksa (sic!!!) tundi kätepesust. kuidas pihke nühkida, kuidas lahust pihustada, kuidas hoida taskukaitsed, pastakad ja iseennast saastumise ehk peene sõnaga kontamineerumise eest. Lahe. Lamatis paremal kannil kindlustatud - nii ma seal lesisin ja haigutust lõuapärades maha surusin. Sest seda viis läbi üks õde. Õde E.E, kelle juures ma olen oma pikas ja kirjus õeminevikus korda kümme vaibal käinud ja andnud aru oma kärts-mürts-põmm iseloomu ebaeetilistest ilmingutest.
Niipalju siis sellest õendusest, üllusest ja käte antiseptitamisest.
Veel. mõni seik, millel tahaks peatuda. Mul on depressioon. Sügav nimelt ja avaldub ta täiesti kummalisel moel. Sellest ma üldse aru saingi, et ma olen depressiivne, masenduses, halbade mõtetega saastunud. 
Mina, kes ma neljaselt lugesin ja viieselt arvutasin, ei suuda lugeda. Uudised kärmelt hommikul üle ja tööalaselt paberid läbi, aga ei ükski raamat suuda mind hetkel tõmmata oma vaimuseisundisse süvenema. sama on ka kirjutamisega. ole sa lahke, eksole - kolm kirjalikku ülikooli tööd ootavad valmimist, mitmed novellikesed pooleli, paar jutustust olemas ühes alguse ja lõpuga, aga.... täiendust neile ei tule.
Pole ju mõtet omal vastavasisulisi faile avada, et neid sama targalt sulgeda. Millal ma sellest tardumusest väljun? Kaua ma autopiloodil veel vastu pean? Tooge palun mulle sirm, mis varjaks maailma mu eest. Tahaskin olla nagu suur ja tugev emakaru, kes koopas oma pojad kaisu tõmbab, korraks veel silmad avab, et mõõta üle vöökoha rasvkude ja siis sulgeda need kuni kevadeni, et lasta jungilikult hämaral mitteteadvusel süngeid saladusi unenägudena paista.